Vennakese rõõmud.

Subject: Vennakese rõõmud. 28/8/2011, 10:49

Dave oli juba viiekümnendal ringil ümber äsja üles ehitatud platsi, kui ta viimaks alla endal tulla lubas. Kohe varsti pidi keskmine Frost kohale ilmuma, ning see sai äärmiselt lõbus olema. Oma uhiuut luuda käes hoides pidi ta lihtsalt Donelle'i selle peale võtma, ning talle kooliümbrust näitama. Olgugi, et näitsik oli nõustunud sellega enne, kui Dave oli oma uhiuue luua saanud, ning Dave oli talle tuhat korda lubanud, et ta on ettevaatlik. Kuid olgem ausad, ta hoidis käes maandumatut, ning see oli uus. Dave'i silmad särasid ootusärevalt, kui ta enda luual hõljus, ning ootas hetke, millal need uksed avanevad, et hoo pealt Frostiplika sinna peale püüda. Mhmm.

Subject: Re: Vennakese rõõmud. 28/8/2011, 10:58

Donelle jalutas teoreetiliselt tibusammudes Sigatüüka koolihoone juurest lendluudpalliväljaku poole. Mingil hetkel, ja ta isegi ei mäletanud millisel täpselt ja miks, oli ta oma vennale lubanud, et võib võib-olla vaatama tulla, kui ta oma uut luuda - tarbetu nipsasjake, Donelle ei mõistnud, miks poistel oli vaja lendamisega tegeleda... - sissepühitseb ja ehk isegi ühe pisipisikese ebaohtliku tiiru ümber ühe torni teha. Igaljuhul oli kuuendikul kindel arvamus, et ta oli sel hetkel kas täis, laksu all või palavikus olnud, sest et miski muu ei põhjendanud kaugeltki, miks ta oleks pidanud mingi nii lolli asjaga nõus olema. Tegemist oli DAVIDIGA forgodsakes, inimesega, kes suutis peale enda kümnekordse mõrvamise ka igal teisel minutil mõne kaasõpilase peaaegu ära tappa. "Ooogaad..." pomises tüdruk, kui lõpuks kohale jõudma hakkas ning põlvekaitsmeid kohendas. Ta oli nimelt riiete alla absoluutselt kõikvõimalikud mugude kaitsmed toppinud, alustades randmesidemetest ja lõpetades jalgpalli säärekaitsmetega. Ja tema ainus lootus oli, et Davidil saab lendamisest kiiresti siiber... which was not going to happen.

Subject: Re: Vennakese rõõmud. 28/8/2011, 11:04

Dave silmitses ust, ning koheselt kui see lahti liikus sööstis Dave sinnapoole. Tüdruku oma ühe käega luuapeale tõmmanud lendas luua nina otse taevasse, ning kuti juuksed olid tuulekäes lehvimisest juba täiuslikult kivistunud orsmth. ''Tsauks,'' mainis ta õele, kui ta enda ette istuma viskas, ning siis ühe käega tüdruku juukseid sasis. ''Ma näitan sulle midagi.'' Muigas ta kiirelt, ning keeras siis luua otsa järsult otse tornide suunas. Fun, fun ja veelkord FUN.

Subject: Re: Vennakese rõõmud. 28/8/2011, 11:17

Donelle'i suust kostus kerge kiljatus, kui ta jalgealt järsku maapind ära kadus ning ta end järgmisel hetkel Dave'i äärmiselt toreda - mark the sarcasm - uue luua seljast avastas, tuul näkku puhumas, soeng ilmselt viieks järgmiseks aastaks rikutud ning kaugus maapinnast juba praegu kaugelt rohkem, kui see, mis tüdruku jaoks mugav oleks olnud. Või siis... tegelikult oleks ta lihtsalt eelistanud kahe jalaga maa peal olla. Söögisaalis näiteks. Ta oleks hea meelega söögisaalis olnud ja kas või hufflepuffi majavanema lolli juttu kuulanud. "DAVE!" kostus kuuendiku huulilt aga järgmisel hetkel, kui ta hea meelega vennale äsanud oleks, kuid selle asemel tegeles ta kahe käega kramplikult luuavarrest kinni hoidmisega. "PALUN hoia mõlema käega luuast kinni, eks? Ma ei taha alla sadada," kommenteeris tüdruk lõpuks, et venna ka aru saaks, mille üle ta karjunud oli, kui siis korraks silmad tugevasti kinni pigistas kui David järsu pöörde tegi ning siis välja hingas. Huvitav, kas ta suudaks ennast niimoodi ära loitsida, et Dave'ile tunduks, et ta on üleval, kui ta tegelikult magab? Ei... Ei, ei, kindlasti mitte. Dave sõidaks esimese asjana puusse, kui teda siin karjumas ei oleks.

