Roosiaias.

OT: MINA JOININ!

Matthew ei olnud väga ammu kusagil väljas käinud. Tundus, et ka õpilaste jaoks oli tema nägu võõraks jäänud sest talle vaadati järele kui ta mööda pisikesi muru sisse tallatud radu edasi astus. Kuigi see aeg mil ta puudunud oli, polnud tema ükskõikne näoilme kusagile kadunud. Ka mitte ei olnud minema läinud harjumus kõndida käed taskus ning kanda lohakamaid riideid, mis sellest, et tegelikult oli tal piisavalt palju raha, et osta omale näiteks püksirihm, et need ei vajuks pidevalt maha. Ja ta oli täiesti võimeline oma särki pükstesse toppima, kuid milleks kõik sellised eetilised viisakused kui nagunii kedagi ei huvitanud milline üks sigatüüka õpilane välja näeb? Siin luges eelkõige hinne ja see, kas essee oli õigeks ajaks tehtud ning kas muude kodutöödega olid probleemid. Kui neid aga ei olnud, võis silmad kinni pigistada ja oma asju edasi teha.

Nooruk õieti ei teadnudki miks ta oli roosiaeda sattunud. Ilmselt olid jalad ta siis just sinnapoole viinud. Selle vastu ei olnud tal tegelikult mitte midagi. Kuigi ta oli juba mees, meeldisid talle ka lilled. Mitte küll nii palju nagu naistele, aga ta suutis natukene hinnata seda ilu. Pealegi oli roosiaed üks vähestest kohtadest kus õpilased eriti ei käinud.
Ta kõndis edasi, vaadates erivärvi lilli, üritades mõelda loitsude peale, mis olid neile peale pannud. need lilled olid siin suuremad kui tavalised muguroosid ja nende okkad olid teravamad. Kulme pisut kibrutanud, sammus ta edasi, kuid selle asemel, et teha normaalne samm, kajas üle kogu roosiaia vali potsatus. Matt, ise liiga üllatunud, et hakata vihaseid sõimusõnu õhku viskama, vaatas üle oma õla, ise täiesti muretult muru peal lamaskledes. Tema jalg oli suurema juure taha kinni jäänud.

Matt ei teinud lähenevatest sammudest eriti väljagi vaid ta ajas ennast istuli, pöörates end samaaegselt ümber. Kohe pärast seda kuulis ta ka üht võõrast tüdrukuhäält ning vaatas kõrvale. Tegu oli ühe Ravenclawlasega, keda ta oli kooli peal mitmeid kordi kohanud. "Jah!" vastas ta kiiremini kui oleks kavatsenud. Siis vaatas ta oma põlvede poole, veendudes isegi, et peale lõhkiste teksade ei olnud tal ühtegi kriimustust. Kõik oli terve. Viimaks tõusis nooruk püsti ja pühkis kogu leheprügi oma riietelt, ise siiamaani üllatudes kuidas see üldse juhtus. Kui ta tagasi juure poole vaatas, kergitas ta pisut kulme. See oli väiksem kui ta arvanud oli. Järelikult sai ta ainult ennast süüdistada sest see kukkumine oli tema enda tähelepanematusest tingitud.

Kui ta sai enda puhastamisega lõpetatud, pööras ta ennast täielikult neidise poole, silmitsedes teda mõni hetk, meenutades kiirelt ta nime. Kindlasti olid nad nii mitmeski tunnis koos olnud, kuid mitte kunagi üksteise lähedal istunud. Kes ikka tahaks ükskõikse Slytherinlase kõrval istuda, kes ei reageerinud isegi solvangute peale? Mitte keegi. Ta oli nii igav, et isegi tema majakaaslased ei suhelnud eriti temaga.
"Sa oled Hewitt, eks?" küsis ta järsku. Jah, see oligi vist ta nimi!

