Enne öörahu

Melanie oli mingil öösel isale kirja valmis kirjutanud ning nüüd läks ta seda ära viima, natuke enne öörahu. Tüdrukul polnud plaaniski koolimajja tagasi minna. Pigem mõtles ta teel öökullimajja, kuhu edasi minna, või mida tegema hakata, sest und tal taaskord polnud. Tasapisi kõndis ta mööda teerada edasi. Väljas oli suhteliselt jahe, mistõttu Melanie endale ka ühe jaki peale oli visanud. Mel hakkas treppidest üles kõndima, kiri käes.

OT: DAVE'ile.

Nendest treppidest üles kõndimine oli suhteliselt tüütu, kuid kirja ju Pidi mingi hetk ära saatma. Lõpuks jõudis Melanie torni tippu ning avastas sealt siis slytherinlase, kes parasjagu ukse talle lahti tegi ning nüüd otse tema vastas seisis. MJ märkas, et see oli too sama noormees, David, kes talle juba väiksest peale mingil määral meeldinud oli. Miks? Kes seda teadis. Tundunud nagu noormees ei kavatsenudki eest liikuda, kergitas MJ üht kulmu. "Hei" lausus ta, tervitades siis noormeest. Kas slytherinlane laseb ta nüüd mööda, või peab ta trügima hakkama?

Jälginud siis Davidi teguviisi, kallutas Melanie oma pead kergelt paremale poole. Kas tõesti ei kavatsenud too teda sinna sisse lasta? "Ja sul?" küsis Melanie seda sama, kui noormees une kohta küsis. Tema huulile ilmus õrn muie. Siiski liikus Melanie edasi, kui David ukse eest ära tuli. Tütarlaps kutsus kohale nende pere öökulli ning andis talle kirja, millega lind koheselt minema lendas. MJ muigas rahulolevalt ning keeras end noormehe poole. "Ja pahandusi ei tekiks, kui sina neid ei tekitaks" mainis MJ sinna juurde. Aga nii ju oligi.

Tüdruk toetas end nüüd mugavalt seljaga vastu aknalauda, vaadates noormehe poole. Kuulnud, et tema keskmine nimi on pahandus, võis neidise juurest õrna turtsatust kuulda. "Ega pahandusi ei armastagi. Seiklusi aga küll" mainis Melanie siis selgituseks. Kellele meeldiks pahandused? Ja saada karistada? Võib-olla mõnele üksikule küll. Ka Melanie viis nüüd oma pilgu mujale, aknast välja, jälgides, kuidas isegi puud ei liigu, kuna nii tuulevaikne oli. Sellist ilma polnud juba ammu olnud. Siiski oli pisut jahedam, kui tavaliselt.

Küsimse peale ei osanud Melanie esialgu kohe midagi vastata. Ta mõtles pisut. "Võib-olla sellepärast, et praegune elu pole veel piisavalt suur seiklus" vastas tütarlaps siis vastuseks, suunates pilgu Davidile, kes end mugavalt aknalauale istuma sättis. MJ ise jäi veel aga seisma. "Aga see võib alles muutuda selleks" lisas Melanie siis enda eelmisele lausele. Ei või iial teada, millal elu keeruliseks ja peadpööritavaks muutuda võib.

"Nimetad seda seikluseks?" uuris Melanie siis kergelt turtsatades. Tema jaoks polnud see seiklus. See tähendas pigem mõnusat paranemist vigastustest, mis see vabalangemine tekitada võib. "Vahepeal" vastas tütarlaps siis Davidile vastuseks. Ja nii oligi. Väga harva. Neidis jälgis suitsupakki, mis avatuna noormehe käes oli. "Pakud?" uuris ta ning muigas õhkõrnalt, suunates enda pilgu Davidi suitsupakilt tema silmadele, kuhu ta järgmisel hetkel juba ära uppuma hakkas.

