Oh seda irooniat

Imogen tsillis pärast tunde raamatukogus. Või õigupoolest ei tsillinud ja mitte ka pärast tunde. Viimane tund oli teoreetiliselt käimas, aga sinna ta ei jõudnudki. Ja ta ei tsillinud niisama vaid luges. Neidis oli end diivani nurka kerra sättinud ja mingi ajalooline teos oli ta süles. Kirjutatud umbes sellel ajal, kui tema veel elas. As in täitsa elas kohe.

Kalin astus raamatukokku. Nad olid Sebastianiga koolimajja naasenud, aga väga ringi polnud veel käinud ja direktorit teavitasid nad alles täna, et Kalin jätkab õpinguid ja teeb kõik puudutud tööd järgi. Nagu see probleem oleks. Homsest peaks ta tundides käima hakkama ja kõigile teada andma, et nad tagasi on. Hetkel aga oli Kalinil palju vaba aega ja niisama puhketoas ta istuda ei viitsinud, seega jalutas ta raamatukokku. Kutt sammus riiulite vahel, pilk silmis põlemas, nagu see viimasel ajal tema puhul loomulik oli. Ta kandis üle pika aja Slytherini keepi. Kuti juuksed olid püsti aetud, nagu ikka nüüd, kus ta vampiir oli ja loomulikult nägi ta parem välja kuigi midagi otseselt ta välimuses muutunud polnud. Kalin peatus ühe riiuli otsas, märgates eemal Imogeni. Oh seda irooniat tõesti. "Imogen," sõnas Kalin oma kõlaval häälel.

Ivy tajus kellegi kohalolekut juba varem, kuid ei teinud sellest suurt numbrit. Avalik raamatukogu siiski. Neidis ei tõstnud pilku ka siis, kui tuttav ja samas nii võõras hääl teda kõnetas. Ivy hoopis vaikis hetke, pilk üle ridade lendlemas. Alles leheküljega lõpuni jõudes viis ta pilgu Kalinile, mõõtes kutti pilguga. "Jah?" küsis ta viimaks. Kalin oli kuidagi väga.. teistsugune.

"Kas sa tunnis ei peaks olema?" küsis Kalin neidise juurde sammudes. Ta kallutas oma pea viltu ja viskas pilgu raamatule. No oli alles tubli tüdruk, luges raamatut ja puha. Kalin tõstis oma silmad tagasi Imogenile. Ainus, mis tema puhul märgatavalt teistmoodi oli, oli see, et ta kandis nüüd juukseid teisiti. Palju suurem muutus oli loomulikult see vampiirilik veetlus, millele sõrme nii öelda peale panna ei osanud.

"Ära tule minuga mingit koolivanemat mängima. Ise sa pole mitu kuud üheski tunnis käinud," sõnas Imogen silmi pööritades ja langetas pilgu tagasi raamatule, keerates järgmise lehe. Kooli peal levisid igasugused kuulujutud Kalini veidra lahkumise kohta. Nagu näiteks, et KA röövis ta ära või et ta sai närvivapustuse ja lõpetas hullumajas.. Ivy muidugi aimas, et ükski neist polnud tõde. Aga huvitav, mis oli?

"Oh ole mureta. Seda jama ma ei ajagi," muigas Kalin. Ta istus Imogeni kõrvale. "Ma elan alles uuesti sisse. Pealegi, kas mitte Syracuse juba küllalt sult punkte koorinud pole," irvitas Kalin õelalt. Jeah, iseloom oli küll hoopis teine, kui varem.

"Kus sa olid siis? Hullumajas nagu pool kooli räägib?" uuris Imogen kerge muigega. Luciuse mainimise kohta jäi neidise pilk ridadel hetkeks seisma ja kulm tõmbus kortsu. "Viimasel ajal olen ma enda kohta üllatavalt tubli olnud muide," mainis neidis. Tõesti oli.. Polnud rohkem punktikaotust põhjustanud oma majale.

Kalin turtsatas kõlavalt naerma. "Ei, hullumajas ma küll polnud," lausus kutt mõne aja pärast muiates. "Aga väga hea pakkumine. Stiilipunktid selle eest. Mis minust head siis veel räägiti?" uuris kutt. Alles nad olid vaenujalal olnud ja nüüd Kalin istus siin ja chillis Imogeni kõrval.

"Mulle tundub küll, et olid. Ja nad on sulle liiga palju hullurohtusid andnud," sõnas Imogen kõhklevalt. Kalin oli kuidagi väga.. Normaalne. Muidu oli selline vinguv äpu, aga nüüd oli kuidagi väga.. kindlameelne. "Et sind rööviti. Need olid kaks põhilist. Ja siis see ka, et teil on Tweedledee'ga mesinädalad," sõnas Ivy mõtlikult. Oli ikka Seb Tweedledee ja Robin Tweedledum? Ei mäleta..

