Ahsapagan!

Daniel istus lendluudpalli väljakus Gryffindory tribüünil ja joonistas tormipilvi, mida taevas polnud. Tegelikult oleks ta pidanud järgmise mängu plaani koostama või midagi, aga selle asemel ta istus seal ja logeles. Üldse meeldis talle viimasel ajal palju logeleda. Pärast libahundiks muundumist oli kogu tarkus järsku nii kiiresti tulnud ja kõik kergelt meelde jäänud. Aga mõnda asja ei parandanud isegi üleloomulikud võimed ja see oli astronoomia. Daniel feilis endiselt selles aines. Aga mitte see polnud oluline. Oluline oli see, et Dan tundis end üle pika aja tõeliselt õnnelikuna ja ei viitsinudki selle pärast keskenduda mingitele mänguplaanidele vaid tegeles pigem joonistamisega. Ta plokk oli juba täis pilte Lucy'st. Aeg natuke ilma ka joonistada.

OT: Lucy, kallis.

Lucy kõndis lendluudpalliplatsi poole, kahvatu näoga ja täiesti kurnatud. Ta oli lõpuks otsustanud Danile rääkida viimast... uudist? Ja õnneks, või kahjuks leidiski ta poisi sealt, kuhu ta teda otsima tulnud oli. Tüdruk kõndis vaikselt, peaaegu hiilides poisile lähemale. See oli nagu mäng, milles ta alati kaotas. Kas on võimalik libahundile selja tagant ligi hiilida, nii, et too seda tähele ei pane. Kui ta piisavalt lähedale jõudis, et, kui poiss oleks teistpidi, et siis oleks võinud Danieli nägu näha, naeratas ta kergelt. Ta ei saanud sinna midagi parata, aga ta oli õnnelik, või noh, oli olnud õnnelik... Veel paarkümmend sammu, ja ta oleks otse Sixteni selja taga... veel viis sammu ja-

"Hei kallis," sõnas Daniel naeratades, end ümber pööramata. Ta lihvis veel natukese oma joonistust ja pani siis ploki kinni, pöörates end Lucy poole. Daniel kortsutas kulmi. "Sa näed kuidagi murelik välja," lausus kutt. Ta sirutas käe Lucy poole, et tema omast haarata ja tüdruk enda sülle tõmmata.

Hah, ta alati kaotas, mitte, et tal selle vastu midagi oleks olnud. Ta vaatas paas hetke Danieli joonistust, närviliselt huulde hammustades. Ja juba järgmisel hetkel oli ta mõnusasti Danieli süles ja noogutas küsimuse vastuseks "Ma... pean sulle midagi rääkima.." ütles ta vaikselt ja vaatas kartliku pilguga Sixtenile otsa "Ära nüüd palun vihaseks saa, aga... ma vist..." Lucy neelatas ja hingas sügavalt sisse ja vaatas siis kindlalt Danielile otsa "Ma olen vist rase" ning jäi murelikult poisi reaktsiooni ootama.

Danieli kulmukortsutus süvenes, kui Lucy veiderdama hakkas. No mida? Ja kuuldes siis, et tüdruk on vist rase jäi Danil hing kinni. Ta silmitses Lucyt pärani silmi, end liigutamata. Ta isegi ei hinganud. Kui ta viimaks pahinal välja hingas küsis ta tüdrukult: "mismoodi?" Kutt oli endiselt üllatunud. Vihaseks ta küll ei saanud. Ta tundis, nagu oleks puuga piki pead saanud. Maailm käis ringi. Oot, oot, oot. Lucy on rase. Daniel pööras oma pilgu eemale. Laps. Nagu.... Nad saavad lapse? Nüüd?

Lucy surus alla naeratuse ja kiusatuse seletada, kuidas täpselt lapsesaamine käib, kuna situatsioon oli ikka äärmiselt tõsine. "Ma ei tea... Mul on juba mitu päeva pidevalt halb olla olnud ja ee... päevad on ka juba mitu päeva hilinenud. Äkki ma ajasin midagi nõiajoogiga sassi? Või on asi lihtsalt minu Weasley-geenides..." Luce võttis kõvasti Sixteni ümbert kinni ja pomises õnnetult "Ma ei taha veel last saada..."