Subject: Re: Vennakese rõõmud. 28/8/2011, 11:22

Dave itsitas vaikselt, kui hoogu tunduvalt väiksemaks võttis, ning siis oma jalgu kõigutama jäi. Kahekesi sõitmise oli ta juba kolmandas klassis äärmiselt hästi käppa saanud, sega mida see noor blondiin siin räuskas? ''Ei usalda mind jah? Ma sulle näitan kohe.'' Ootas ta nüüd tunnustust, sest kutt oli siiski selle luua juht, ning pealegi - tema reguleerist kõrgust/kiirust ja kõike muud. ''Ära ole krampis, ole rahulikult - ma tahan sulle näidata midagi.'' Pomises ta veel silmi pööritades, kui siis oma pea Donelle'i õlale toetas, nin haigutas. Dorkide torn lähenes, ning lähenes.

Subject: Re: Vennakese rõõmud. 28/8/2011, 11:44

"David, ma arvan, et praegu ei ole hea aeg usaldusest rääkimiseks..." lausus Donelle, veidi horrified pilk silmis, kuid vennakene ju seda ei näinud, sest et ta - loodetavasti - tegeles vaatamisega, kuhu nad sõidavad ja pealegi oli ta tšiki seljataga. Ja tõesti... Kui muidu võis David oma õe jaoks täielik batman olla ja kreeka jumal ja tähtsaim inimene maailmas, siis õhus olles oleks slytherinlane iga inimese näo täissõimanud, kes ta sinna vedada julges. Dave'il isegi vedas, et Donelle teda hetkel ära kaetada ei üritanud... Või oli asi selles, et ta ei julgenud käsi luuaküljest lahti võtta. "Äkki sa näitad mõni teine kord?" pakkus keskmine Frost aga tsipa iroonilise naeratusega, kui nägi, kuidas nad tuhat kilomeetrit tunnis mingi torni poole kihutasid. Kas Dave nagu TÕEEESTI ei taibanud, et ta nooremad siblingud kartsid kõrgust? Kuigi... Donelle ei olnud seda kunagi kellelegi nagu maininud, nii et see ei olnud otseselt Dave'i süü, et ta ei teadnud.

Subject: Re: Vennakese rõõmud. 28/8/2011, 11:48

Dave põrnitses tuimalt torni, mis neile lähenes. Luua vaikselt ümber keeranud võttis ta suuna tagasi lossi ukse juurde. Seal peatunud lasi ta oma jalad maha, ning lükkas end siis luuast lahti. ''Palun hädapasun.'' Sõnas ta käsi rinnal ristates, ning ääärmiselt ükskõikselt uksi silmitsedes. ''Jah ma tulen sinuga lendama, jah sa võid mulle seda imeilusat vaatepilti näidata. Istu sisse oma see jura.'' pomises ta äärmiselt solvunult, kui veel turtsatas, ning pilgul taevasse liikuda lasi. Oma venda ka ei usalda eksole.

Subject: Re: Vennakese rõõmud. 28/8/2011, 11:58

Donelle ei suutnud oma silmiuskuda, kui aru sai, et nad tõepoolest tagasi lossi poole sõidavad, ning kui venna ta lõpuks maha lasi, potsatas kuuendik lihtsalt murule istuma, sest ta põlved vedasid teda sajaga alt. Gaaah! Ta ei tahtnud isegi teada, kui kõrgel ta just olnud oli. Brrr. "Isssandjumal, thankgod, appi, ma olen elus, maaaaaaaaa..." pomises tüdruk endamisi end selili maha lastes ning taevast silmitsedes, mis siit, maast, kuidagi palju turvalisem tundus, kui siis vait jäi, saades aru, et David oli tibakene solvunud. Okei, noh... Tõsi, ta oli slytherini püüdja ja seega ka äärmiselt tasemel lendaja - Donelle teadis seda, ta oli tema üle uhke, ausalt! Eriti siis, kui nad mänge võitsid... Ja seda nad tavaliselt tegid - aga see ei tähendanud, et ta ei arvestanud fakti, et ta võis kogemata lihtsalt tuulega alla lennata või midagi. Who knows, see on lendamine! Keset õhku! Kuskil tornide kõrgusel! "Mh, Dave..." lausus tüdruk aga pilku lõpuks vennale viies, kui end uuesti rohule istuma ajas. "Ma olen kindel, et see imeilus vaatepilt on kindlasti imeilus ka tornist vaadates, või mis?" proovis tüdruk, näol selline äärmiselt entusiastlik naeratus, just kui oleks ta eluunistus vennaga torni vaadet vaatama minna. "Ma lihtsalt nagu... Me lendasime niiiiiiiiiiii kõrgel ju," lausus tüdruk lõpuks õigustavalt. Ta ei tahtnud, et Dave solvuks. Aga ta tahtis veel homme ja ülehomme ka elus olla...

Subject: Re: Vennakese rõõmud. 28/8/2011, 20:57

Dave pööritas tuimalt oma silmi, ning ajas end samuti siis luualt maha. Uhiuue lendamismasina maha jätnud surus Dave oma käed sügavale taskutesse, ning krimpsutas seejärel nina. ''Jajah, misiganes.'' Torises prefekt pikemalt mõtlemata, kui rinnataskust luku tagant suitsupaki võttis, ning sealt ühe süütas, kui tribüünide suunas liikuma hakkas. ''Ma tahtsin sulle näidata, midagi mida keegi teine ei suuda. Ja tornist see pole see. Mis seal ikka, tahad selline hädaldamise kuninganna olla siis ole edasi - aga seda omaette.'' Teatas prefekt suitsurõngaid puhuma hakates, ning ohates.

