Enne öörahu

Kuulnud nüüd noormehe lauset, ilmus tütarlapse huulile õrn naeratus, ise ikka öökulle vaadates. Hetke pärast keeras ta end noormehe poole. "Arvad sa?" küsis Melanie siis Davidi käest. Kuidas saab üldse ära öelda, kui just tema küsib sult, kas sa tahaksid jalutama minna. Ja veel see pea kallutamine. Liiga armas. "Siis tuleb loota, et su tüdruksõber ei tule ja midagi vale ei oleta" lisas MJ sinna juurde ning muigas õhkõrnalt.

Tütarlaps muigas endamisi, kui kuulis Davidi lauset. Niivõrd enesekindel mees. Aga see ongi ainult hea. Melanie hakkas treppidest allapoole liikuma. "Ma üldjuhul veedangi enamuse vabast ajast väljas" vastas MJ siis noormehe järgmise lause peale. "Ei suuda kusagil nelja seina vahel istuda. Pigem jalutan" rääkis ravenclawlane. Jalutamine oli tema üks lemmiktegevustest. "Ja kuhu poole nüüd?" uuris Melanie, lastes siis Davidil otsustada, kuhu nad edasi lähevad.

Melanie noogutas siis, kui suund talle kätte näidati. Rohkem polnudki vaja. "Kaua sa veel väljas kavatsed olla?" uuris neidis siis Davidilt. Ta ise ei suutnud otsustada, kas hakkab juba varsti minema, või teeb ta mõne pikema jalutuskäigu. Tavaliselt käis Melaniel see otsustamine kiiresti, kuid täna ei läinud see kohe mitte.

Davidi esimese vastuse peale ei osanud Melanie midagi kosta. "Ma lähen ilmselt siis, kui tuleb tuju ära minna" vastas Mel siis samale küsimusele. Tundes järsku, kuidas noormees enda käe Melanie kätte libistas, kergitas neidis arusaamatult üht kulmu. Siiski ei hakanud MJ midagi mainima või küsima, kuna talle sobis nii. David siiski meeldis ju talle.

"See tuju ei olene alati teisest inimesest" lausus Melanie siis selgituseks, kuigi teadis, et ega see Davidi mõtlemisviisi ei muuda. "Nii et kui ma lahkuks, siis see ei pruugi sinu süü olla" mainis Melanie veel ning muigas endamisi, hoides pilku siiani liikumissuunas. "Aga sulle siis minu seltskond sobib, nagu ma aru olen saanud?" uuris ravenclawlane hetke pärast. Muie tema huulil suurenes veelgi. Ka tema pilk liikus noormehele.

Tütarlaps hakkas kergelt naerma, kui Davidi juttu kuulis. Eks ta tõsi oli. Slytherinlane ilmselt ei käituks muidu nii, kui talle midagi ei sobiks. "Aga igaks juhuks võib alati küsida, isegi kui arvad, et tead vastust" mainis Melanie sinna juurde. Mõte Davidi tüdrukust oli kadunud. Pealegi oleks seletada olnud vaja Davidil. Nad liikusid aina mingisuguse metsa poole, aga eks seal oligi pisut põnevam.

"Mängin" lausus MJ siis vastuseks ning kiirendas siis ka ise sammu, et mitte maha jääda. Küsimuse peale kortsutas Melanie kulme. "Kas ma siis peaksin olema?" uuris tüdruk taaskord. "Peaksin kartma, et viid mu metsa ja vägistad ära?" uuris Mel ning hakkas kergelt naerma. Ega tema nendest tüdrukutest ei teadnud ju. Ta teadis nüüd vaid, et David on hõivatud.

"Ma ei tea sind ju tegelikult üldse, nii et ma uuringi, miks ma siis peaksin kartma?" seletas Melanie, lõpetades lause küsimusega. See eelmine küsimus oli muidugi naljaga. Mel suunas pilgu enda ette ning ootas nüüd Davidi vastust.

"Miks sa ise rääkida ei võiks?" uuris Melanie seepeale. "On veel midagi või kedagi, peale su tüdruku?" uuris MJ siis edasi, suunates pilgu taas slytherinlasele. Kas tõesti oli asi nii hull? Võib-olla oligi. Kui too tüdruk slytherinist oli, siis pole ka ime. Neid ei või iialgi ette teada.

Saanud siis veel midagi teada, ilmus Melanie huulile taas õrn naeratus, mis ennem hetkeks kadunud oli. "Ja sul pole lubatud siis sõbrannat omada?" uuris MJ edasi. Nad ei olnud ju hetkel midagi enamat, kui lihtsalt sõbrad. Kui sedagi. Tuttavad pigem. See oleks totter olnud, kui Davidi õde ja naine seda keelanud oleksid.

Kuulanud nüüd Davidi lause ära, kortsutas Melanie kulmi. "Keeruline elu sul" pomises neidis endamisi. Ta ei teadnud ju, kes selle reegli paika oli pannud. Kas David ise või siis tema õde ja naine? Ühel juhul oli see isegi normaalne, kuid teisel juhul kaugeltki mitte. MJ jäi jälgima suitsu, mida slytherinlanet tõmbas. Järgmisel hetkel liikus Melanie pilk juba metsal, kuhu nad sattunud olid. Vaikselt tatsas Mel edasi suunates oma pilgu puu latvadele. "Mul on üks ja lihtne teooria. Keegi ei oma ega ei saagi kunagi mind omama" lausus ta ning naeratas rahulolevalt. "Keegi kunagi saab võib-olla ainult osakese minust" lisas ta, säilitades seda naeratust.

Melanie ei vastanud kohe, vaid uuris veel puid. Peagi peatus ta pilk Davidil ja ta ise jäi noormehe ette seisma. "Seda osa pole ma veel välja mõelnud" lisas ravenclawlane sinna juurde ning naeratas pisut kavalalt. Ja kusjuures, see kõik oli tõsi. Siiski polnud ta veel kindel, kas ta üldse on valmis endast mingit osakest kellegile andma. Aga eks seda sai näha.