Kiss and control

Prsh. What a wonderful night. "Ma ei viitsi sinuga sarkastitseda," muigas Robin lihtsalt, ning suunas oma tähelepanu tagasi lilledele. Jah, ta leidis Dereku... mitte, et see midagi muudaks, sest Derek polnud talle. Derekul oli pere, lapsed... ja Robin oli endiselt üksi, kui välja arvata Sebastian ja Kalin ja üldse tema pere. Tal ei olnud kedagi selles mõttes, nagu Sebastianil oli Kalin, kuigi Seb oli talle vägagi toeks. Aga see oli teistmoodi.

"Kui sa mind tähelepanelikult kuulaksid, siis sa teaksid, et ma ei olnud sarkastiline," pööritas Amaranthine silmi ja eemaldus roosipeenrast ning astus Robinile pisut lähemale, kuid hoidis temast ikkagi mõned meetrid eemale.
"Ja ma mõtlesin seda tõsiselt. Kas sa leidsid omale kellegi uue?!" Vaevalt oli Robin forever alone. Olgem ausad, tal oli välimust ja kõik, isegi vampiirid (rääkimata surelikest) langeksid väga vabalt tolle jalge ette ning suudleksid tolle taldu, kui Robin seda ainult tahaks.

"Kas ma kuulen kadedust sinu hääles?" küsis Robin pilku Amaranthine'ile viimata, pilk ühele tumepunasele roosile kinnitatud. Ta igatses naist, ja samas igatses ta Derekut... ja see oli kõik nii valus. Miks peaks üldse see vampiiritari huvitama? Nad olid lahus ning olnud seda juba sadu aastaid, ja Robin... ilmselgelt oli edasi liikunud, kuigi mitte päris nii, nagu ta võib-olla lootnud oleks.

Veel üks silmapööritus. "Sa kujutad seda ette." See oli rohkem iseenda, kui Robini veenmiseks öeldud. Ta ei tohtinud kade olla. See ei olnud enam tema mure. Üleüldse, kui Robinil oligi keegi uus, siis palju õnne talle! Neil oli oma osa ja rohkem sellest midagi välja ei tule.

"Kas tõesti?" küsis Robin Amaranthine'i poole pöördudes, pilklik muie huulil. Kas ta tõesti kujutas seda endale ette? "Ei, mul ei ole kedagi uut, isegi, kui ma tahaks," vastas ta lõpuks siiski ka vampiiritari küsimusele. Ta tahtis Derekut. Aga ta ei saanud teda kunagi ja aktsepteeris seda fakti. Mis siis, et ta ei suuda Derekut kunagi unustada.

"Ma olen selles üsnagi veendunud," sõnas vampiir ükskõikselt, üritades ignoreerida seda pilklikku muiet, mida ta Robini näol nägi. Issand jumal, ära ole nii ligitõmbav! "Aga sulle on meeldinud keegi?" kergitas Amaranthine kulme. Seda reetis noormehe toon.

Jah, muidugi. "Otseloomulikult on. Mitte, et see sinusse puutuks." Robin saatis tüdruku poole ühe oma harvadest võluvatest naeratustest ja pöördus tagasi lillede poole, murdes ühe roosiõie ja muutis selle erksiniseks, nagu ta mäletas Dereku silmi. Siis, kui Robin temasse armus... kakskümmend aastat tagasi.

Amaranthine vangutas pead:"Ega ei olegi," sõnas ta ükskõikselt, kuid pööras enda kurvastuse varjamiseks Robinile selja ja seiras kõiki neid lilli, mis kasvuhoonete juures kasvasid. Kindlasti ei olnud see tema mure. See... Vampiiritar sulges oma silmad ja hingas sügavalt sisse. Tema kopsud täitusid nii külma ööõhu kui ka magusa aroomiga, mida inimesed sageli ei märganud või ei tundnud.

Robin muigas omaette Amaranthine'i sõnade peale ning silmitses roosi tähelepanelikult. Ta oli liiga Derekust sees... aga kui ta teda nüüd jälle nägi... ja nüüd naist jälle nägi... ta oli segaduses ja teadis, et peaks ära minema, nagu Sebastian talle korrutas, aga ei lahkunud, vaid jalutas natukene edasi, pilk nüüd ka teisi lilli uurimas.

