Ei mingeid kummitusi sulle

Venus oli pimesi arvanud, et kui ta on end lolliks vehkinud ja seda klommi, millega ta lendluudpalliväljakul maadles, piisavalt tagunud, hakkab parem. Rumal plika, nagu ta oli, ei aidanud see muud kui et ta sai klommiga hea nätaka vastu pead ja kukkus luua seljast, korraldades enda põsele väikese haava, millele oli nüüd plaastri peale pannud. Ja siis oli ta juukseidpidi mingi põõsa külge jäänud...

Nüüd leidsid algav päev (kell oli 6 kandis) ja Mäuguv Myrtle Jessica teise korruse tüdrukute tualettruumist rätsepistes põrandal, ja tüdruku ees oli vastu kraanikausi püstakut toetatud peegel. Tualettruumis passiv kummitus tiirles ringi ning uuris, mis toimub, ja Venus seletas. Damiani surm valgustas teda väga olulise fakti osas - ta oli oma poisiliku elustiili peaaegu käest lasknud. Need pidevad nutmised ja asjad pidid ära lõppema. See oli lihtsalt hale, kuidas ta endaga hakkama ei saanud ning Daniel pidevalt teda päästma pidi tulema. Sestap oligi piiga võtnud vastu otsuse - ta taastab oma mõne aasta taguse attitude'i. Aga kõigepealt... Valinud ühe salgu oma punastest juustest, võttis Jess käärid ning võpatas, kui Myrtle kriiskava naeru kuuldavale tõi, mis tualettruumi seintelt vastu kajas ja kindlasti ka koridori kuulda oli.

OT: Lucy

Lucy oli sel hommikul varakult ärkanud, taaskord õudusunenägude tõttu ja lihtsalt ei suutnud enam tagasi magama jääda. Sellepärast oli ta ennast vaikselt Dani haardest välja libistanud (ta magas pärast Damiani surma Dani juures), pesus käinud ja riidesse pannud ja kell oli ikkagi vähem kui 6, nii, et ta otsustas natuke kooli peal ringi kolada, enne kui aeg hommikusöögile minna oli. Y'know... värske õhk, füüsiline tegevus ja värki. Pidid nagu pead selgemaks muutma.

Umbes kuue paiku juhtus neidis teisel korrusel ringi lonkima, kui kuulis mingit väga kahtlast häält tüdrukute tualettruumist ning otsustas seda kontrollima minna. Ruumi sisse jõudnud, nägi ta Venust seal keset põrandat istumas ja... juukseid lõikamas? "Venus? Mida sa siin teed?" küsis prefekt üllatunult ning kõndis neidise juurde.

Lucy häält kuuldes lasi Venus salgu lahti ja peitis kääre hoidva käe selja taha, kuigi tal polnud mingit põhjust end süüdlaslikult tunda või midagi. Myrtle kadus huilates ühte kabiini ja potikaas kolksatas. "Ee... midagi?" tuli gryffindori poolt. Samas viitas stseen - peegel - ja tema sekund tagasi toimunud tegevus sellele, mis tal plaanis oli, nii et vaevalt Lucy uskuma jääb. Lucy on nutikas ning tabab asja kindlalt kohe ära...

Luce kortsutas kulme "Ma ju nägin, et sul olid käärid käes, Venus" Miks ta seda varjata püüdis? Prefekt muutus kohe kahtlustavaks. Lucy põlvitas neljandiku kõrvale maha "Miks sa enda juukseid maha lõigata tahtsid? Sul on ju nii ilusad juuksed..." Lucy silitas tüdruku pead ja käsi peatus siis neljandiku õlal julgustavalt seda pigistades.

Lucy puudutuse peale pillas Venus käärid heleda kõlksatusega põrandale. No nägid. As expected of a prefect. "Sest need on ainult nuhtluseks," vastas ta, pöörates siis pead, et käärid üles otsida. Ennustame nüüd - ta suudab need kuidagi endale kätte torgata, sest teravate esemetega õnnestub tal alati endale nõelravi teha. "Ja kellelgi pole neist enam rõõmu..." See lause sai nukra noodi, kuid tüdruk raputas kiirelt pead, silmad kinni pigistatud, ja taastas siis oma ma-ei-tee-pahandusi-näo. Ta ei hakka jälle nutma. Sellel pole mõtet, tema pisarad ei too Damiani tagasi. Pealegi ta lubas endale, et pole enam nii plikalik.