Subject: Re: Vennakese rõõmud. 28/8/2011, 21:12

Donelle kissitas kergelt silmi, kui ta vanem vennakene tema ees suitsetama hakkas. Tore, ära-tule-siis-kui-sa-nii-väga-ei-taha tehnika PLUS suitsetamine. David ikka kohe päris kindlasti ei teadnud, kuidas teda veenda. Mitte, et teda tegelikult üldse s a a k s veenda. See polnud tema süü, et tal kõrgusekartus oli, see lihtsalt OLI. Tuli geenidega või midagi... Äkki nende emal oli ka kunagi kõrgusekartus olnud? "Sa tahtsid oma uue luuaga sõita..." pomises tšikk endamisi, sest et kui too oleks tahtnud midagi näidata, oleks ta väga vabalt võinud seda oma üleeelmise luuaga ka teha. Vaevalt, et tal lampi mingi märka-oma-väikest-õde-ja-vii-ta-vaadet-vaatama tuju peale tuli.

Subject: Re: Vennakese rõõmud. 28/8/2011, 21:30

Dave peatus, ning tõmbas uue mahvi. Ta oli meelega kaugemale kõndinud, kui suitsu ette pani. ''Ma tahtsin sinuga koos seda proovida.'' Vastas ta irooniliselt, ning end siis ringi keerates. Sammu kiirendanud peatus noormees alles keset platsi, ning viskas end sinna pikali. Niipalju sellest, et väljaspool kodu nad saavad midagi koos teha eksole. Yeaaa.

Subject: Re: Vennakese rõõmud. 28/8/2011, 21:36

"Mhh, Dave..." mainis tüdruk sellise kamooon tooniga, mis siis, et venna teda enam ei kuulnud, kui siis end püsti ajas. Oli siis vaja süümekaid tekitada või... Pilk enda kõrval oleval luual peatunud, võttis tüdruk selle ääääärmiselt ettevaatlikult kätte - kust ta teadma pidi, millal see luud lendama otsustas hakata, eks? - ning suundus siis vanimale Frostile järgi. "Mõtle nüüd, see on umbes nagu ma tahaksin järve keskele paadiga kala püüdma minna ja siis ütleksin, et ma tahan seda koos sinuga proovida," põhjendas Donelle lihtsalt kui vennani jõudis ja tema kõrvale end istuma sättis. Muidugi ei olnud see päris võrdne, sest et keegi ei teadnud järvest midagi ja Donelle ei saaks väga midagi teha kui Dave lihtsalt üle paadi ääre kukub, kuid lendamises Dave vähemalt oskas lennata...

Subject: Re: Vennakese rõõmud. 28/8/2011, 21:40

Dave muigas võdirõõmsalt, kui näitsik luua oma kätte võttis. Võlukeppi viibutanud hakkas luud tüdruku käes jõnksutama, ning kiirendas ta kõndimist. Muhe värk, ''istu peale.'' Pomises ta õeraasule, kui ta viimaks kutini jõudnud oli, ning luud paigale jäi. ave oli nõus seda vaiskelt alt olles juhtima, ja siis kusagil kõrgemal oleks Donelle'i saanud ise hakata ju juhtima wonderful..''See pole sama, sa tead, et ma kardan vett.''Väristas prefekt end ainult juba selle mõtte peale mõtlemast. Ohissand, tema ja järv - ei sobinud kokku.

Subject: Re: Vennakese rõõmud. 28/8/2011, 21:55

"Dave... Ei." üritas Donelle mingit ilusat lauset vorpima hakata, kuid võttis kõik siis ühe sõnaga kokku. Kahekesi lendamine oli hull, okei, aga üksinda lendamine oli veel hullem, sest et kõik sõltus ju sõitjast ja Donelle e i osanud lennaa, ning veeeeel hullem oli olla luual, mida juhitakse alt, sest et kui ta kas või korraks oma venna nägemisulatusest kadus, tähendas see, et too ei juhiks teda enam alt ja ta peaks ise kuidagi luua maale tagasi juhtima. Mis, arvestades Donelle'i kõrguse kartust, oleks lõppenud tema ja astronoomiatorni crashiga... "On küll sama, sa tead, et ma kardan kõrgust," nähvas kuuendik talle vastu, pilk veidi pahaselt vennal pidamas. Moron.

Subject: Re: Vennakese rõõmud. 29/8/2011, 06:24

Dave pööritas silmi, ning lasi end pikali murule, mis kergelt niiseks muutunud oli. Nojah, eks see roheline treening riietus, oli tal enne ka märjaks saanud, mis seal ikka. End püsti ajanud haaras ta luua, ning sättis end sellele kiirelt istuma. ''Et siis ei usalda mind jah?'' Keeras ta silmad veel õeraasule, ning vuhises siis rüü taga lehvimas minema. Neidise nägemisulatusest mõne sekundiga kadunud võttis kutt suuna järvele, mis ta ees laius. Vaadakem seda pilti.