Counter-Terrorist

Ja sedasi nad lamasid seal vaikides, kuskil pool tundi. Nina põrnitses terve selle aja seina, kuni viimaks ta enam ei kannatanud. "Daniel, kas sa magad?" küsis ta poolsosinal. Hetkeks valitses toas vaikus. Nina keeras end aeglaselt kuti kätevahel ümber. Tema siidist öösärk rullus mööda neiu keha ülespoole. "Daniel," sosistas Ninette. "Ega sa ei maga," küsis ta uuesti. Ja kui magas? No siis ärkab üles raisk!

Daniel oli ikka tubli poiss ja üritas kohe vägaväga magama jääda. Aga Nette'le mõtlemine hoidis ta meeled liialt ärkvel, nii et see oli tõsiselt mõttetu üritus. Samas oli kutt üsna kindel, et Ninette oli magama jäänud. Kuigi mingit nohinat ei kostunud. Noh.. Sügavamalt hingates kiputi ikka läbi une nohisema ju. Dan oligi enda mõttetööga umbes sinnani jõudnud, kui ta vaikset küsimust kuulis. Kuti silmad plaksatasid lahti ja ta vaikis hetke, püüdes aru saada, kas ta nüüd kujutas seda ette või oli Nette tõesti ärkvel. Ja siis pööras neidis end juba ümber ja Daniel naeratas kergelt. "Ei maga," kinnitas kutt, naeratus aina lõbusamaks muutudes. Nette oli armas sedasi.. Noh, ta oli igatmoodi armas. Aga praegu eriti.

"Millest sa mõtled?" küsis Ninette kui pilku Danieli silmadel hoidis. Toas oli küll pime, aga ta nägi siiski kuti silmi. Ilmselt oli ta nüüdseks pimedusega harjunud. Nooh, ta passis seda seina ka päris kaua. Tüdruk libistas oma käe ümber noormehe, ning liibus talle lähemale. Enam polnud nii palav ka. Kehad ilmselgelt harjusid teineteisega ja Nette'l polnud enam nii veider Dani vastu liibuda. Natuke ikka, aga mitte nii veider.

"Sinust," vastas Daniel kerge naeratusega. No millest siis veel.. Võimatu oli millelegi muule mõelda, kui Ninette tema kaisus oli. "Ma üritasin parajasti aru saada, kas sa oled ärkvel või oled sa lihtsalt väga vaikne magaja," muigas kutt, tugevdades pisut haaret Nette ümber. "Miks sa ei maga üldse?" uuris Dan siis. Äkki pidas ta halva une teooria paika. Ja tüdruk oligi väga vaikne magaja, kes üldse ei nohisenud. Prantsuse värk..

"Mul ei ole und," tunnistas Ninette. "Ma ei teagi miks," lisas ta. Danieli kaisus oli hea olla ju. Nina puges kutile lähemale. Nii hea ja soe ja turvaline tunne. "Millised su vanemad on?" küsis tüdruk. No kui und pole, siis võiks teineteist tundma õppida vähemaltki ju. Või midagi.

"Minul ka mitte," muigas Daniel. "Mingi.. Võõras kohas magamise mõju ehk," pakkus kutt esimese pähetulnud variandi. Sest no.. Päris hakkaski neiule ütlema, et ta ei saanud magada, sest Nette kuum keha tema oma vastas hoidis Dan'i ärkvel. "Noo.. Mu ema on mugu, nagu sa arvatavasti tead. Isa oli ka Raven, nagu mina ja Payton. Me oleme mõlemad üsna temasse. Mina eriti vist. Me oleme mõlemad üsna vaikse loomuga ja nii.. Ta töötab Ministeeriumis muidu," rääkis kutt mõtlikult. Veider oli kellelegi teisele kirjeldada inimesi, kelle tundmine nii iseenesestmõistetav oli. Ei osanudki kohe midagi välja tuua.

