In another life

See oli ka Diegole külge hakanud, see trollimine, ja ka seekord otsustas leeguan ette võtta jalutuskäigu, mis kujutas endast kõndimist, seismajäämist, ringivahtimist (ja selle käigus mõne esimese klassi juntsu äraehmatamist) ning edasikõndimist, kõik algusest peale. Selle jalutuskäiguga oli loom jõudnud Keelatud metsa serva suure kivi juurde, kus juba keegi ees istus - mis ei takistanud loomal kivi peale hüppamast.

In the meantime otsis Flynn, kulm kortsus, oma lemmikut taga, kõndides mööda kooli territooriumi ringi. Kutseloitsu ta sisaliku peal kasutada ei tahtnud, sest see pole miski kaltsunukk, mida pilduda võib, aga hõikuda nagu wuss ta ka ei tahtnud. Oma silm on kuningas, pealegi tunneb Diego ta sammude järgi ära. Peaasi, et loom Keelatud metsa ei plaganud - olgu siis kõige targem sisalik oma liigist või midagi, surma saavad seal suuremad ja tugevamadki. Et kindel olla, sättis noormees siiski suuna metsa poole.

Hammustas küll, ta oli ikkagi Merazide seas üles kasvanud. Vaat et dorkisensor ka küljes. Leeguan jõllitas ravenit oma kurjade silmadega, liigutamata rohkem - nagu soomuseline ja roheline skulptuur.

"Diego, kurat!" Flynn oli oma otsingulisel jalutuskäigul lõpuks Keelatud metsa serva jõudnud ja esimesena ei näinud ta mitte kivi ega sellel vahtivat kotkast, vaid oma suurt rohelist elukat, kes pead pööras, kuulnud omaniku häält. Häirimatult astus noormees kivi juurde ja haaras sisaliku oma kätte, et loomale otsa vaadata. "Ma panen puuri su!" lubas Draco kindlalt. Kui leeguan talle õlale ronis ja keskit kivil vahtima jäi, pööras noorukki lõpuks oma tähelepanu kotkale. "Mis sina vahid siin?" küsis Meraz, andes igat pidi märku, et teda ei koti vastus, mille ta saab.

Diego libistas oma soomuselise saba harjunud liigutusega ümber Flynni kaela, sättides end mugavamalt istuma - nagu suur ja kurja pilguga öökull, kes kannab kamoflaaži. Hetkel viitsis noormees oma lemmikule rohkem tähelepanu pöörata kui sellele mögale seal kivil, tüüpilises olukorras oleks ta kas tüli norima hakanud või lihtsalt tüübile midagi näkku ülbitsenud, aga sellel rohelisel sisalikul oli imepärane oskus teda maha rahustada, niisiis piirdus Flynn vaid ühe sapise märkusega. "Sul on õigus - I don't." Ta räägib dorkidega ainult siis, kui kana pissib, ja kõigi teistega (kes pole tema majast) vaid viimases hädas. Nii see eluke oli kord, c'est la vie. "Jätka oma..." alustas noormees ja tema pilk langes raveni joonistusplokile, hallid silmad takseerisid seda. Näole muie ja häälde mõnitav noot siginenud, jätkas Draco oma lauset: "... kunstiga," pöördudes siis kivist, metsast ja kõigest, mis tema tähelepanu enam ei väärinud, ära.

Kaugele Flynn ei jõudnud - ei, ta sai ainult sammu või kaks teha -, kui selja tagant jälle mingi jõbisemine kostus. Kotkad peaks ju need targad olema ja teadma, et kui neid õrritatakse, siis ei ole arukas sellest kinni võtta. Tema seda käitumismalli ei järginud - ta oli Flynn kuradi Meraz ja slytherin kirsiks tordil, nii et pigem oli tema see, kes õrritas, ja kui ei olnudki, siis pööras asja tüliks. Tüüpiline igapäevaelu. Nagu üks madu pidigi käituma. Diego kohalolu lahustas pisut soovi see kotkapudi pulbriks teha, niisiis võttis noormees pigem arukama lähenemise ja piirdus lihtsalt teravmeelitsemisega, pööranud ringi. "Mõningate puhul pole põhjust vajagi," tuli Draco poolt. Pidi olema eile sündinud, et mitte teada Slytherini vaenust Gryffindori - ja mingil määral ka teiste majade - vastu. Ja Meraz ei jätnud ka mäkrasid ja kotkaid oma Despise-zone'ist välja.

Möh. Flynn jälgis kotka näoilme muutumist, silmad kergelt vidus. No mida sa väänutad oma nägu, tont. Sinise repliiki kuuldes kehitas ta õlgu, saamata lahti mõttest, kui sisutühi see arutelu - sest vaidluseks seda nimetada ei saanud - oli ja mida kõike ta praegu teha võiks selle asemel, et mingi mõttetuga sõnu seada. Õlakehituse peale hakkas Diego nihelema. "Võiksid - keegi ei käse, aga arukam oleks," vastas noormees lihtsalt, nagu räägiks ilmast - natuke tuuline, aga käib küll. Ta küll kibeles oma asju ajama, mitte siin lobisema, aga kiiret ka väga polnud... Enam mitte.

Lahe lugu, vennas, aga teda ei kõigutanud need prefektid ja koolivanemad eriti, kui ta ise oli Slytherini lendluudpallivõistkonna kapten ja võib-olla natu-natuke vähemate õigustega kui need eelmainitud. Mida edasi kotkas rääkis, seda rohkem Flynni nägu naerule venis, nagu räägitaks talle just maailma parimat nalja. "Vaata, Slytherinis on, otse loomulikult, need kõige paremad, sest Salazar Slytherin ise hindas puhast verd..." lausus noormees naerusui. "Edasi võid ise mõelda." Võiski - üksi oma kunstiandega (ei, ei olnud kade, ta ise mängis kitarri, näiteks), sest noorhärra Merazil oli targematki teha. Taas pöördus Draco ära. Kraaks-kraaks, kotkavari.

Selle dialoogilise vaidluse pidi Flynn küll kaotatuks lugema, aga teooria polnudki kunagi tema tugevam külg - ta suhtles kas konkreetsete teravate märkuste või rusikatega. Sellistega, kes need ära teeninud olid. Vaevumata isegi ümber pöörama, tõstis ta käe, viibates märgiks, et teda ei huvita, mida see kotkaroots talle veel öelda kavatseb, ning jätkas kõndimist kooli poole. Vaidle veel, intelligents langeb iga öeldud sõnaga.