Oi mees.

Hetkel oli lõunasöögi aeg Suures Saalis, kuid põhjus, miks Chachi sinna mitte just kõige rõõmsamas tujus sisse marssis, ei olnud sugugi söögis, vaid hoopis tema vennas Lance's, kes ühte keretäit vääris. Ta kõndis otse tema asukoha suunas, kus juba teda rõõmsalt söömas märgata oli. "Lancelot Worthington," lausus ta piisavalt valjult, et ta vend juba pisut eemalt märkaks, tirides samal ajal enda võlukepi välja, "ütle mulle üks mõjuv põhjus, miks ma praegu crusio sinu pihta lennutada ei võiks."

Worthingtonid ei kakelnud just väga tihti. In fact, koolis oli suurem osa neid, kes polnud neid kunagi vist isegi nägelemas näinud. Aga k u i nad kaklesid, siis hoidsid kõik kohe kaarega eemale, sest polnud mitte midagi hullemat maailmas kui Chachi Worthingtoni vihasena. Lance oli just väga mõnusalt oma aega lõunasöögilauas veetnud ja mingit nalja rääkinud, kui ta oma õe kurjakuulutavat häält kuulis. Kutt keeras oma silmad neidise suunas. Oohsaraisk! Lancelot ajas end aeglaselt püsti ja tõstis rahu märgiks käed. Ühtäkki oli kogu suur saal vaikseks jäänud. "Heei, sis," naeratas kutt laialt, lapates peas läbi kõik hiljutised sündmused püüdes meenutada, mida ta nüüd tegi või täpsemalt, millega ta nüüd vahele jäi. "Lähme äkki välja," pakkus kutt ukse poole pilku heites. Vaja siis siin kõigi ees kaklema hakata. Kutt mõtles, kus kurat ta enda võlukepp on. Taas õele naeratades. "Mul on sulle väga hea põhjus, Crucio on andestamatu needus," märkis Lancelot. Selle eest pandi vangi eks ole. Ja ta tõesti ei üritanud Chachit pilgata, aga kuidagi nagu kukkus vist jälle sedamoodi välja.

Ilmselgelt Chachit isegi ei huvitanud põhiliselt väga suur hulk teisi õpilasi, kes nüüd nende suunas päris imestunud pilke saatsid. Märkus aga välja mineku kohta tõi selle fakti neidisele meelde ning ta vaatas hetkeks ümberringi, kuni siis Lance talle põhjuse tõi. "Kas ma näen välja, nagu mind huvitaks see hetkel?" küsis ta ärritunult, langetade sellegipoolest üles tõstetud võlukepi enda kõrvale. Targem oleks vist jah välja minna, mõned õpetajadki märkasid juba neid ning tahtsid püsti tõusma hakata. "Tule minu järel," käskis ta ning võttis suuna saali uksest välja. Kui seal virutada ei saa, siis väljas ikka saab.

Lance hingas esialgu kergendatult. Aga oht polnud veel möödas. Ta järgnes oma õele. Professorid näisid rahunevat. Gryffindori lauast oli kosta kihinat. No jaah. Sügavalt sisse hinganud, väljus Lance Suurest saalist ja uks vajus tema järel kinni. "Mis nüüd?" küsis ta õe poole pilku heites, temast siiski paari sammu kaugusele jäädes. Ohutu vahemaa siiski. Ja ta ei kavatsegi end mingite muude asjade pärast sisse rääkida, seegu Chachi parem rääkigu välja, mis tema frustratsiooni on põhjustanud.

"Miks sa ütlesid Jasonile, et ma temast sisse võetud olen?" küsis Chachi pahaselt, vihjates nende ühele majakaaslasele, kes oli ühtlasi ka seitsmendik. "Nüüd ta arvabki seda ja ei jäta mind enam mitte üldse rahule, vaid jõlgub mu sabas, üritades vägagi haledalt külge lüüa." Kah põhjus, miks oma venna suunas crucio saata, aga tema jaoks piisav! Ta ei sallinud seda kutti silma otsastki ja nüüd olevat - seda Jasoni sõnul - Lancelot talle öelnud midagi sellist, mis muutis ta veelgi rohkem väljakannatamatuks!