"Ei teadnud tegelikult," mainis Ninette. Aga ta ei jooksnud voodist välja ja ei karjunud üle kooli, et segavereline katsus teda. Come on. Ta isa oli teda õpetanud võtma seda, mida ta tahab ja nende pere oli aastasadu mingite traditsioonide järgi elanud, aga nüüdseks pidid nad nii ehk naa midagi muutma, sest puhtaverelisi nii palju polnud ja nooh, kui Ninette nime nagunii edasi ei vii, mis seal's ikka. "Siis su isa oli ka meta," lausus Ninette. "Ja tema isa ka, ma eeldan," sest see asi käis ju mööda sugulusliinipidi ja miski ütles talle, et Danieli vanaema seda annet edasi ei pärandanud. Samas, kõik oli võimalik.

"Ma mõtlesin, et teil on mingi radar, mis näitab ära, kes on puhtaverelised ja kes mitte," tögas Daniel kerge muigega. Kusjuures selle üle oldi nalja küll heidetud, et ei tea, kust nad üldse teadsid, et Slytherinis kõik ikka puhtaverelised olid, kes seda väitsid. "Olid mõlemad, jap," sõnas Dan, kõheldes siis hetke. Ei tea, kui palju tasub kõigest rääkida. Samas ta ju usaldas Nettet ja see polnud mingi topsecret saladus ka.. "Mu vanaisa on libahunt," sõnas Dan viimaks siiski.

Eeemn, tegelt suht vast ikka mõni asi peab endateada jääma. "Misasi?" küsis Ninette ahastades ja tõmbus kutist veidi eemale. Libahunt? "Nagu päris libahunt?" küsis tüdruk siis ja väristas õlgu. "On ikka veel?" lisas ta küsimuse juurde. Igasugused vastikud üleloomulikud olendid tekitasid temas vastikustunnet. Talle oldi lihtsalt nii palju räägitud seda, kui halvad ja vastikud need elajad on. Kuidas nad murravad inimesi, valimatult. Ja siis igasugused pisilegendid, et nad haisevad ja on väga närvilised kui nad inimesed on ja et nad nakatavad sind ainult puudutades jne jne. Ühesõnaga polnud tore teada kedagi, kes on libahunt.

Ookei.. Mitte nii hea mõte.. Daniel muutus hoobilt üsna nukraks. "Jah.." sõnas ta vaid. Ega ta vanaisa sellepärast halb polnud ju. See polnud tema süü, et ta hunt oli. "Ma ei tea.. Äkki on minus ka hundiverd. Lähen ära nüüd äkki?" sõnas kutt siis üsna pahuralt. Jeah, nüüd oli ta juba iseenda peale pahane, et ta kõik ära rikkus. Poleks pidanud Nette'le rääkima seda ilmselgelt. Aga nüüd oli juba kahju tehtud, mis muserdas kutti aina rohkem.

Nina põrnitses kutti pahaselt. "Kui sa sedasi lapsikult turtsuma hakkad selle pärast, et ma su uudist rõõmsalt vilede ja ilutulestikuga vasti ei võtnud, siis jah. Mine ära," nähvas Nina vastu. Mis mõttes ta hakkab siin nüüd solvuma nagu laps? Võtaks olukorda rahulikult ja selgitaks, ehk püüaks tüdrukut mõistma panna. Võiks ise ka püüda mõista, et Nette oli aastaid kuulnud jutte sellest, kui jubedad libahundid on. Ta libistas oma käed kuti ümbert ära ja rapsis end tagasi teistpidi, selg Danieli poole. "Head ööd!" nähvas prantslanna veel pahaselt ja sulges silmad, kui oli käed rinnal ristanud.

Pagaaaaaaaaan... Daniel lesis mõnda aega rahulikult ja nihkus siis taas Nette'le lähemale, libistades käe ümber tüdruku. "Anna andeks.." sõnas ta vaikselt, vajutades musi neiu õlale. "Ma lihtsalt mõtlesin, et äkki sa põlgad nüüd mind ka," tunnistas kutt. Polnud ju eriti kena väljavaade. Dan vaikis mõnda aega, kartes, et Nette on ikka pahane ja samas lootes, et neidis leebus natukenegi.