"Sebastian on Tweedledee?" küsis Kalin kergelt muiates. "Noo, see kõlab juba väga hästi ju," naeris kutt. Ja nad läksid kooli ajal oma mesinädalaid pidama? Ilmselt oli see mingi algne versioon. Need röövimised ja hullumajad tulid ilmselt siis jutuks, kui Kalin juba teist kuud kooli ei tulnud. Ei, fantaasia oli Sigatüüka õpilastel väga korras eksole. Imogen pidas Kalinit normaalseks? Phäh. Kalin võttis neidise käest raamatu. "Mida sa loed üldse?" küsis kutt ja lehitses raamatut. Phäh igav. Kutt ulatas raamatu neidisele tagasi. "Aga mida sina arvad? Et kus ma olin," uuris Kalin huvitunult ja tema näole ilmus jälle see kaval ja mänglev muie.

"Ja Robin on Tweedledum," muigas Imogen. "Robinist rääkides.." sõnas neidis siis ruumis ringi vaadates ja vilistas lühikese viisijupi. Kassipoeg jooksis riiulite alt välja ja tormas otse Ivy sülle. Jeah, see oli see kassipoeg, kes enne paberileht oli olnud. "Ajalugu," vastas neidis mõtlikult oma halli karvakera paitades, jälgides Kalinit. "Kus iganes sa ka polnud.. Seal tehti sulle parajalt ajupesu," muigas neidis raamatut vastu võttes ja pani selle eemale. Lugeda nagunii enam ei saanud.

"Ajupesu? Oo ei," naeris Kalin. Ta silmitses kassi. Peaks oma mao välja tooma. Sööks selle kassi ära. Kalin tõstis pilgu kassilt ja muigas kergelt. "Olen ma siis tõesti nii palju muutunud?" küsis Kal pilkava alatooniga. Loomulikult oli ta muutunud. Aga teda pani imestama see, et Imogen lõhnu ei tundnud. Nii nagu kõik teised üleloomulikud olendid seda tegid.

Ee.. Tal oli nohu! Okei, Ivy ei jäänud haigeks.. ee.. kunagi. Aga miskit veidrat ta tajus küll, ei suutnud lihtsalt ära jagada, mida täpsemalt. Nojah, uus vampiir lõhnas vähe teisiti ka. "Oled küll," sõnas Imogen kindlalt. Neidis lasi Robini põrandale ja liikus kutile lähemale, hingates ta lõhna sisse. Järgmine hetk olid nad mõlemad püsti ja Imogen oli Kalini vastu seina surunud, käsi kuti kõril. "Sebastian on ikka räme idioot," sõnas neidis kulme kortsutades.

Kalin naeris kõlavalt, kui Imogen ta vastu seina surus. Siis tõmbas ta ilma igasuguse probleemita Imogeni käe oma kõrilt, haaras sõrmedega neidise kaelast ja tõstis ta üles. "Sa ei tea, miks ta mind muutis, nii et ära oleta. Me saime ju nii hästi läbi juba, aga ei. Sa kohe pead kõik ära rikkuma mis," pomises Kalin tüdinult. Ta lasi Imogenil põrandale kukkuda.

Imogen teadis nagu jah, et vampiirid on poolvampiiridest tugevamad, aga see teda ei kõigutanud. "Sa oled veider," sõnas neidis veidi kähisedes, kui Kalin ta üles tõstis. See olukord teda väga ei kõigutanud, nagu näha. Ivy maandus pehmelt jalgadel ja painutas kaela küljelt-küljele, liikudes tagasi diivanini. "Su tüütu olek peaks olema kolmekordselt võimendatud. Selle asemel oled sa nii.. Normaalne. See on veider," arutles Imogen end diivanile uuesti istuma sättides.

Kalin muigas. "Ma olen palju trenni teinud," vastas ta kõigest ja jälgis Imogeni. "Milline ma siis sinu meelest olema peaks?" turtsatas Kal ja kohendas oma keepi. "Lõhkuma ja laamendama?" küsis ta mestunult ja istus Imogeni kõrvale. "Sa oled rohkem inimene või vampiir?" uuris Kalin.

"Jeah.. trenni," muigas Imogen. "Sa olid enne nii.. äpu. Tavaliselt vampiiriks saamine võimendab inimese enda loomust. Sa peaksid megaäpu olema sellisel juhul," turtsatas neidis. "Aga sa meeldid mulle sellisena rohkem. Saad väheke aru ka, et pole mõtet vinguda," muigas Ivy. Küsimuse peale vajus ta uuesti mõtteisse. "Inimene," tunnistas ta viimaks. Igaühele ta seda ei tunnistaks, aga nomh..