Lucy ohkas vaikselt. Ta oli küll kuulnud, et pärast valusat lahkuminekut on nagu praktiliselt kohustuslik endale uus haircut muretseda, aga see tundus talle pisut... ekstreemne? Tüdruku teiste sõnade peale hammustas Luce endale huulde ja ta vaatas neljandikule tõsiselt otsa "Venus... ma ei ütle, et sa ei või seda teha, aga kas sa oled ikka kindel, et sa oled selle korralikult läbi mõelnud? Muidugi on Damian läinud, aga see ei tähenda, et kogu sinu elu nüüd läbi on..." Ta ei suutnud päris tüdrukule silma vaadata. Ta tundis ennast täielikult liiga süüdi selleks ja raudselt saaks neljandik ilusasti tema silmadest lugeda, mida täpselt Luce teinud oli...

Venus avas silmad ja vaatas enda peegeldust peeglis, mille ta oli enda ette seadnud. Jah, ta oli läbi mõelnud... mingis mõttes. Ta oli rakendanud oma on the whim asjade läbiviimise valemit, ning poisipea ja põrand punaseid juukseid täis oleks olnud selle tulemus, kui Lucy poleks kohale ilmunud. "Eriti elusat tunnet pole küll..." pomises tüdruk ja hammustas huulde, kui ta käärid kätte sai ning tõesti need endale sõrme torgata suutis. Tegemist oli siiski väga teravate otstega kääridega... Sellistega, millega ehmatuse korral või silma peast välja torkad. Jessica pööras oma rohelised silmad Lucy'le. "I'm a mess, so this is the best outcome there is..."

Lucy vaatas kurva pilguga Venust, või seda, mis Venusest järele oli jäänud. Mis nad küll teinud olid... ning puhtalt harjumusest sirutas käe enda tasku poole, kui Jess ennast vigastas, kus... polnud ju enam võlukeppi. Lucy kortsutas kulme selle vastiku meeldetuletuse peale ja kallistas siis Jessi. "Sinuga saab kõik korda. Usu või mitte, aga ühel päeval loled sa jälle rõõmus Jess, nagu vanasti." Luce vajutas neidise otsaesisele musi "Ma parandaksin su sõrme ära, aga mul pole veel võlukeppi"

Venus tõstis käe, uurides saadud kahju. Yeah, veritses mis kole, aga ta on hullematki läbi elanud ja see on tema jaoks lihtsalt mingi kriim. Kui Lucy teda kallistas ja otsaette musi vajutas, ei öelnud ega teinud tüdruk muud, kui lasi end kallistada ja musitada. "Kus su võlukepp siis jäi?" päris Jessica kulme kergitades. Lucy ja ilma võlukepita?

Lucy kulmukortsutus süvenes selle küsimuse peale "Murti pooleks ja siis pandi plahvatama" torises tüdruk pahaselt. Olgu, selle enda piinamise ta võis Davidile võibolla andeks anda.... kunagi nii umbes viiekümne aasta pärast, aga tema võlukepp? See oli täiesti andestamatu tegu... Luce põrnitses põrandat vihaselt, jutskui oleks see süüdi, et tema nii täiesti ebakompetentne oli. Seejärel viis ta pilgu tagasi tüdrukule "Teeme nii, et sa jätad juustelõikuse mõneks teiseks päevaks?"

Venus torkas veritseva sõrme suhu ja lutsutas seda mõnda aega. Suus oli mitte nii väga meeldiv veremaitse, aga tema viga, et ta nii clumsy on... "Kes seda veel tegi?" uuris tüdruk. Tundus Lucy'le valus teema... "Ah, anna andeks. Ma ei päri, kui sa ei taha..." Kuulnud aga prefekti pakkumist, kortsutas ka Jess kulme. "Millal siis veel? Praegu või mitte kunagi!" tegi ta natuke kõvemat häält, mille peale Myrtle kabiinist välja hõljus ning midagi poistest ja õnnetust armastusest ja soovist end maailmale tõestada turtsuma hakkas, naerdes sekka oma kiljuvat naeru. Gryffindor saatis kummituse poole pahase pilgu. "Sa pead kõvasti rohkem pingutama, et mind meelt muutma panna," lausus ta siis Lucy'le.

"David" ütles Luce toonil, mis tema arvates ütles üsna selgelt, et ta ei taha seda rohkem arutada enne Venusele vastamist "Ma ütlesin, et sul on ilusad juuksed. Mina neid maha ei lõikaks sinu asemel. Tõenäoliselt kui sa neid ise lõikama hakkad, siis tuleb tulemus üsna kohutav" ta kehitas õlgu "Aga eks sa ise tea paremini. Miks sa üldse neid lõigata tahad?"

