All the other kids

Kaks uut õpetajat ei olnud põhjuseks, miks Leandra samuti kohe pärast tunde raamatukokku kiirustas. Ta oli küll kuulnud, kuidas paljud tüdrukud sosistasid kahe kaksiku kohta. Jah, neidis oli ise ka veendunud selles, et nood näevad tõeliselt kenad välja, kuid see ei andnud talle veel põhjust käituda nii, nagu oleks ta kolmandas või neljandas klassis.
Tütarlaps noogutas kergelt raamatukogupidajale ja suundus seejärel riiulite vahele. Ka teda huvitas ajalugu, kuid mitte just sel teemal, mida nad praegu läbi võtsid. Millegipärast hakkasid teda köitma need keskaegsed nõiad ja võlurid, keda põletati tuleriidal. Osad neist muidugi pääsesid. Emmanuelle mäletas esimesest klassist, kuidas ta oli oma esimese ajalooõpiku vahelt välja lugenud ühest võlurist, kellele oli põletamine nii väga meeldinud, et ta jäi kohe meelega inimestele vahele.

Sel teemal oli raamatuid päris palju. Porcelain hingas sügavalt sisse, kui ta vaatas hiiglaslikku raamaturiiulit. See, kus nõidu ja võlureid põletati tuleriidal oli arvatavasti üks kõige valusamaid mälestusi võlukunsti ajaloos. Osa neist hävis tule käes kui nad ei olnud võimelised ennast päästma. Samuti tapeti väga palju tavainimesi, kellel polnud võlukunstist mitte mingisugust tõelist aimugi; ainus, mis neid kõiki ühendanud oli, oli hirm ja reetmine.

Leandra tõmbas riiulist viimaks kaks raamatut välja ja need kaenlasse pistnud, jalutas ta lugemissaali poole, kus ta Josephit nägi. "Millest sa loed?" küsis ta oma tavapärase tervitamise asemel ning istus tolle vastu, asetades seejärel raamatud vaikselt lauale.

Mitte, et teda tegelikult oleks huvitanud teema, mille kohta noormees praegu luges. Hoolimata sellest, et Leandra suhtus enamustesse külmalt, üritas ta ikkagi sooje suhteid oma majakaaslastega hoida. Ei või ju iial teada, millal läheb temast targemate Ravenclawlaste mõistust vaja!
Neidis kallutas pea kergelt küljele kui ta oma raamatu avas ning ta valmistus just lugema, kui Joseph talle viimaks vastas. Tütarlaps kergitas pisut kulme. Võlurid, kes elasid äärmiselt kaua? Neidisel oli oma teooria selliste võlurite kohta, kuid ta ei hakkanud sellest poisile rääkima. Las uurib ise. Pealegi tundus, et Joseph eelistas iseseisvat tööd grupitööle. Leandra oli ise samasugune. Liiga suur eneseuhkus keelas tal teiste abi küsimast, kui see just väga hädavajalikuks ei osutunud.
Üleüldse oli tal oma teooria kolme noore õpetaja kohta. Selle väljamõtlemiseks ei olnud ju erilist ajude ragistamist vaja. Piisas vaid faktide tundmisest ja kõik.
"Ja leidsid sa midagi huvitavat?" küsis Emmanuelle pisut kulme kergitades, kui ta oma pilgu lugemiseks langetas.

Sellega pidid ju Ravenclawlased iga päev arvestama, et alati on keegi, kes neile küsimusi esitab! Eelkõige koolitööga seoses. Leandrale jooksid põhimõtteliselt iga päev Slytherinlased või Hufflepufflased järel, et ta neid abistaks. Ise nad vist ei viitsinud raamatut natuke aega sirvida ja sealt vastuseid välja lugeda. Esimeses klassis oli tütarlaps neid meelsasti abistanud, kuid teises mõistis ta, et see on vaid puhas ärakasutamine. Mitte keegi isegi ei tänanud teda, veel vähem leidis ta tänu oma mõistusele sõpru. Tundus, et kõige populaarsemad olid need tütarlapsed, kellel oli välimust, kuid mitte ajusid. See masendas Porcelaini vahel, kuid ta suutis ennast igapäevaselt veenda, et suhted kooli ajal ei ole kasulikud. Ta pidi seitsmenda klassi oivaliste eksamitulemustega lõpetama ja alles pärast seda võib ta natuke vabalt võtta, kuigi tütarlaps kahtles kas ta üldse suudab sedagi teha. Tal oli kavas kindlasti midagi edasi õppima minna. Tüüpiline Ravenclawlane.

Emmanuelle noogutas kergelt, kui Joseph tähendas, et ta oli alles sinna jõudnud ja neidis jätkas lugemist. Peagi oli ta sunnitud taas oma pilku tõstma. "Keskaegsete nõidade ja võlurite elu," vastas Lestrange, kuid lisas siis:"Seda aega, mil neid põletati."

Leandra pilutas kergelt silmi kui ta üritas meenutada, mis tunnis nad õppisid seda teemat. Ausaltöeldes ta isegi ei mäletanud. Nõidade põletamine oli nii populaarne, et seda teadis arvatavasti isegi mõni mugulaps, kes huvitus natukenegi sellest teemast. Viimaks kehitas Ravenclawlane oma kondiseid õlgu:"Arvatavasti," oletas ta.
Neidis asetas oma käe lauale ning asus sõrmedega sellele trummeldama. Õnneks ei olnud tema küüned veel nii pikad, et kogu raamatukogu kajaks sellest kohutavast klõbistamisest. Iseenesest meeldis talle see heli, kuid raamatukogu oli jälle koht, kus pidi kõik hiirvaikne olema. Just seetõttu armastaski Lestrange seda kohta. Vaikus ja rahu. Siin need Slytherinlased küll lolli mängimas ei käinud.