Matthew ei teadnud miks, kuid talle tundus, et tüdruk paistis millegi peale pahaseks saavat. Oli ta siis valesti tema nime arvanud? Imelik, tavaliselt tema mälu ei petnud, sest kuigi ta oli poolvampiir, ei petnud noormehe mälu teda kunagi. Ta sättis oma riided rahulikult nii nagu nad enne olid, lohakalt. Korraks vaatas ta ka ringi ning nähes, et seal pole tõesti kedagi peale nende kahe, sai ta pisut vabamalt hingata. Ei olnud vaja, et neid jälgiksid mõned silmad ja eriti veel selles osas kus ta haledalt käpla käis.
Kui ta sai ringi ära vaadatud, pöördus ta tagasi neidise poole ja kergitas pisut kulme kui ta tüdruku lauset või õigemini palvet kuulis.

Teda üllatas ka nime kõla. Micha? "Sa oled venelane?" küsis ta veelgi üllatunumalt. Tavaliselt käisid sigatüükas ju Inglise kodakondsusega lapsed.

Kui tüdruk naerma hakkas, mõistis nüüd Matthew isegi, et ta oli midagi väga valesti öelnud. Venelane, muidugi. Tal ei olnud isegi sellist teravat aktsenti ja ta ei lausunud katkendlikult iga sõna. Ta vahtis ilmetult tütarlapse näkku, oodates, et ta viimaks oma naeruga lõpetaks ja kui ta seda ka tegi, noogutas ta aeglaselt. Oleks tema nimi Michelle, poleks ta omale mingisugust hüüdnime toppinudki. See kõlaks lihtsalt nõmedalt. Kuid need kommentaarid hoidis ta endale sest see oleks ilmselt tüdrukut solvanud, mis sellest, et see teda õieti ei huvitanudki.

"Võinii," lausus ta, toon taas ükskõikseks muutumas. Jodie Michelle Hewitt. Selge, kuid mida ta nüüd selle teadmisega teeb? Nagunii ei hakkaks ta mööda kooli ringi käies neidist selle nimega kutsuma. See oleks imelik. Ja vaevalt, et nad pärast seda veidrat kohtumist üksteisega enam suhtlema hakkaksidki. "Matthew Hunter," tutvustas ta ennast, kuid selle asemel, et käsi välja sirutada ja viisakust teeselda, libistas ta oma käed taskutesse.

Meeldiv. Seda ilmselt Jodie jaoks. Kuid Matthew ei leidnud uues tutvuses mitte midagi huvitavat. Järjekordne sõnade raiskamine. Kuigi tema oleks soovinud hoopiski vaikides roosiaias olla, kuulis ta juba küsimust millele pidi ilmselt kuidagimoodi vastama. "ilma?" kergitas ta järsku aga kulme. tegelikult ei olnud ta koolist välja astudes üldse taeva poole vaadanudki. Ilm ei olnud ka eriti tema tema, mis siis, et britid enamus ajast siiski sel teemal ka vestlesid. Ilm. Suur asi ka. Vihm, vahel päike, mõni harv juhus kui on suvi ja väljas on üle 28. kraadi. "Oh ei!" noormees muigas, vaadates nüüd korraks pilvise taeva poole.

Mitte midagi nauditavat. Kuid seegi oli parem kui lihtsalt passida puhketoas ning kuulata oma majakaaslaste jorinat, mis on enamasti kodutööde teemal. Kuna Matt oli ennast kätte võtnud, viimane kooliaasta ju siiski, hakkas ta oma ülesandeid hoolsamini tegema. Ime, et ta ei olnud mõnelt Ravenclawlaselt abi küsinud, kuigi vahepeal oli ta isegi sellele mõelnud. Enamus Slytherinlasi tegid nii, kuid noormees oli harjunud oma Ajusid kasutama, mitte lootma kellegi teise peale. Ta ju siiski soovis edukat töökohta leida omale tulevikus ja soetada hea äri või midagi, mitte olla kellegi tallalakkuja.