David... Miks ta pole üllatunud? Venus vaatas taas enda peegelpildiga tõtt, kui Lucy'le vastas: "Ma olen minetanud oma õige iseloomu, mis põhjendaks pidevaid õnnetusi ja plaastreid ja arme ja..." Tema põsel ilutsev plaaster illustreeris tüdruku sõnu. "Daniel võib sulle rääkida, kuidas ma väiksena tüdrukuid ei sallinud ja poistega ringi jooksin ja vähe nutsin ja ropendasin ja tegin üleüldse kõike, mida üks poiss peaks tegema. Nukud ja kleidid olid minu jaoks tabu, ma vihkasin kõike, mis seostus õrnuse ja abitusega. Ja nüüd olen ma ise üks nendest piripillidest, kes iga asja peale end oimetuks nutab. Ma ei taha selline olla. Tahan oma vana Jesse'i tagasi, aga pikad juuksed on ilmselge tüdrukute sümbol..." Jessica sikutas ühte punast salku.

Lucy kortsutas kulmu ja vaatas kaastundlikult Venusele otsa "Kallis Venus... sa leinad praegu. See on täiesti loomulik, et sa nutad. Kui su vend oleks surnud, ei lahkuks ma enda voodist tõenäoliselt aastaid ja ainult nutaksin. See ei ole iga asja peale oimetuks nutmine. Pealegi ei tähenda see, et sul pikad juuksed on, et sa automaatselt plikalik oleksid."

Ot. ma olen täiesti laip.... -.-

No täiesti peast soe, eks. Venus põrnitses põrandat enda ees. Ta püüdis endale pidevalt kinnitada, et Damiani surm on kohutavalt kurb jah, aga poiss ei tahaks, et ta kogu aeg nutaks ja selle tõttu tema elu seisma jääks. "Damian ei rõõmustaks, kui ta teaks, et ma tema pärast ainult nutan..." pomises tüdruk ja äigas käega üle näo, et ta, jumala eest, nutma ei hakkaks.

Tüdruku sõnu kuuldes kallistas Luce Jessi "Juuste mahalõikamine ei tähenda, et sul kuidagipidi vähem valus hakkab. Pealegi arvan ma, et Damian tahaks, et sa teda natuke aega leinaksid ja siis oma eluga edasi läheksid. Nii on palju kergem." pomises neidis vaikselt Venusele, tüdruku ümbert kõvasti kinni hoides. "Ja ma tean, et tõenäoliselt tundub sulle, et ma räägin täielikku pläma, aga sellistele asjadele tuleb aega anda. Ei saa kohe oodata, et pärast sellist asja saab normaalselt eluga edasi minna. See on aeglane protsess. Mille üheks osaks on leinamine ja nutmine." õõõ... tõenäoliselt pole temast üldse kohe abi...

Mingi osa Venusest tahtis Lucy õlale nutma jääda, aga see värske mõte, mis tema pähe istutatud oli, ajas võrseid ning seetõttu püüdis tüdruk end prefektist eemale lükata - tulutult. Lucy hoidis teda liiga kõvasti kinni, et see õnnestuks. "Sa ei saa aru - ma ei taha nutta ja leinata..." pressis ta hammaste vahelt. "See... See..." Suutmata leida õigeid sõnu, hammustas Jessica huulde - ja suu täitus veremaitsega, taaskord. Tal ikka õnnestub. "Ma olen küllalt nutnud, aitab küll..."

Lucy vaatas Venust, kulmud kergelt kortsus "Sa ei saa lihtsalt otsustada, et sa ei leina. Leinamine on täpselt samasugune tunne nagu armastuski. Sa ei saa valida, kas tunned või ei tunne seda... Pealegi on Damiani surmast ainult 2 päeva möödas..." Veider... Äkki peaks Jessi hoopis haiglatiiva viima...? Lucy katsus vasaku käega neljandiku laupa. Kuum küll ei olnud...

Venus tegi uue katse end Lucy'st eemale lükata, seekord õnnestunult. "Ja mis siis, kui armastus ja lein langevad samasse kvartalisse?" küsis tüdruk kiirelt, tema hääl oli närviline. "Mida siis teha, kui need kaks väga lähestikku ja ühe-sama inimese kohta kehtivad?"