It all ends here.

Lucy pani ukse kinni, mis eraldas Danieli ja ülejäänud maailma, ning pani selle kindlalt loitsudega taas kinni, et libahunt sealt mingis segadusehoos välja ei saaks tulla, kuigi see oli tõenäoliselt täiesti tarbetu. Seinad olid kivist ja uks oli täiesti liiga kitsas, et Daniel libahundina sealt välja oleks tulla saanud. Pealegi oli ta ilusti enda hundikoolujooki võtnud. Tüdruk oli just jõudnud ukse täiesti kinni panna, kui kuulis kusagilt samme lähenemas. Ta neelatas, vasak käsi liikus instinktiivselt kaitsvalt kõhu peale, mis näitas ainult väga väikseid kasvamise märke ja parem käsi pigistas ründevalmilt võlukeppi. Appi. Ta oli Danielile küll korduvalt kinnitanud, et saab ilusasti üksi tagasi Gryffindori torni mindud ning poiss ei peaks üksinda moonduma minema, aga praegu tahtis ta küll, et ta siia poleks tulnud. Oli aprilli algus, ja neidis oli neljandat kuud rase. Mitte, et keegi peale Chachi ja Danieli sellest teaks.

OT. Dave siis.

Väljast sisse tormanud lasi noormees alles nüüd oma pisaratel vaikselt liikuma hakata. Ta väikevend oli surnud, ning talle oli see kõik alles nüüd kohale jõudnud. Oma võlukeppi käes liigutanud ilmus sinna väike tuluke otsa mis valgustas ta teekonda, kuid näedsa ikkagi pidi see lits ta ninaette sattuma. Oma punased silmad tüdrukule kinnitanud hingas noormees rahulikult sisse. ''Värdjas.'' Sõlitas ta maha, ning astus siis kindlameelselt tüdrukule lähemale, kui relvitukstegeva temasuunas teele saatis, ning ta võlukepi kindlalt kinni püüdis. Selle juba teistkorda pooleks murdnud surus ta endaoma taskusse, ning lukustas selle.

OT:Have no idea, kas uus oli juba käes või mitte. Enam pole seda ka :d

Lucy hingas järsult sisse, kui ta Davidit nägi. sh*t. Kuna ta korraks tardus, teadmata, kas minema joosta või vastu võidelda (ot. seriously? Luce suudaks iga kell relvituks tegemise blokeerida ), suutis Dave taaskord tema võlukeppi katki teha. Asi, mis tüdrukut tõsiselt vihastas. Ja hirmutas. Mitte niivõrd tema enda, kui ta lapse pärast. Ta kuulis urinat ja kraapimist läbi ukse, mille vastu ta nüüd taganes. Selgelt kuulis Daniel ka, kes teiselpool ust oli. "David..." üritas neidis asja sõnadega lahendada. Tal polnud aimugi, mis Davidil plaanis oli, kui too enda võlukepi taskusse pani. "Mul on tõesti kahju... ausalt." Ta ei valetanud, tal tõesti oli mehest kahju.

"David, palun, ma vannun, see oli õnnetus, ära, palun, palun..." anus Lucy, kui David järjest lähemale tuli ja ta vaikselt aru saama hakkas, mida too teha kavatses "David, ma olen-" alustas ta, kui nägi, et prefekt silmad kinni pani ning karjatas siis kui poiss talle kõhtu virutas, ning pisarad purskusid neiu silmist ja ta kuulis haledat ulgumist ukse tagant ja metsikut kraapimist. Ei-ei-ei... Kõhust jooksid valusad jutid läbi ning see oli ainus, millele ta praegu keskenduda suutis. Tema laps... "Sa kuradi värdjas selline!" kriiskas Luce, Frosti silmi läbi pisarateudu mitte isegi nähes, kui Dave ta üles tõstis peadpidi ning rabeles jalgadega, olgugi, et iga liigutus tekitas valu, üritades slytherinlast eemale saada. Käed hoidsid kramplikult kõhust kinni.

Oii, kuidas need sõnad Lucy hinge lõikasid ja tal oleks Davidist kahju olnud. Seda enne, kui David oli ta lapsele liiga teinud. Ta üritas endale kinnitada, et tollega on kõik korras, et ta on veel elus, kuid valujutid kõhus ja mõistus väitsid talle visalt vastupidist. Prefekt värises üle terve kere ja vajus vaikse oigega kokku, kui David ta maha laskis. Ta hoidis ikka veel enda kõhu ümbert kaitsvalt kinni ja pööras enda vihase ja valu täis pilgu Davidi poole põrandalt ning ütles vaikselt, aga kuuldavalt "Ma loodan, et sa põled põrgus kusagil selle eest..." Oii, kuidas ta tahtis, et ta oleks libahundi juurde jäänud selleasemel et nii kuradi põikpäine ja 'iseseisev' olla. "Ja ma valetasin." tüdrukul oli täiesti hullumeelne ilme peas, kui ta neid viimaseid sõnu ütles. Poleks ta teadnud, et Daniel tema selja taga on, oleks ta tõenäoliselt ennast lihtsalt ära tappa palunud.

"Ma pole elus Damianil juuksekarvagi kõverdanud peas, kui sa seda mõtled" ütles Luce nõrgalt aga vihaselt, tundes midagi märga ja kleepuvat reitel (OT. VERI). Vedamine, et tal veel koolirüü seljas oli, mis vaatepilti slytherinlase eest peitis. Aga Lucy tundis, kuidas tal süda vist seisma jäi ning ta lasi kuuldavale valusa niutsatuse. Oligi kõik... "Mine... minema" kähises neidis, enne kui tõmbus kägarasse ja vajus siis sinna põrandale külili, nö looteasendisse, pisarad lõputu joana voolamas. See ei olnud õige. Ta pidi pärast Danieli lõpetamist poisiga korteri leidma ja sinna elama minema, kuni laps sünnib ja siis nad pidid seal koos elama, samas, kui Luce enda viimase aasta niiöelda kaugõppes tegi. Mitte nii... Äkki ta sureb ära siia, kuid seda oli vist liiga palju paluda.

"Mõrtsukas..." pomises Lucy vaevukuuldavalt, kui pigem kuulis, kui nägi, et David minema jooksis ja liigutas siis ennast nii, et ta vaatas ust, mitte koridori ja pani käe vastu ust. "Anna mulle andeks, Dan..." sosistas ta vaikselt, teades, et hunt niikuinii kuuleb teda. Tal oli nii külm. Vangikoopad olid niisked ja külmad, ja ta lamas otse kivipõrandal. Mitte, et ta seda väga tähele pannud oli. Tal oli kolm mõtet peas. Ta kaotas Sixteni ja enda lapse... Ta vist surebki siia niimoodi üksinda, sest argpüks Frost oli jalga lasknud ja ta ei saanud kuidagimoodi Danieli juurde, sest oli ise just ukse kõvasti lukustanud ja kolmas... kuidas ta vihkas David Frosti... Terve igavik hiljem tema arvates tuli haiglaemand? Miks tema siin oli? Kas oli juba hommik? Ta ei saanud mitte midagi aru. Ta sonis midagi haiglaemandale Danielist ja lapsest ja hommikupäike leidis ta juba haiglavoodist, rohtude mõju all sügavalt magades.