"Ma ka mitte," pomises Daniel ja silmitses ümbrust segasel ilmel. Mis mõttes rase. Selliseid asju ei juhtunud ju. "Mu ema lööb mu maha," pomises kutt. Neil oli niigi jamasid, laps oli viimane asi, mida nad hetkel vajasid. "Sa pole ju kindelgi," pahvatas Sixten äkki. "Sa ei pruugi üldse rase olla. Sa peaks kindlaks tegema, kas sa oled rase või ei," lausus kutt ja siis teavad nad edasi, mida teha. Fakt oli see, et kummalgi juhul ei jäta Daniel Lucy't maha.

"Su ema? Su ema on veel leebe juhtum minu isaga võrreldes..." ütles Luce vaikselt, ikka veel poisi ümbert kinni hoides. Dani järgmiste sõnade peale raputas tüdruk pead "Mkmm, ma ei saa haiglatiiba minna. Ta räägib mu vanematele..." Ja väga muid võimalusi ju teadasaamiseks ei olnud? Ta ju ise seda kuidagi kontrollida ei saanud? Ja isegi kui saaks, siis on enda peal võlukunsti katsetamine oluliselt raskem, kui kellegi teise peal.

Daniel silitas Lucy juukseid. "No aga kuidagi peame me kindlaks tegema selle asja. Üheksa kuud oodata on ka ränk ju," pomises Daniel. "Kaua sa juba tead?" uuris ta siis. Vaevalt Lucy täna hommikul sellise tundega ärkas, et oh, ta nüüd võib rase olla. Kui ta seda just ei oodanud ning tüdrukut tundes ja vaadates, vaevalt ta ootas. Kuidas ta üldse teadis, et ta rase võib olla?

"No tehniliselt peaksime me maksimaalselt paar kuud ootama, aga ma nõustun sinuga... Ma ei taha nii kaua oodata. Ma lähen hulluks kui ma pean nii kaua ootama..." pobises neidis "Paar päeva. Ma olen juba viis päeva hilinenud ja ma ei saa peaaegu üldse midagi süüa, ilma et mul halb hakkaks." vastas neidis tuhmilt. Ta nii lootis, et tegemist on mingi veidra valehäirega, aga jumal, kui see seda ei ole, siis on nad tõsises jamas...

"Hilinenud?" ei mõistnud Daniel ja jäi Lucyt kahtlevalt silmitsema. Siis aga jõudis talle kohale. "Aaah," noogutas ta ja vajus mõtteisse. "Kuidas me selle siis teada saame?" küsis ta. Mugudel oli igasugu võimalusi, kuidas teada saada. Äkki nad peaks Londonisse minema ja selle mingi.... Rasedustesti ostma või midagi? Tuleks nagu kasuks.

Lucy punastas Dani küsimuse peale "Noh... tead küll..." Prefekt kehitas õlgu "Ma olen ise ka seda juba paar päeva mõelnud, ja noh... ma käisin kunagi Victoire'iga - ee... mu onutütrega muguapteegis ja seal olid sellised mingid väikesed vidinad, millega pidi ka teada saama, kas oled rase ja ma saatsin mingisse apteeki mugupostiga tellimuse... aga see võtab aega veel vist. Ma pole päris kindel, kui kiiresti mugupost liigub... Igal juhul ma mõtlesin, et ma peaksin sulle ka ütlema..." Ta ei tahtnud tunnistada, et tegelikult kartis ta nii kohutavalt seda testi teha... Mis siis, kui ta ongi rase? Ja igal juhul oli parem, kui Daniel teadis. Vähemalt polnud ta sel juhul ainuke, kes kartis.

Daniel noogutas, see oli igati arukas. "Sa oleks pidanud kohe mulle rääkima. See on ju meie oletatav laps, mitte ainult sinu," pahandas kut natuke. Ta oli väliselt vana rahu ise. Sisimas oli ta aga täiesti sassis. Mis nüüd saab? Mida see kõik üldse tähendab? Mida nende vanemad ütlevad? Kas laps on ka libahunt? Daniel lihtsalt mattis end nende küsimuste alla ja näitas Lucy'le vaid seda rahulikku poolt.

