Kondamas

Neiu jalutas tegevusetult mööda koolimaja ringi. Kuna koolitunnid olid mõne tunni eest läbi saanud, olid koridorid ja klassiruumid üldjuhul tühjad. Desu otsustas enda juukseid igavusest muutma hakata. Enda arvates need tavaliseks jälle saanud, kuid möödunud ühest klaasiga uksest, märkas Destiny enda peegelpilti. Juuksed olid tumesinist tooni. Not fun at all. Payton üritas neid tagasi muuta, kuid see ei õnnestunud. Tüdruk suundus muundamise klassi ja koputas uksele ning vaatas ruumi sisse.

Honoré de Balzaci "Isa Goriot"... Prince armastas vana kirjandust, eriti seda, mis oli kirjutatud 20-ndal sajandil. Siis polnud sellist asja nagu mainstream-kirjandus, vaid ainult puhas inimpsüühika peal liulaskmine. Seda konkreetset raamatut, mida mees nüüd oma kabinetis laua taga istudes luges, oli ta lugenud kümneid kordi, kuid ei tüdinenud sellest ikka veel ära. Üleüldse oli lugemine üks tegevustest, mis vanusega aina süvenes, ja ta võis vanduda, et oli oma kodu lähedal asuvas raamatukogus läbi lugenud vähemalt pooled raamatud - kui mitte rohkem.

Kuuldes koputust, tõstis professor pilgu, ning, nähes Destinyt uksest sisse kiikamas, sulges raamatu, kui oli järjehoidja selle vahele pannud. "Tule edasi," kutsus Denzel oma tavapärase naeratusega. "Mis mureks?"

Neiu astus kabinetti. "Noh," sõnas ainult Destiny ja osutas enda juustele. Tumesinised kiharad pidid ise kõik ära ütlema. "Need ei lähe tagasi," lisas tüdruk ja sulges ukse enda järel. Paytoni silmad peatusid raamatul. "Isa Goriot", see sai eelmisel aastal läbi loetud. Tol hetkel olid neidist huvitanud ka "Alkeemik" ja ka "Hamlet" sai läbi loetud. Raven mis raven.

Hm. "Ei lähe tagasi?" kordas mees. Ta ei teadnud, et Destiny on metamorfmaag - sest erinevalt omaenda kooliajast, mil tema silmad pidevalt kõiki jälgisid, ei teinud ta seda enam nii palju. "Oled sa proovinud nende värvi taastada samal moel, nagu minu viimases tunnis õppisite?" küsis ta end sirgu ajades. Raamatulugemiseks oli ta end poollebavasse asendisse sättinud, see tool, mis tal siin oli, oli nii mõnus, et lase või silm looja, aga õpilase juuresolekul tuli ikkagi eeskuju näidata.

"Üritasin kõike, aga miski ei toimi," vastas neiu. Okei, võlujooke veel mitte, aga ta lootis, et professor suudab aidata. Tüdruk muigas, kui õpetaja end sirgu ajas, tahtis eeskuju näidata? Payton lasi silmadega kiirelt kabinetist üle, ta polnud siin varem viibinud. Riiulitel oli meeletult raamatuid ja õpikuid.

"See on... veider," arvas Prince. Ehk ei kuulanud Destiny tunnis nii hoolega, nagu välja paistis. Klaasistunud pilguga ühe koha peal istuda ja uneleda oskas tema ka. "Kas sa ise muundasid oma juuksed sellist värvi? Tegi seda keegi teine? Jõid mingit nõiajooki?" uuris mees. Tal oleks ülimalt lihtne üheainsa sõrmenipsuga olukord siluda, aga esiteks oli see üsna huvitav, miks neiu juuksed just sellist tooni olid (pole just igapäevane, kui keegi tumesiniste kiharatega mööda ilma ringi kõnnib), ja teiseks meeldis talle ka teisi inimesi enda ümber mõtlema panna - proovida. Alati see ei õnnestunud. Kui asi ongi Destiny tähelepanuvaeguses või mitte nii heas mälus või valestilausutud loitsus, siis peaks neiu oma veani ise jõudma, muud moodi vigadest ei õpita.