"Ma polnud äpu," raputas Kalin pead. "Ma poleks hetkel selline nagu ma olen, kui ma äpu oleks olnud," sõnas ta enesekindlalt ja kallutas oma pea viltu. Oi rumal loom, miks sa ütlesid, et sa rohkem inimene oled. "Tore, sest vampiiri veri on teisele vampiirile mürk," irvitas Kal ja juba järgmisel hetkel surus ta oma hambad Imogeni kaela ja hammustas neidist.

"No natuke ikka olid küll," turtsatas Imogen. Samas hiljem oli ta üsna palju teada saanud sellest, mis kuti elus toimunud oli. Üsna karm laks ühele hellale inimhingele vist. "Mis..?" jõudis Ivy vaid öelda ja siis juba Kalin hammustas teda, pannes Imogeni ehmatusest õhku ahmima. No tema oli seda mõelnud rohkem nagu.. vaimselt. Ta pidas end inimlikumaks rohkem kui.. vampiirilikuks. Aga Kalin tõlgendas seda küll endale mugavamalt. Ivy surus käed vastu Kalini rinda, kuigi ega see miskit ei muutnud küll. Kurat, pidi see hammustus siis nii hea olema..

Aga Imogeni veri oli sellegi poolest ohutu. Kalin põimis käed ümber Imogeni ja jõi isukalt. Tal savi, et ta koolis oli ja kooliõpilasi rünnata ei tohiks. Siiski tõmbus Kalin peagi eemale, suunurkadest verd nirisemas ja valged hambad verest punased. Kalini näol püsis too kaval muie, mis alati, kui ta Imogenile silma vaatas.

Ohutu ja täitsa maitsev ka, nagu näha oli. Ivy loobus vastu võitlemast ja viis enda käed samuti ümber Kalini, liibudes lähemale. Tegu pole ju rünnakuga kui ta alistub, right? Imogen vajus vastu diivani seljatuge kui Kalin temast lahti lasi ja hetke ta lihtsalt lesis seal, kogudes jõudu ja väheke selgust enda pähe. Ja siis tormas ta Kalinile kallale ja lükkas kuti diivanile selili, suudeldes teda ahnelt. No see hammustus tekitas ikka igasuguseid endorfiine ja muid toredaid asjakesi, mis ta mõistust väheke pehmendasid. Ja see irve tuli nagunii kuti näolt pühkida.

WTF!!! Kalin tõukas neidise endast eemale ja silmitses teda etteheitvalt. "Mind ei suudle," lausus Kalin karmilt. Ainus, kes teda suudelda võis oli Seastian. "Või ma murran su kaela," lisas Kalin hoiatavalt. No on emased. Mis kõik neid ka pöördesse ei aja. Okei, Imogeni enam ei söö. See oli kindel. Kalin hoidis endiselt Imogeni endast eemal ja põrnitses neidist, taibates siis, et ta käed on tüdruku rindadel. Khmm. Kalin lasi Imogenist lahti ja tüdruk vajus talle peale. "Ära mu keepi ära verista," hoiatas Kal.

"Ise sa selle jama endale kaela tõid," muigas Imogen, viies pilgu siis kuti kätele, mis ta rindadel puhkasid. No muidugi, kuhu mujale need meeste käed teed leidsidki. "Sa meeldid mulle nii kohe palju paremini. Nii.. Õel," sõnas neidis veelgi lähemale liibudes, riivates kihvadega õrnalt Kalini kaela. Mitte piisavalt tugevalt, et ühe vampiiri nahka purustada, muidugi.

Kalin paiskas Imogeni enda pealt maha põrandale. "Hoia oma hambad minust eemale," hoiatas Kal kui oli end püsti ajanud. "Ja ma ei pea sulle meeldima," lisas kutt kindlalt ja sättis jälle oma keepi. "Veristasidki ära," pomises Kalin pahaselt, kui kahte verepiisaplekki oma keebil märkas ja eemaldas need siis võlukunstiga.

"Vähemalt on mul nüüd hea taktika sinu endast eemal hoidmiseks," muigas Imogen. Kalin kardab nüüd raudselt tema hammustusi ju. Neidis sättis end põrandale mugavalt küünarnukkide toele selili lesima. Robin jooksis lähemale ja hakkas seal ümber siblima ning Ivy sirutas käe välja ja paitas kiisut. "Ära ole nüüd selline naine. Alles olid nii äge," sõnas neidis silmi pööritades.