Lucy noogutas ja hammustas huulde "Palun vabandust... ma lihtsalt... kardan nii kohutavalt praegu. Ma ei taha kooli pooleli jätta, aga siin ma ka ju lapsega olla ei saa. Mõtle, mida JS teeks, kui teada saaks, et ma last ootan -ee..." Lucy puterdas kohe "See tähendab ikka, kui ma last ootan." prefekt ohkas ja toetas pea poisi rinnale ja pani silmad kinni "Ma armastan sind." pomises ta vaikselt. See koht, kus ta praegu oli, oli tõenäoliselt maailma kõige turvalisem koht. Vähemalt nii talle tundus. Pealegi oli see kohutav raskus, mida ta endaga mitu päeva kaasas vedanud oli, tunduvalt kergemaks muutunud, nüüd, kui Daniel ka sellest teadis. Ja uudise võttis ta ka üllatavalt rahulikult vastu... liigagi rahulikult kui nüüd mõelda "Dan?" pomises neidis"Kas sinuga on kõik ikka korras?"

"Pole hullu. Hea, et sa nüüd rääkisid," naeratas Daniel ja silitas Lucy pead. Oi, kuidas ta seda naist ikka armastas. Rasedana või mitte. Ta vajutas Lucy juustesse musi. Ja mida kõike nad pidid üle elama, et Dan sellest ise aru saaks. Kohutavalt pime mees ikka. "Mmh?" mõmises Daniel. "Jaa. Minuga on kõik korras," noogutas kutt. "Ära minu pärast muretse," rahustas kutt. Küll ta ka sisimas maha rahuneb. Olgugi, et hetkel oleks rahtnud metsa joosta ja seal karjuda.

Luce naeratas nõrgalt "Ma muretsen alati, sa tead ju seda. Pealegi oled sa... selle uudise väga rahulikult vastu võtnud... natuke nagu liiga rahulikult.", mitte et tüdrukul selle vastu midagi oleks, eksole, aga see oli lihtsalt kuidagi veider. "Sul ei ole tegelikult mingi teise naisega juba mingit kuut last, eksole?" küsis prefekt tögavalt "Sest mul pole kavatsustki sind jagada."

Daniel naeris kergelt. "Ma olen libahunt," tuletas ta tüdrukule meelde. "Ma suudan end kohati paremini kontrollida," arvas ta oma rahulikkuse põhjuseks. "Pealegi, see ei aitaks ju kaasa, kui ma ka siin paanitseks või mis," pakkus kutt. Ta silitas Lucy juukseid. "Ükskõik, kas sa oled rase või ei, mina jään alati su kõrvale," lubas kutt ja vajutas uue suudluse Lucy juustesse. "Aga oleks palju mugavam, kui sa ei jääks rasedaks," mainis Dan.

"Prsh, kujuta ette, kui sul võibolla keegi kõhus kasvaks, ma tahaks näha kui rahulik sa siis oleksid" ütles Lucy silmi pööritades, kuid naeratades. "Mmm... kunagi ma tahan ikka lapsi saada. Vähemalt kahte. Poissi ja tüdrukut." ütles Luce mõtlemata, mida ta ütles. Oih? Nad ei olnud ju väga rääkinud endi tulevikust. Pealegi lõpetab ju Dan varsti ja temal on aasta veel koolis käia... seda sellel õnnelikul juhul, kui ta ikkagi ei ole rase, muidugi. "Aga praegu oleks tõesti kohutavalt.. ebamugav, kui ma rase oleksin" lisas ta ruttu.

Daniel naeratas selle jutu peale. Üllataval kombel see ei hirmutanud teda. "Ja siis elame väikeses majas kuskil Londoni lähedal," pakkus kutt. Kui mitte päris Londonis. Aga väikeses majas. Isegi kui nad peaks hunniku varandust kuskilt saama eelistaks Daniel väikest maja suurele. Siis oli pere kõik koos. Kutt võttis õrnalt Lucy lõuast ja sundis teda enesele otsa vaatama, vajutades siis oma huuled neidise omadele.

Lucy naeratas laialt ja noogutas "Kõlab täiuslikult. Aga ma tahan sellist mõnusat kabinetti, kus on kõik seinad raamatutega ääristatud ja seal võiks kamin olla..." Kui Dan ta pead pööras ja teda suudles käis Lucyst see kuum jutt läbi, mis alati kohal oli, kui Daniel teda suudles ning ta suudles kutti õrnalt vastu, käsi mööda poisi rinda tolle kuklale libistades. Äkki kõik saab ikka korda? Äkki ta ei ole rase. Ja isegi kui on, siis on Daniel ka sealsamas olemas, nagu ta ütles. Eemale tõmbudes Luce ohkas vaikselt, aga nüüd juba väikese naeratusega näol "Nii, et see tähendab, et ma olen su kümneaastakuplaanis sees?"