"Ma olen meta ja mul hakkas igav ja...Ma tean, loll otsus, igavusest enda juuksevärvi muuta. Ühel hetkel vaatasin, et juuksed olid ikka veel sinised ja nad lihtsalt ei läinud tagasi," seletas tüdruk. Täitsa jama oleks lasta koolis raveni majavärvis juustega ringi. Nojah, truu ravenclawlane.

Oo, metamorfmaag? Väga võluv... Talle olid metamorfmaagid alati huvi pakkunud, mitte just kadeduse tõttu - talle sobis tema välimus suurepäraselt ja nüüd suutis ta seda vaid mõne nipsu tulemusel muuta -, kuid sellepärast, et teda lummas see muundamise alaliigi ja inimese ühinemise tulemus. "Igavusest on tehtud hullematki kui oma juuksevärvi muudetud," mainis Prince lõbustatult. Tõstnud käe, tegi ta sõrmedega nipsu ning Destiny juuksed said tagasi selle värvi, mida ta nende viimasest muundamisetunnist mäletas. "Aga palun."

Neiu oli vaikselt juba lootust kaotamas, ta arvas, et professor peab kõigepealt pika moraali sellest, kuidas tuleks enda võimeid kasutada ja laseb seejärel raamatutest üles otsida õige lahendusviisi. Õnneks kuulis ja nägi tüdruk nipsu. Payton vaatas enda juukseid, super. "Aitäh. Kas mingit moraali või sellelaadset ei tulegi?" küsis Pay üllatunult.

Prince hakkas naerma - nunnu vaikne naer, nagu tema pruut tavatses öelda. "Ma ei näe mõtet loengul, mille peale vaid silmi pööritatakse ja hiljem minu selja taga oma sõbrale susistatakse, kui vastik see Harrise-volask on," vastas mees. "Üldiselt pean ma vähemalt juba sinuvanuseid inimesi piisavalt täiskasvanuteks, et nad suudavad iseseisvalt juhtunu üle järele mõelda ja sellest järeldused teha." 16-17-aastaselt hakkas mõistus tavaliselt koju tulema. Enamikul juhtudest.

Neiu naeratas, professor oli piisavalt tark, et mitte raisata enda energiat mõttetult pika moraalilugemise peale. "Miks on alati nii, et noori peavad valed inimesed täiskasvanuteks?" küsis Payton muigega. See oli hea, et õpetaja võttis teatud vanuses õpilasi iseseisvateks, kuid veel parem oleks olnud see, kui ka vanemad oleksid seda teinud.

Professor oli hingelt kotkas. Raamatutelasu tema selja taga oli ilmselt piisavaks tõestuseks - eks olnud ju tohutu lugemus üks ravenclawde stereotüüpsemaid tunnuseid. "Selle peale oskan ma öelda ainult seda, et aeg on edasi läinud ja väärtushinnangud oluliselt muutunud," sõnas Prince. Intelligentne vestlus, võiks siiamaani öelda, aga seda võiski ühelt ravenclawlt oodata. "Mis enne oli tabu, on nüüd täiesti igapäevane, vanade väärtushinnangutega inimestel keerulisem hakkama saada - ja nii edasi." Hea mõtisklusteema, kui tal jälle filosofeerimistuju peaks tulema.

"Nojah...Võlumaailm kohaneb minu arvates raskemalt ka," arvas neiu. Ta oli endale märkamatult jäänud õpetajaga vestlema. Kuna tüdruku ema oli mugu, sai ta tänapäeva noortest pisut paremini aru kui isa. Isa oli muodugi isa ka, kaitsev ja lootis, et lapsed ei kasva liiga kiirelt suureks.

"Võlumaailm on mitmeski mõttes mugumaailmast maas, tõsi," noogutas Prince mõtlikult. "Aga see on pigem hea, arvan ma." Hea, sest siin säilis vähemalt mingisugunegi... vanem olemus kui mugumaailmas. Mees põimis sõrmed omavahel. Kui Destiny peaks soovima veel millegi teemal arutada, midagi küsida või mida iganes, siis saab ta alati ühe mugava tugitooli välja võluda ning teed teha - kiiret polnud tal mitte kuhugi.