Deep blue

Üks vaiksemaid kohti, kus Prince'ile lugeda meeldis, oli järveäärne kiviklibuga kaetud ala - seal leidus ka suuremaid rahne, mille peale ta end tihtipeale istuma sättis, jalad osalisse rätsepistesse põimis ning teose maailma kadus, unustades kõik ümbritseva. Seekord oli tema käesolevaks köiteks Goethe "Faust" - näidendid edenesid küll aeglasemalt, aga kui igavamatest kohtadest üle sai, hakkas sujuma. Mees oli end mugavasse asendisse (nii mugavasse, kui kivil istudes võimalik) seadnud, olles kergelt raamatu kohal kummargil.


OT: Elizabeth ^^

Elizabeth oli saanud tundide ettevalmistamisega lõpule ja tahtis nüüd välja minna, et värsket õhku hingata ja pinget maandada. Naine märkas järvekaldal ühte kuju raamatu kohal. Kes siis veel, kui Prince. Liz oli kindel, et mees oli jälle omas mullis ja seetõttu läks naine mehe selja taha ja pani enda käed kallima silmadele. "Guess who?" sosistas Lana.

Asi oleks kümme korda kehvem olnud, kui naine oleks tema juurde 'tsauuuuuuu' rõkates tulnud, aga see, kuidas Elizabethi soojad käed tema vaate katsid, oli üks, mis Prince'ile naise juures meeldis. Harjumuspärase liigutusega pani ta järjehoidja raamatu vahele ja lasi raamatul kivis olevasse lohku vajuda, puudutades siis kätega Lizi omi. "See kõlab nagu Rapuntsel..." vastas mees vaikselt, naeratus näol, kui ta õrnalt Lizi käed oma silmadelt tõmbas, vaadates talle otsa. "Hei," oli ainult osa tervitusest - ei puudunud ka põgus suudlus. Kujutle vaid, et selliseid täiesti üksteise jaoks mõeldud hetki oli siin vähe.

Naine naeratas, juba see suudlus tekitas hästi erilise tunde, mida teistega neiu kogenud polnud. "Rapuntsel ja prints. And they lived happily ever after," lausus Liz naeratusega. Naine istus mehe kõrvale. "Jälle lugemas?" uuris Elizabeth muigega. Tegelikult olid mõlemad üsna sured lugejad, nii et see oli tavaline tegevus.

"Otse loomulikult, kuidas siis muidu. Millal sa mind ilma raamatuta näinud oled?" vastas Prince lõbusalt. Tema käsi libises harjumuspäraselt ümber Elizabethi piha, kui ta naise endale sülle tõmbas ja mõlemad käed tema ümber pani. Sama kerge, kui varemgi... "Kuule, kas sa oled juurde võtnud?" küsis mees lihtsalt selleks, et natuke Lizi kallal nokkida. "Sa oled raskem..."

"Ei olegi...Sööd ka nii, et raamat nina ees," tögas naine. Süles oli hea istuda, palju mugavam kui kivi peal. Järgmise peale müksas Liz enda printsi valgel hobusel ja lausus :"Täna hommikul lubasin endale ühe kakao ja kohe kaal juures." Neiu naeris ja lisas tibiliku häälega :" Et nagu äää...Ma pean vist nagu dieedile, et ainult nagu vett ää."

Prince hakkas vaikselt naerma. "Isegi vett ei tohi, seal ka kalorid sees," mainis ta lustakalt. "Rohkem ma sulle neid maiustustekorve ei too - vaat mis naisega juhtub, kui talle šokolaadi kinkida." Tegelikult olid need maiustustekorvid, mis müstiliselt (ei tea küll, kellelt) austajalt tulid ja pidevalt enda koha nõiasõnade professori kabinetis laual leidsid, väga kahjutud, ja Lizzie sama udusuleke, kui alati. "Ma tean tegelikult, kus ma raamatuga ei ole..." sõnas mees hoopis vaiksema häälega, kaval muie näol. Oo jaa.

Lis naeratas, selline tögamine oli neil tavapärane suhtlemine. Mõni kõrvaltvaataja võis seda küll veidraks pidada, kuid nad teisiti ei osanud. "Ja mina mõtlesingi, kellelt need tulevad," tegi neiu nägu nagu ta poleks üldse aimanud. Need korvid polnudki nii tähtsad selle pärast, et sai magusat, vaid seetõttu, et Liz sai aru, kui palju mees siiski naise peale mõtles. "Mina küll ei tea," vastas Lana ja manas näole jällegi üsna süütu näo.

Prince tõstis ühe käe ja mängis Lizzie tumedate juustega. "Kelleltki, kellele meeldivad brünetid põssad ilmselgelt," lausus mees lõbustatult. Elizabethiga koos olles oli ta hoopis teistsugune kui tunnis või omaette. Olgu, ta tegi nalja küll ja üldiselt head nalja, aga õpilaste puhul meeldis talle hoida seda viisakamat ja lihtsalt naeratavat olemust. Lizzie kannatas igasugused nokkimised suurepäraselt ära. "Aga mõtle natuke... Vetsus ma loen, duši all... on veekindla loitsuga raamat kaasas..." aitas Denzel kaasa.