Nina vaikis trotsist. Nii palju oleks tahtnud vastu nähvata praegu, aga ta teadis, et vahel on parem oma temperamenti taltsutada. Mingi hekt keeras ta end siiski selili. "Miks ma peaks sind põlgama, sest sinu vanaisa on libahunt?" küsis ta. "Loeb see, mis sina oled. Kui ma selline tüdruk oleks, oleks ma juba selle peale siit minema jooksnud, kui sa ütlesid, et su ema mugu on," seletas neidis. Mehed... Ja siis nad ütlevad, et naised mõtlevad üle.

Daniel viis pilgu Nette silmadele ja naeratas pisut. "No.. Mina ei tea. Mina olen see totu ju," sõnas ta veidi abitul ilmel. Kui nii võtta, siis olid ta hirmud tõesti ajuvabad. "Miks sulle libahundid ei meeldi?" küsis kutt siis. Üsna totter küsimus tegelikult, sest kellelegi ei meeldinud nad väga, aga no.. Mingi põhjus pidi ju olema siiski.

"Nad murravad inimesi ja neil puudub mõistus, kui nad muunduvad ja nad haisevad," tõi Ninette välja kolm kõige tülgastavamat põhjust, mida ta teadis. "Pealegi pole ma ühtegi näinud ja see teeb asja tundmatuks minu jaoks. On hirmutav mõelda, et neid üldse eksisteerib," lisas ta sinna juurde. Ta keeras oma näo Danieli poole, lamades endiselt selili voodil.

"Minu vanaisa ei tee süütutele haiget. Kui ta muundub, siis vanaema paneb ta kinni kuskile kuni täiskuu läbi on. Ja võlurikujul on ta seda lisajõudu alati millegi hea tegemiseks ära kasutanud," selgitas Dan. Ta oli ju neid lugusid kuulnud küll, kuidas kooliski igasugused jamad olid ja vanaisa alati teisi kaitses. "Ja ta ei haise," lisas Daniel naerdes. "Vähemalt meie jaoks mitte. Mingite loomade silmis ehk jah.. Aga meie haistmismeel pole nii tundlik, et aru saada, et ta libahunt on," lausus kutt.

"Kuidas temast üldse libahunt sai? Sündis sellisena?" küsis Ninette. Seda osa ta ei teadnud, kuidas need libahundid täpselt sünnivad. Ta jälgis Danieli nägu. Isegi pimedas oli see ilus. Eriti silmad. Talle meeldis kõik Dani juures ja ta ei hakkaks seda mingite mõttetute asjade pärast maha salgama. Okei, verestaatus oli oluline ja ta oli kuradi uhke, et ta puhtavereline oli, aga see, et Daniel polnud, ei teinud temast kohe halvemat võlurit. Väga palju. Ninette otsustas, et ta parem sellele ei mõtle. Ta teadis et see oli tal peas kinni ja et ta nagunii ei saa lahti sellest.

"Ei.. Üks teine libahunt ründas teda täiskuuööl," sõnas Daniel. Ka seda oli vanaisa talle rääkinud ja see vist oligi kõige jubedam osa selle kõige juures. "Ja pärast seda esimesel täiskuuööl muundus tema ka," lisas kutt. Dan nihkus Nette'le taas lähemale, vajutades väikese musi ta põsele. "Aga tead, see kõik seletab, miks ma sinu sabas käisin nagu armunud kutsikas," sõnas ta kerge muigega. "Mu isas on veidi hundiverd.. Äkki on minus siis ka."

Ninette naeris selle teooria peale. "Kindlasti on. Selleks kulub põlvkondi, et seda oma vereliinist välja saada," sõnas tüdruk. Ta libistas käe Danieli põsele. "Minu väike hundikutsikas," naeratas ta. No kui seda võtta nagu muinasjuttu võis see isegi hästi kõlada. Samas, mugude muinasjutus olid hundid üldjuhul ikka halvad. "Mugudel on üks vana prantsuse muinasjutt, mis räägib ühest tüdrukust, kel oli punane kapuuts ja suurest kurjast hundist," tuli prantslannale meelde. Tema öösärk oli selle siplemise käigus tema kõhule libisenud ja kui Dan oma kätt tema ümber ei hoiaks, siis ilmselt libiseks rindade alla välja. Milline tüütu asjandus.

