Matthew' karistus.

Lucy oli hommikul vara Matthew'le ja direktorile kirjad selgitustega valmis kirjutanud. Matthew' pidi nõiajookide varukapi korralikult ära sorteerima ja kirjutama essee, miks ei tohi õpilased öösiti astronoomia tornis hulkuda. Tüdruk oli need paar tundi veetnudki voodil lesides ja öö sündmustest mõelnud ning arutlenud, mis poisi karistuseks saaks. Ta ei tahtnud, et poiss midagi väga vastikut tegema peaks. Ta oli ju ikkagi prefektile halastanud ja Lucy oli ise ka väga mõtlematult käitunud. Niisiis oligi ta direktoriga ja nõiajookide õpetajaga kokku leppinud, ning isegi ennast vabatahtlikult järelvaatajaks pakkunud. Ja kuna Lucy Weasley oli tuntud kui vastutustundlik ja mõistlik õpilane, olid mõlemad sellega nõustunud.
Niisiis istuski tüdruk praegu õpetaja laual ja luges raamatut vampiiride kohta, oodates poisi kohale ilmumist. See oli ülleatavalt detailne. Tuli välja, et vampiiridel oli tavainimesest palju paremini arenenud haistmismeel, ning tundsid verelõhna mõningatel juhtudel lausa üllatavale kaugusele - olenes vampiiri nälja suurusest, ning potensiaalse ohvri südamelöökide kiirusest. Muidugi võis see kõik ka vale olla. Lucy tegi mõttes märkuse seda Matthew'lt küsida, kui too kohale jõuab. Prefekt oli juba mingil määral eilsest "mängust" toibunud, ning avastas kogu selle vampiiriteema üsna paeluva olevat. Järjekordset lehte krabinal pöörates, viis tüdruk korra pilgu enda käekellale - 5 minutit karistuse alguseni.

Matthew, nagu alati, võttis kõik asjad vastu, pea kõrgele tõstetud. Teda ei huvitanud tagajärjed ja veel vähem huvitasid teda karistused. Ta küll ei olnud selle eriti ausalt ära teeninud, aga ta ei kavatsenud selle ka vahele jätta. Nii satuks ta suurematesse pahandustesse.
Kui ta klassi sisenes, kergitas vampiir kulme kui ta nägi professori asemel prefekti, kes raamatut luges. Vaikselt ohanud, astus ta edasi, lastes uksel kinni vajuda. "Mida ma tegema pean?" küsis ta tuimal toonil, justnagu poleks ta eelmisel õhtul tütarlapsega mänginud. Oli ja kuidas veel. kui nüüd aus olla, siis ta isegi igatses tema vere lõhna lähedalt tunda ning ta igatses seda kiiret ja ebaühtlast südamerütmi, mis oli muusika tema kõrvale. See, mida ta muidugi kõige rohkem soovis, oli hirm. Ta tahtis tunda tütarlapse hirmu ja ta tahtis seda tema silmadest välja lugeda.

Kuuldes ukse avanemist, ei tõstnud Lucy kohe pilku - ta luges rahulikult lehekülje lõpuni ning tõstis siis küsimust kuuldes naeratades pilgu. "Tere õhtust sullegi. Karistuseks pead sa esiteks nõiajookide varukapi korralikult ära sorteerima ja korrastama. Ning teiseks, kirjutama 400-sõnalise essee teemal "Miks ei tohi õpilased öösiti astronoomia tornis olla." See on kõik." Matthew' toon oli hoopis teistsugune sellest, mida tüdruk enne lahkumist kuulnud oli. Tundus, nagu oleks poiss juba unustanud, kuidas ta Weasley'ga mänginud oli? Eih, arvatavasti oli Matthew lihtsalt pahane või ärritunud, et ta pidi enda õhtu temaga veetma. Nad ei olnud ju eile kõige paremini läbi saanud. Prefekt oli küll muidugi lubanud endale, et käitub teisega nüüdsest peale sõbralikumalt ning pealegi - poiss ei rikkunud ju praegu reegleid, nagu eile. Järelikult ei olnud tüdrukul ka millegi peale ärrituda - välja arvatud muidugi poisi halb suhtumine.