Whoops...

"Seda küll.. Samas ei tundu, et nad väga sellest puudust ka tunnevad," arvas Daniel. Tema ema vähemalt ei kurtnud. Okei, vahel kui koristas, siis küll jah. Aga alati sai keegi appi minna. Samas tema elas perekonna võluritega ka. Need mugud, kes ühegiga kokku ei puutunud olid vast väheke uudishimulikumad. No ja siis olid veel need, kes üldse midagi sellisest maailmast ei teadnud.

"Meiegi ei tunneks sellest puudu, kui ei teaks, mida kõike maagia meile annab," vastas Robin pead kallutades. "Kui me nüüd järsku ei suudaks võlukunsti kasutada, siis me ei oskaks pooligi asju teha." Või pigem, need võlurid, kes olid inimesed. "Nad ei teagi, millest nad ilma jäänud on."

"Mina ikka oskaks.. Mu ema on mugu," sõnas Daniel kerge muigega. Tema oskaks ehk siis emme õpetaks kiiremas korras. Kodus olles nägi ta üsna palju tegelt siiski, kuidas mugudel see asi käis. Ta ema oli nii isepäine, et tahtis kõike ise ja omal moel teha. "Samas praegu võluväest ilma jääda oleks üsna nõme küll."

Derek abiellus muguga...? Robinil oli natukene ebamugav tunne, kui talle muudki korrutati, et Derekul on keegi teinu, aga ta hingas sügavalt sisse ja naeratas õrnalt. "Jah, oleks. Aga see tähendabki, et mugud saavad ilma võluväeta hakkama... mis siis, et nende koolid kordi igavamad on." Nad olid for fun ka mugude koolis käinud, and it sucked.

"On jaa.. Seal õpitakse nii veidraid asju. Selliseid.. Kasutuid. Endal on hunnik tehnikat, millega kõik asjad ära teha, aga ikkagi peavad teadma mingeid mõttetuid valemeid, mida keegi kunagi ei kasuta," vatras Daniel lõbusa muigega. Tema oli ju ka mugude koolis need esimesed aastad käinud. Päris nõme oli tõesti. Kuigi siis oli ta ju veel ilma võluväeta tavaline laps. Aga need aastad möödusid siiski seda väge oodates, sest noo.. teada oli, et võimed end millalgi ilmutavad.

"Täpselt. Me käisime ka vahepeal mugukoolis, aga see oli tõeline mindfuck. Ei saaks öelda, et väga targemaks saime. Aga see oli ammu ka," muigas Robin. Miks ta seda rääkida võis, oli see, et Dan teadis, et kaksikud on vampiirid.

"Ega need tänapäeval ka suurt paremad pole tõesti.." sõnas Dan kerge muigega, eeldades muidugi oma vastsaadud teadmiste põhjal, et Robini ammu on aastal 1965 eks ole. Aga siis taipas ta, et Robin ju äkki ei tea, et tema teab, et Robin vampiir on. Ja ehk oleks kasulik ka kui ta ei teaks. Kuigi noh.. Dan ei suutnud välja mõelda, mis selles kasulikku oleks. "Mitte, et sa nii vana oleks muidugi," lisas ta igaks juhuks siiski.

Ammu... jah, inimestel ja väga vanadel vampiiridel on natukene erinev arvamus, et millal olid vanad ajad ja puha. "Ma tean, et sa tead, kes me oleme," ütles Robin kõvera muigega. "Ning ma olen piisavalt vana, et öelda, et praegune haridussüsteem on väga erinev praegusest ajast... aga ma ei piinaks end enam mugu mängimisega."

"Kust sa tead?" pahvatas Daniel kohe, mõeldes alles siis, et äkki Robin bluffis. No pagan, las bluffis siis. Tema polnud nii hea nendes mindgame'ides. Prsh. "Sul pole vajagi.. Sa ei näe enam väga 10 aastane välja, et keegi sind mugukooli toppima peaks," sõnas Dan. See oli juba veider, kui kaheksa-üheksa aastane poisipõnn ringi jooksis samal ajal kui teised lapsed koolis olid. Vanemad ju ei hakanud teistele rääkima, et ta ootab mingist võlukoolist kirja.

"Derek ütles," kehitas Robin vastuseks õlgu. "Või pigem, ma küsisin, ja ta ütles, et sa tead," selgitas Robin muigega. Jap... ja endiselt ta ei kuuletu Dereku käsule tema lastega mitte suhelda. "Mõnes mõttes on mugude koolis lõbus ka. Sest kui ka läbi kukud, ei mõjuta meid see kuidagi." Segad tunde, ise täiesti tark... yeah, that's fun, aga õpetajad on tavaliselt deprekas vanainimesed.