Kas asi oli ainult Melanie's, või olidiki poisid peaaegu igas olukorras nilbed? Tüdruk turtsatas õrnalt endamisi ning võttis siis suitsu vastu. Asetanud selle oma huulte vahele, süütas ta selle ning puhus esimese tossu kohe välja. "Tänud" lausus MJ siis lühidalt, jätkates nüüd suitsu tõmbamisega. Ja kas ta hakkabki nüüd suitsetama. Sel nädalal juba teine. Neidise jaoks juba tihedam, kui tavaliselt.

Melanie kallutas oma pead pisut ühele poole, kui küsimust kuulis. "Ja kuidas ma siis tasuma peaksin?" uuris ravenclawlane, toetades end taas vastu öökullimaja aknalauda. Vastu seda sama aknalauda, kus David istus. Sõnast 'tänud' jäi ilmselgelt noormehele väheseks. Nüüd ootas Melanie aga noormehe vastust. Jutt läks põnevaks.

Ravenclawlane hakkas vastuse peale kergelt naerma, peale mida ta muiates suitsu edasi tõmbas, kuni see otsa lõppes. Koni siis aknast alla saatnud, keeras ta end näoga Davidi poole, toetades enda käed siis noormehe põlvedele. "Eks sa võta see suudlus" lausus MJ. "Kui julged" lisas ta sinna juurde, ise õrnalt muiates. Ta ei nõjatunud Davidile lähemale ega midagi. MJ lihtsalt vaatas slytherinlasele otsa, endal huulil õrn muie.

"Ei saa väita" lausus neidis siis esimese lause peale, et naised ei julge ise kunagi midagi teha. Mel muigas ning ootas, mis nüüd edasi saab. Järgmisel hetkel seisis David raveclawlase ees. "Ja seda pole ma ju öelnud" lisas MJ veel enne, kui noormehe huuled tema omadeni jõudsid. Sel hetkel sulges Melanie ka oma silmad. Jah, ta nautis. Kui nooruk eemaldus, avas Mel silmad. Lausega, mida David väitis, nõustus Melanie täielikult. Nüüd jälgis MJ noormehe selga, kergitades üht kulmu. "Ja see oligi kõik?" uuris Melanie seepeale, astudes paar sammukest kaugemale, jäädes nüüd teisi öökulle vaatama. MJ'l oli plaanis kusagile jalutama minna, või midagi teha, aga öökullimajja oli ta tulnud ju siiski vaid kirja saatma.

"Siis miks üldse küsida suudlust, kui saab vaid musi?" uuris Melanie hetke pärast. David oleks võinud ju ükskõik mida, selle suitsu eest, vastu tahta. "Ja eriti siis, kui sul naine olemas on" lisas tütarlaps sinna juurde ning muigas endamisi. Seda ei osanud ta arvatagi, et Davidil naine on. Ta lihtsalt ei olnud kunagi märganud.

Melanie kuulas muiates noormehe juttu. Tõsi, paljudel on suur suu. "Aga sa siiski tahtsid seda teha, kuigi sul on tüdruk olemas?" uuris neidis siis Davidi käest, endal kaval muie huulil. Eks MJ oli pisut pettunud küll, kuna ta arvas, et meeldis noormehele. Või äkki meeldiski? Aga lihtsalt Adi jõudis ette? Masendav. "Mina võiksin seda teha, aga jamasid pole vaja. Veel" rääkis Melanie. Jah, ta oleks võinud teha, aga pidi veel mõtlema, kas David on seda väärt, et tekitada tüli. Äkki oli, aga selles pidigi MJ selgusele jõudma.

Seda juttu kuulnud, kortsutas Melanie kulme. Slytherinlased siiski jäävad slytherinlasteks. Ta oli õnnelik, et sai ravenclaw'i ning et tal pole soovi koguaeg kedagi ära tappa, kui midagi halvasti on, või keegi talle ei meeldi. "Meeldiv teada" mainis Melanie siiski, kuid keeras siis ringi jäädes öökulle vaatama. "Aga praegu, ma hakkan minema" mainis MJ mõne hetke pärast.