Mnjaa, liha maitses talle küll.. Isa oli siiski rääkinud, kuidas temal selle hundindusega seos oli ja puha. "Pole ma nii väike midagi," sõnas Daniel tähtsat nägu tehes. Vaat', kes räägib.. Nette oli temast poole pisem ometigi. "Oo.. Ja mis see suur kuri hunt siis punase kapuutsiga tüdrukule tegi?" uuris kutt kavala muigega. Ta ema oli talle väiksena mugude muinasjutte rääkinud küll, aga enamasti ikka šoti ja vana-inglise omi, nii et seda lugu polnud kutt vist küll kuulnud.

"Sõi ära," vastas tüdruk ilma pikema sissejuhatuseta. "Ja tema vanaema sõi ka ära," lisas ta. "Erinevatel maadel on nüüdseks omad versioonid, aga prantsuse omas nad jäidki söönuks. See oli muinasjutt, mida lastele räägiti, et nad metsa hulkuma ei läheks," selgitas Ninette kergelt muiates. Talle räägiti ka neid muinasjutte. Ta elas, oli elanud, mugumaailmas siiski ja pidi teesklema, et on ka mugu, et mugud aru ei saaks. Ja see polnud väga keeruline tegelikult. Mugud olid üsna rumalad. "Kuidas su ema kogu sellesse maailma suhtub? Kui su isa ministeeriumis töötab, siis ma eeldan, et te elate võlumaailmas siiski, mitte mugumaailmas," mingis mõttes olidmugud vastikud ja tülgastavad. Aga kui sa oled elanud reaalselt Pariisis, siis sa näed, kui ajast ja moest ees nad on võrreldes võluritega ja siis hakkas Nette'l võluritest alati kahju.

"Nähh.. Ma lootsin, et tüdrukuke muutis hundi ikka heaks ja taltsaks ja puha," sõnas Dan kurvalt. Aga nad võisid samahästi oma lõpu muinasjutule mõelda ja enda lastele hoopis seda rääkida. Khmn.. Mitte, et Dan nii kaugele ette mõtleks. "Elame," noogutas Dan. "Enamasti talle meeldib see kõik.. Kui välja arvata mõndade võlurite suhtumine temasse. Aga ta on üsna tugeva iseloomuga, nii et ta saab nende vingujatega ka hakkama. Aga vahel on näha, et ta nagu väsiks ära. Mugumaailm töötab täiesti teisiti siiski. Pluss on meil suur perekond, kes kõik armastavad oma nina üksteise asjadesse toppida. Aga mu isa on tubli ja viib ta siis jälle mugumaailma kuskile reisile ja siis on emme jälle rahul," seletas Daniel kerge naeratusega.

"Su isa kõlab väga toreda mehena," sõnas Nina püüdes varjata nukrust, mida see temas tekitas. Ta niisutas keeleotsaga oma huuli. "Ja su ema tundub ka tore," lisas tüdruk sinna juurde. Kindlasti väga õnnelik perekond. Sest nooh, nad olid ju kõik koos vähemasti.

"Mul on nendega täitsa vedanud, jap," sõnas Daniel veidi mõtlikult. Kas talle ainult tundus või kõlas see Nette poolt öelduna kuidagi.. Veidralt. "Aga räägi mulle enda perekonnast nüüd," lausus kutt mõtet peast heites. "Ja kas te päriselt ka sööte konni seal? Sest see on lihtsalt veider.." lisas Dan kergelt naerdes.

Nina tõsines veidi. Aga ainult veidi. "Ei söö konni," muigas ta. "Konnajalgu. Ja need on väga head, et sa teaks. Kui neid õigesti küpsetada, maitsevad need imehästi," seletas tüdruk. Tema oli neid küll söönud ja ei olnud need nii hullud miskit, kui kõlasid. "Me sööme tigusid ka, aga need mulle nii väga ei maitse," lisas neidis. Teod olid juba vähe teine teema. Üllatavalt hästi õnnestus tal vältida seda pereteemat.