Ta lasi tuuleiilil oma blonde juukseid veelgi rohkem segamini ajada. Temast oli juba niigi jäänud mulje nagu ta ei teaks üldse kammi olemas olu. Tegelikult oli ta sellest asjast vägagi teadlik ja ta kasutas seda vähemalt iga hommik, viies sellega korraks läbi oma juuste, kuid ta ei saanud ju midagi sinna parata, et ta oli lihtsalt niisugune. Kogu tema välimus oli justkui lohakuse näide. Kuid välimus ju ei lugenud. Vähemalt mitte tema jaoks. Ta vaatas enda hallide silmadega ringi, silmis seesama tuttav ja vana ükskõikne pilk ning kui ta kuulis neidu taas rääkimas, pööras ta oma pilgu tagasi Michelle poole. Tema suunurgad tuksatasid kergelt ülespoole. Kui lollilt ta kõlaks kui hakkaks kurtma oma majakaaslaste peale? Väga.

"Värske õhk, vähene seltskond, loodus ja roosid," vastas ta kiirelt kui oli suvalise vastuse välja mõelnud. Mitte, et need viimased just kõige olulisemad olid, kuid mis öeldud, see öeldud. Ta ei saanud enam oma sõnu tagasi võtta ja samuti ei häbenenud ta ka oma lauset. Las arvab, et ta on mingi romantik. See ei oleks tegelikult ju tema asigi. Inimesed on kõik omamoodi.

Matt kergitas kulmu. Ta oli oodanud tüdruku poolt veidraid kommentaare sest oli tõepoolest vähe noormehi kes julgesid tunnistada, et roosid on tema huvides. Tegelikult nii ei olnud. Kuid ta ka ei vihanud neid lilli sest nad ei olnud talle mitte midagi teinud. Ainult kasvanud ja nõudnud hoolt mida nende eest ka kantakse. Muidu häirisid need lilled teda nagu vesi kalu. nii palju, tõesti!
Ta hingas sügavalt sisse ning sammus esimese ettejuhtuva peenra juurde ning kummardus selle kohale. Tänu oma vampiirilikele "jõududele" sai ta juba kaugelt tunda rooside õrna aroomi, mis inimese jaoks märkamatu oli. Ta kummardus lilledele veelgi lähedamale, nuusutades neid õrnalt. Ta ei hakanud tegema nii nagu oleks teinud iga temavanune noormees. ta ei murdnud punast roosiõit ega kinkinud selle flirtivalt naeratades tütarlapsele ära. Miks ta peakski?

Viimaks ajas ta ennast sirgu ja noogutas endamisi. Eluliselt tähtsad asjad tõesti.

Matthew pööras ennast tüdruku poole kes polnud enam sõnakestki öelnud. Üllatav. Tundus, et neidis oli üpriski jutukas olnud. "Mitmendast sa oled?" täitis ta vaikuse küsimusega. Ravenclawlaste kõrval oli pisut veider olla vaikides. Nad olid targad ja tegid mõtteis otsuseid. Vähemalt niisugused olid enamus tema tuttavatest, kes sealt majast olid. nad olid väga kalkuleerivad ja otsusekindlad. Just sellised, milline nooruk ei olnud. Muidugi oskas ta otsustada, kuid vaevalt, et ta suudab nii hästi kalkuleerida kui selle maja õpilased.

Matt noogutas mõtlikult. Kuuendas. Ka aeg millal ta ennast kätte võttis ja paremini õppima hakkas. Siis noogutas ta aga uuesti, seekord märgatavamalt ning nõusoleku märgiks. "Jah." Ta ei kurtnud sellepärast, et nägi välja vanem kui ülejäänud tema klassikaaslased. Ta oli 18, mitte 17. Slytherinlane saadeti aasta hiljem kooli, seda mitte küll puuete pärast ja mitte ka haiguste tõttu. Lihtsalt noor poolvampiir oli olnud liiga hõivatud oma perekonnaga ning pärast seda järgnes ju ka ema surm, mida ei saanud ju väga lihtsalt võtta.