"Farmeritele meeldivad üldjuhul põssad... Mingi redneck oli järelikult," sõnas neiu vastuseks ja vaatas mehe silmi, mis täna paistsid rohkem hallikamad. Kõik olenes valgusest. Naine mängis lolli edasi : "Koolitunnis ehk. Jah, justollel hetkel, kui sa õpilastelt midagi metamorfaagia kohts küsid. Ma olen nii tark, et hirmutan enda ka ära." Lizzie nautis, et tal oli keegi, kes ei liigitanud seda juttu kohe lolluse alla.

Kes oskab aasida, saab ka ise sellest aru. "Farmerid? Kus sa veel ringi tõmmanud oled?" tegi Prince järsku suuri silmi, nagu oleks keegi tema kuningriigis mingi tähtsa infoedastuspunkti õhku lasknud ja tema sai sellest alles nüüd teada. "Kusjuures, mul on siis ka raamat ees. Õpik on ju ka raamat, totu," torkas mees Lizziet kergelt sõrmega.

"Mõtlesin, et lihastes päevitunud mehed, kes mulle kõrva sisse sigade paaritamisest räägivad, on ka kuumad," lausus naine kavala naeratusega. Neiu tegi mehe huultele kiire musi, ta ei suudelnud kallimat pikemalt, sest kartis, et mõni õpilane näeb. "Hmmm...Siis ma küll ei tea," lisas Liz viimase peale.

"Normaalne... Ma oskan ka lihaseline ja päevitunud olla..." tegi Prince solvunud häält ja nipsutas sõrmi, saades endale järsku endast lugupidava buffboy biitsepsid ning kuldse päevituse, mis tema helepruunide juustega absoluutselt kokku ei läinud. Riided, mis pahaselt ragisema hakkasid - sest polnud mõeldud kaks korda jõulisema mehe jaoks -, andsid uue nipsu tulemusel järele. Ega ta ilmaasjata muundamise professor polnud.

Liz kirtautas nina. "Sa näed tavalisena palju seksikam välja," vastas neiu ausalt ja tõmus natuke eemale. See päevitus oli lihtsalt kohutav. Mees oleks justkui Jersey Shore'ist välja astunud. "Muuda end tagasi," nõudis Lizzie. "Oota, sul pole ju praegu raamatut ees," lõpetas neiu lollimängimise. Voodis polnud mehel ka raamatut kaasas.

Üheainsa sõrmenipsu tulemusel omandasid Prince ja tema riided oma tavapärase välimuse ning mehe näol oli muie, kui ta käed taas ümber Elizabethi pani. "Soojem," vastas ta, kuulates, kuidas naine õigele vastusele aina lähemale jõudis.

Naine naeratas rahulolevalt, kui mehe välimus oli jälle normaalne. "Ja sa ei loe siis ka, kui meil on käsil tulikuum öö," mainis Elizabeth ja hakkas ühe käega mööda mehe torsot üles jalutama. Lana naeratas ja toetas oma otsaesise vastu mehe oma. Süles oli pikkus ka palju võrdsem Prince' iga.

"Biiiiingo..." venitas Prince vaiksel häälel, muie endiselt näol. Kas nad pole koos mitte nunnud. Suva, kui õpilased nägema peaksidki - nooremad võib-olla jah, aga vanemate jaoks poleks see midagi uut. Õrnalt alustas ta uut suudlust.

Naine tahtis küsida, et mis ta auhinnaks on, kuid siis ta juba sai selle. Lizi käed peatusid mehe ülakehal ja Lana suudles meest hellalt vastu. Ega jah, mõni õpilane tegi avalikult veel hullemaid asju.

Eriti tore oli siis, kui keegi professoritest neile peale sattus. Oh jessas. Mingi hetk katkestas Prince suudluse õrnalt, et Elizabethilt kergelt muiates küsida: "On mul õigus arvata, et sa oled "Fausti" lugenud?", viidates raamatule, mis sealsamas Lizzie jalgade juures kivilohus lebas, oodates, et ta kätte võetaks ja teda edasi loetaks. Mugudel võis seda lugedes juhe täiesti kokku joosta - võlukunsti pole ju olemas ja Mephisto tegi igasuguseid trikke -, aga temal kui võluril oli põnev vaadata, kuidas Goethe oli kogu selle maagiavärgi lahti kirjutanud.

Jah, kui mõni professor oleks peale sattunud, siis...Tegelikult enamus oleksid ilmselt mõne märkuse teinud või lihtsalt köhatanud, kuid lendamise õpetajannal oleks tõenäoliselt rohkem öelda olnud. "Kusjuures ei ole. Ma jõudsin praegu Shakespeare'ini. "Suveöö unenägu" on pooleli. Ma ei tea, miks ma varem jätsin 16.-18.sajandi raamatud enda jaoks täiesti vahele," vastas Liz. Miski justkui tõukas teda nendest varem eemale, kuid alles nüüd avastas naine tolle ajastu võlud.