"Muidugi oled," naeris Daniel. "Sa oled ju osa minu elust," tuletas kutt meede. "Sa oled mu kõikides plaanides," Danieli sõrmed silitasid Lucy põski. Ainult nendes plaanides mitte, kus ta kellelegi haiget peaks tegema. Tegelikult tahtis Dan, et Lucy KA'st ka ära tuleks, aga ilmselt oli see mõttetu veslust ja selle pärast ei alustanud ta seda kunagi. Vähemalt oli KA eelis JS'i ees see, et neil oli vampiir ja libahunt külg-külje kõrval võitlemas. Palju kiiremad refleksid selgemad mõtted, mis puutusid loitsimust, kuid ärgem unustagem toorest jõudu. Samas JS's oli ainult Darren, kes oli üsna osavõtmatu, seega ei saanud tema peale just väga panustada. Ja vähemalt seni oli JS üsna rahulikult olnud, aga mõte, et nad võiks Lucy't rünnata ajas Danieli vere keema. Seda enam, kui Lucy nüüd rase ka veel on.
Dan tõmbas neidise tugevamini enda embusesse. "Ma armastan sind," lausus kutt nii rahulikult ja malbelt nagu polekski ta end hetk tagasi JS'i peale mõtlemisega vihaseks ajanud.

Lucy naeratas tahes-tahtmata laialt, kui Daniel niimoodi rääkis. Okei, see võis ju võiballa veidike imal olla, aga seda oli ju nii hea kuulata. "Kõikides plaanides? Sest kui sa keset ööd kavatsed endale võileiba hankima minna või midagi, siis ma tõenäoliselt jään sellest plaanist hea meelega välja." naeris Luce. "Eeldusel, et sa muidugi ruttu tagasi voodisse tuled." tüdruku ilme muutus grammi tõsisemaks. Olgugi, et ta polnud elus olnud õnnelikum, pidi ta selle eest ränka hinda maksma. Isegi nüüd, kuid pärast juhtumit, tänu millele nad tõenäoliselt Sixteniga koos olid vaevas tüdrukut süütunne ja tema ööd olid tihtipeale rahutud ja täis õudusunenägusid. Ja mitte ainult ööd. JS oli vihasem kui kunagi varem ja tundus, et David oli selle etteotsa astunud...
"Mina sind ka..." ohkas neidis. Erinevalt Danielist oli Lucy alati olnud üsna kehv, kui asi tuli tema tunnete varjamisse ja samuti valetamisse. Ta lihtsalt ei oskanud seda.

Daniel naeris: "no kuule. Kui ma võileiba lähen tegema pead sa ikka minuga kaasa tulema. Või vähemalt korra üles ärkama. Ma pean ju teadma, et sa minu jaoks olemas oled." Hea oli asi naljaks pöörata. Dan ei tahtnud väga tõsistele teemadele mõelda. Nali aitas alati. Pealegi. Oli võimalus, et Lucy polnud rase. Nad ju kasutasid kaitsevahendeid. See tähendab, et Lucy jõi nõiajooke. No ja muidugi ta oli Weasley ja võimalus, et ta rase oli, oli endiselt olemas, aga siiski. Nad pidid lootma parimat ja antud hetkel polnud lapse saamine parim.

Lucy vaatas Danielile veidra pilguga otsa. See oli segu etteheitest, üllatusest ja kõige rohkem lõbustatusest "Sa tahad, et ma tõsiselt üles ärkaksin, kui sul öösel nälg tuleb?", tüdruk muigas "Ma mõtlen, ma saaks aru, kui sul mingid... muud toredad mõtted keset ööd tuleksid, sel juhul ma võibolla isegi kaaluksin üles ärkamist.". Neidis vajutas kerge suudluse poisi huultele naeratades "Aga ma peaksin nüüd vist minema, enne kui sul need toredad mõtted pähe tulevad, pealegi ma vist segasin sind enne. Kuidas mänguplaanid edenevad?"

"Sa võiks äkki koguni ise mulle võileiba teha," naeris Daniel. Ta silmitses Lucy't kergelt naerdes. Ning kui tüdruk küsis mänguplaanide kohta ohkas Dan. "Ega ma nendega siin väga tegelenudki," mainis ta ja näitas oma plokki, mis oli täis joonistusi maastikust ja Lucy'st. Khmm, jah. "Aga nende toredate mõtetega võiks küll midagi ette võtta," naeris Dan ja suudles Lucy't.