"Sulle ei meeldigi siis?" küsis Lancelot imestunult. "Ma arvasin, et sa juba paned teie perealbumit kokku," muigas kutt. Oii, ta õde oli ikka paganama tulehark küll. Sellisest asjast tekib nüüd nii suur jama. Ta isegi ei mäletanud enam, et ta Jasonile sellist muna ajanud oli. Ilmselt oli see mingi hetk Siganurmes, tuliviskiklaasi taga. Ei imestaks. Siis ajas ta igasugu imejutte. Mõni asi nüüd Jasonile rääkida, et ta Chachile meeldib. Aga vaene õde tõesti. "Ütle siis talle, et ta lesta laseks ja küll ta uttu tõmbab," uskus Lancelot. Mis seal muud ikka üle jäi.

Mida?! Kuidas ta sai seda öelda, kui Chachi oli korduvalt rääkinud, kuidas ta vihkas Jasonit. Ta tõstis taas ähvardavalt võlukepi üles. Ma a u s õ n a saadan su poole crucio, kui sa veel midagi sellist ütled," lausus ta. Perealbumit! Mida veel? Ta ei teeks isegi midagi sellist siis, kui talle reaalselt ta meeldiks. "Ma ju üritasin, kuid keegi oli talle vihjanud, et mulle meeldivat, kui kutid mind taga ajavad ja teevad kõike, et mind saada," ütles ta vihaselt, "ning nüüd on ta kindel, et ma lihtsalt üritangi end kättesaamatuks muuta, et ennast veelgi rohkem tema kinnisideeks muuta!"

Lance astus sammu tagasi, nähes võlukeppi taas ennast sihtimas. "No kuule, Chachi, see oli väike nali ju ainult. Ei midagi hullu," lausus kutt püüdes oma õde kuidagi ümber veenda. Crucio oli nüüd viimane asi, mida ta endale kaela tahtis eks ole. "Ma räägin temaga, ma luban," vandus Lance. Kui ta üldse kunagi kellegi ees alandlik oli, siis oli see tema õde.

Ei midagi hullu? No tema igatahes oli. Ta langetas taaskord enda võlukepi, kuid see ei tähendanud sugugi, et ta endiselt vähem ärritunud oleks. "Ja kiiremas korras, sest kui ta jätkab endiselt mu sabas jooksmist, siis ma tükeldan ta ära ja sina saad lisaks kaks curciot," ähvardas ta. Nojah, vaevalt, et ta seda ka reaalselt tegema oleks hakanud, aga hetkel oli tal tõepoolest selline mõte peas.

"Miks sa nii vihane oled, mis ta tuli sulle riietusruumi järgi või?" küsis Lancelot kergelt muiates. See oli ju nii väike asi. No tema meelest vähemalt. Kindlasti tüütaks teda, kui mingi tsikk, kes ta lemmikute hulka ei kuulu, teda jäilitama hakkab, aga vaevalt ta selle pärast kedagi kohe Crucioga piinama hakkaks. Then again ta oli siin kohal vist rohkem emasse, sest isa läks ka päris kiiresti päris tigedaks omal ajal. No enam muidugi mitte nii väga. Naine ja lapsed ikka rahustavad maha, pluss tal oli vastutusrikas töö, aga kunagi oli ta päris kiire raevu minema. Ja nüüd oli Chachi vist tema emotsioonid saanud.

"Tuli jah," nähvas Chachi ning vaatas seejärel ümberringi, ega teda kusagil näha ei ole. Ei tea, kas ta tõepoolest rahunes hetkeks maha või ei ole teda lihtsalt endiselt üles leidnud? Neidis vist ei olnud varem nii kiirelt jooksnud, kui ta tegi seda Jasoni eest. Ja see ärritumine.. Mnjaa. Kuigi tal oli vägagi põhjamaine välimus - sinised silmad, blondid juuksed (mis küll olid värvitud, aga see selleks) ja hele nahk - oli ta siiski selle lõunamaise temperamendi omale pärinud. Ei tea, kes neil ikka see tõmmunahkne peres oli?