After summer...

Destiny ei saanud terve öö und. Nüüd otsustas tüdruk, et aitab voodis vähkremisest ja panna riidesse. Tasakesti toimetanud, et toakaaslane ei ärkaks, vahetas neiu uneriided koolivormi vastu ja jalutas järve poole. Jalutuskäigul tundis Pay, kui väsinud ta tegelikult oli. Vaatamata sellele, püsis tüdruku näol tasane naeratus. Järv oli koht, kus oli peaaegu alati hea olla. Isegi tormi ja vihmaga. Lähemale jõudnud, märkas Destiny seal üht majakaaslast. "Hommikust," sõnas neiu ja istus noormehe kõrvale.

"Jah. Terve öö ei saanud und ja ma kujutan ette, et võin vajuda mõnes tunnis magama," vastas neiu muigega. Ilmselt pidi täna siis jälle terve päeva apelsinimahla peal elama, see aitas tüdrukut üldjuhul üleval hoida. Kohv ei teinud seda kunagi.

"Õigus. Vaheajal kadus ajataju ära ja nüüd on mul päevad sassis. Ma võisin vanduda, et täna on reede," lausus Destiny ja naeris. Puhkamine oli oma töö perfektselt teinud. "Miks sul siis uni ära läks?" küsis neiu seejärel. Halb uni? Kohaneda raske?

"Ma ei jõua üldse lendluupallimänge ära oodata ja...Ma ei tea...Võike elevus on ikka sees. Samas ma tean, et kui kooliaasta võtab korraliku hoo sisse, tahaks ma jälle vaheaega, aga...Mujal ka ei tahaks olla," rääkis neiu ja naeratas malbelt. Londonis oleks kindlasti poole igavam kui Sigatüükas.

Neiu tõmbas enda keebi rohkem ümber. Sügishommikud olid juba kergelt jahedad. "Mis sa arvad, kuidas see aasta möödub, rahulikult või ikka mõne suurema draamaga?" küsis Payson. Ehk tuli jälle mõni JS ja DA kokkupõrge.

OT: Mitte, et sa neist teadma peaks...

Joseph kehitas õlgu. "Ma arvan, et siin tekib neid draamasid ikka. See on nii tavaline ju. Mõni slytherinlane ärritab kellegi üles ja siis läheb jälle jamaks..." Talle isiklikult need reaalsed kaklused ei meeldinud, ta parem vaidleks sõnadega.

OT: Ma ei saa aru
"Nojah...Kindlasti ärrituvad just slythi tüdrukud. Neil on oma ajalugu," muigas tüdruk. Millegipärast uskusid ussid, et nad valitsevad maailma. Good luck with that. Sellega nad küll elus hakkama ei saa.

OT: JS ja KA ei ole kohe üldse mitte avalikud grupid.

"Jah, seda ka..." Joseph muigas pisut. Kohe näha, et ta ei olnud see, kes räägib, vaid see, kes kuulab. Enamasti. Talle väga ei meeldinud rääkida, ainult enda arvamuse avaldamisel või vaidlustes, kui ta sai teisele närvidele käia.

OT:Aga ta ei öelnudki seda välja. Ta on ise DA's, kuigi kirja pole pannud.
"Miks nii vaikne?" küsis Pay, silmi järvele viies, mis kergelt lainetas. Tuul, mis muu ikka põhjuseks sai olla. Neiu lootis, et saab sel talvel jälle järvel uisutamas käia. Eelmisel aastal oli talvel piisavalt külm olnud, et jää kaanetas terve järve.

OT: Siis küll. Välja ei peagi ütlema, ma lihtsalt mainisin, et neid ei teata, sest sa kirjutasid neist oma postis.

Joseph kehitas küsimuse peale õlgu. "Ma vist pole väga jutukas inimene," vastas ta lõpuks, pilk järve pinnal, sõrmed jälle vette liikumas. Hea soe vesi oli.

Neiu vaatas noorukit, kes mängis veega. Tekkis lausa soov ujuma minna. Siiski ei, tuul oli juba jahe, mitte enam suvesoe. Payton jälgis vett edasi ja võttis enda võlukepi välja. Tüdruk pani ühe ümmarguse rusikasuuruse veeosa hõljuma.

Joseph jälgis nüüd, mida tüdruk tegi. "Kena," pomises ta tunnustavalt, kui veekera silmitses. Igati korrektne.