Kui Robin ei öelnud midagi, tundis Amaranthine taas suurt vihkamist tolle vastu. Pidi ta neidu nii piinama? Vampiiritar sulges silmad kui tundis, kuidas need kergelt kipitama hakkasid. Kas surematud võisid tõesti nutta? Ta ei olnud kordagi pärast surematuks muutumist pisaraid valanud. Naine tõi kuuldavale vaikse ohke ja kui ta silmad avas, kinnitus tema pilk veinipunasele ja õitsenud õiepungale - roosile, üle mille ta oma valge sõrme libistas.

Robin poetas sinise roosiõie lillepeenrale, valgete samasuguste hulka ning üle tema huulte libises õrn ohe. See kõik oli üsnagi masendav. Robin pöördus ja toetus õrnalt vastu ühte piiret, pilk vampiiritarile suunatud. Amaranthine oli lihtsalt... nii tähelepanu tõmbav. Mis siis, et Sebastian juba vaikselt närvi läks. Seb ei tahtnud, et Robin jälle haiget saaks, ja üleüldse, et vend selle naisega tegemist teeks. Robin ka ei tahtnud. Aga sama jälle tahtis.

Vaikus oli lausa tappev. Amaranthine tundis suurt soovi Robini poole vaadata lihtsalt selleks, et näha tema nägu ja kujutada ette, millest too mõtleb või millest kaksikud antud hetkel rääkida võiksid. Huvitav, mida Sebastian tema tagasitulekust arvas? Kindlasti vihkas too teda sama palju, kui Robin, kui mitte rohkemgi.
Tundes endal seda põletavat pilku, mida ainult Robini silmad tekitada oskasid, oli Amaranthine sunnitud ringi pöörama ja vampiiri vaatlema. Taaskord tundis ta ennast kohmetult nagu nende esimesel kohtumisel. Siis aga märkas ta sinist roosi ning kõik temas muutus külmaks. See oli arvatavasti üks mälestus tema teises armastusest. Armukadedus oli nagu madu Amaranthine puhul. Nii mürgine ja tappev. "Sa tegeled endiselt muundamisega," mainis vampiiritar mokaotsast.

Robin muigas õrnalt, kui Amaranthine tema poole pöördus. Küsimuse peale vaatas ta roosiõie poole ja noogutas. "Ob..viously," venitas noormees kulmu kergitades, pilk taas naisele liikunud. Otseloomulikult ta tegeles muundamisega, eriti, kui muundatav ese tähendas talle midagi... või see värvus... Robin annaks mida iganes, et ta oleks kakskümmend aastat tagasi... natukene julgem olnud.

Maetud elusalt. Sellist fraasi kasutaks Amaranthine praegu, kui ta siniseid roosiõisi klaasistunud pilgul vaatas. Nüüd puudus tal isegi enesekontroll, et Robinit vaadata.
Viimaks, võttes kokku oma viimase väärikuse (või selle, mis sellest alles oli), liigutas Amaranthine ennast ning astus rahulikult edasi, kõnnak graatsiline ja haldjalik. "Kuidas su vennal läheb? Ma olen üsna kindel, et ta tahaks mulle praegu vaia südamesse lüüa. Anna talle edasi südamlikud tervitused, eksju?" pilgutas vampiir armsalt silmi.

Robin jälgis pilkliku muige saatel Amaranthine'i reaktsiooni ning naeratas säravalt, kui tüdruk tema vennast rääkima hakkas. "Tal läheb suu-re-pä-ra-selt," ütles ta uneleval toonil, kui sinise roosiõie taas üles korjas ning seda lähemalt vaatles. Täpselt sama sinine. "Oh, ta tervitab sind vastu." Hea meelega tapaks naise ära. Sebastian tapaks.

Jah, seda kindlasti. Amaranthine isegi ei kahelnud selles, et Sebastian mõrvaks ta une pealt, kui tal selleks võimalus avaneks. Huvitav, kas Robin laseks tal seda teha? "Huvitav, kuidas teil koos on läinud?" mõmises ta rohkem endaette. Amaranthine oli jõudnud Robinini ning taaskord nende kehad peaaegu puutusid üksteise vastu. Millegipärast vampiiritar isegi nautis seda. Enese piinamist ja samas ka Robini kiusamist.

Robin nõjatus tahapoole, kui Aramanthine täiesti tema juurde jõudis, aga pilk püsis naise näol ja tema huulil oli endiselt pilkav muie. "Ja see pole sinu mure..." muigas ta pisut kulmu kergitades. Sebastianil läks suurepäraselt, tal oli Kalin ja lapsed ja puha. Ning Robin oli nii armuvalus kutsikas, nagu Seb nelikümmend aastat tagasi, siis, kui ta alles Kaliniga kohtus.

"Ei olegi," nõustus naine, kuid ei saanud ju salata, et ta oli uudishimulik. Kuidas läks tema lemmikkaksikutel, kellest üks nii halastamatult tema südame murdis.
Arvatavasti oleks ta naerma hakanud, kui saaks teada, et Sebastian, see kalkuleeriv ja soe osa, armus mehesse ning omab isegi lapsi temaga. Muidugi ei ole sellel mingit probleemi - armastus on armastus ja see ei küsi sugu, kuid millegipärast oli ta Sebastiani alati naisterahvaga ette kujutanud. Võib-olla oli see Robini pärast?

"Siis... miks nii uudishimulik?" uuris Robin kulmu kergitades, kui nüüd kavalalt muiates hoopis lähemale nõjatus ning naisele otse silma vaatas. Ta tõstis oma käe, mis ei hoidnud endiselt sinist roosiõit, ning libistas sõrmed tema põsele, muie järjest kavalamaks muutumas. Mjaa, talle meeldis naist kiusata, eriti, kui ta teadis, et ta on armukade ja puha.

Veider surin läbis Amaranthine keha, kui Robin käe tema põsele asetas. Vampiiritar sulges korraks oma silmad, kuid järgmisel hetkel oli ta mehe omale lähemale tõmmanud. "Huvitav, mida su pisike vennaraas sellest arvaks?" küsis ta vaikselt, sosistades Robini kõrva. "Kui ma su rööviks ja peidaks ära nii, et isegi oma telepaatiaga ei oleks ta võimeline su üles leidma?"

Robin ainult nautis neidise lähedust. Ta muigas selle peale, et tüdruk väitis, et Seb on tema pisike vennaraas, aga ei hakanud teda parandama ka. Sebastian oli vanem tegelikult. Ja ülikaitsev. "Ma arvan... et ta leiaks mu isegi maa alt üles," ütles ta vastuseks, kui huultega õrnalt-õrnalt vampiiritari kõrva riivas. Sebastian ei katkestaks hetkekski tema otsimist.

See oli piltlikult öeldud muidugi. "Proovida ju võib," arvas Amaranthine ning tahest tahtmata tõmbus ta Robinist eemale, tundes, kuidas üks suur osa temast välja rebiti. Ent tema käed püsisid endiselt vampiiril ja ta libistas need Robini rindkerele, haarates järsult tolle kraest kinni:"Tahad ma proovin?"

Robin naeris tasa ja raputas pead. "Parem mitte... tal on abijõude nüüd," muigas Robin tähendusrikkalt, kui sinise roosiõie eemale asetas ja sõrmed neidise pihale libistas. Kurat, kuidas ta Amaranthine'it igatsenud oli. Kaliniga oli Robinil üsna hea ühendus, aga enamasti tänu Sebastianile. Kui Seb nende vahel end ära blokeeriks mõlema eest, ei tunnetaks nad just eriti hästi üksteist. Robin ja Kalin siis.

"Mine ära, Sebastian!" kortsutas Amaranthine kulme. Kurat küll, liiga kaitsev vanem vend, kes ei lase Robinil natuke lõbutseda. Nad ei pidanud ju ilmtingimata paariks saama uuesti. Lihtsalt nad võisid mõnda aega koos veeta. Paar päeva, nädalat, kuud... Ei, aastaid pigem. Vaevalt Amaranthine niipea Robinist ära tüdineks.

Robin hakkas jälle naerma ning Sebastian tema mõtetesügavuses naeris ka. "Ei ta lähe kusagile." Robin ei lase tal minna. "Aga see on sinust armas, et sa mind röövida tahad," arvas Robin peale pisukest vaikushetke, kui ta sõrmed neidise põselt allapoole libistas, üle tema suunurga vampiiritari lõuale ja sealt kaelale.