Mingil õhtul.

Max sammus mööda Knockturni tänavat, olles tulnud ühest teatud kohast. Äriasjad. Muidu poleks ta vabatahtlikult elusees küll mitte kunagi sinna tänavale läinud. Mitte sellepärast, et seal oli imelik ja võib-olla isegi veidike ohtlik olla, vaid sellepärast, et see tänav oli nii sünge ja inimesed seal olid kummalised. Max ise on ju nagu mingi päike ise, särav ja elurõõmus, ja siis satub sellisele tänavale, kus inimesed tema ümber nii imelikult käituvad ja nii kurvad ja salapärased tunduvad.

Olgu, tegelikult oli põhjus, miks ta oli seal tänaval, oli see, et ta ostis ühelt healt tuttavalt eliksiiri, mis aitas libahundil täiskuu ajal inimeseks jääda. Tal oli seda vaja. Kes teab, äkki tuleb midagi tähtsat ette ning tal on vaja ühel täiskuuööl mõnes kohas olla.

Ot: Briann..a(?)'le siis.

Briannal ei olnud tegelikult Knockturni tänavale erilist asja. Tal oli olemas kõik, mis vaja. Alustades uhketest kingadest ning lõpetades kallite ehetega, mis praegugi tema kõrvi ja kaela kaunistasid.
Uhke kõnnak reetis juba kaugelt, et temaga ei tohi jamada. Ja ei tohtinudki. Ta oli Lestrange ning üks kuradima hea nõid. Neidis oli pärinud oma võitlemisoskused kauakadunud tädilt, Bellatrix Lestrangelt. Samuti oli ta tollelt nõialt pärinud need suured, tumehallid silmad ja nende hullumeelse sädeme.

Neidis isegi ei vaadanud kuhu ta kõndis. Tütarlapse pilk oli kinnitunud kingakestele, kui ta järsku kellelegi või millelegi otsa põrkas ning paar sammu tagasi vaarus. "Mida ku-" kuid järsku ta vakastas, kui silmad tõstis ning seisis vastamisi Ravenclawlasega. Max oli tema klassikaaslane, kuid nad ei olnud vist kordagi rääkinud. Või kui olidki, siis ainult viisakas "tere" ja "head aega!" Kutt oli võrdlemisi kuum. Tõeliselt kuum jahedal päeval. "Palun vabandust, ma ei näinud, kuhu ma kõnnin!" hammustas Slytherinlane kergelt alahuulde. Täna ei olnud tal tõesti soovi kellegagi tülitseda. Vähemalt mitte otsapõrkamise pärast.

Vabandamine oligi Tema puhul täiesti ebatavaline asi. Kuid nagu Max ise ütles, oli sellisele näolapile väga raske vastu panna. Vabandamine oli antud juhul Vägagi vajalik. Kuumade meestega üritas Brianna ikkagi suhteid headena säilitada.
Ta naeratas laiemalt, sügavad lohud kaunistamas tema kahvatuid põski ja ta raputas pead. Seejärel vaatas ta pisut mornimalt ringi, uurides sealset rahvast. Kahtlased nõiad ja võlurid vantsisid temast mööda. Mõni julges isegi neidise saledaid sääri vaadata. Brianna vidutas nende poole silmi. Ta ei kahetsenud kordagi, et ta oli selga pannud põlvini ulatuva musta seeliku ning valge, kalli särgi, mille varrukad olid üles kääritud. Samuti oli tal seljas veel vest, mis kaitses tema selga külma eest.

Ta pööras oma pilgu tagasi millelegi kaunimale. Noormehele, kes tema vastas seisis ning soe naeratus imbus taas tema huultele. "Mida sa siin teed, Max?" küsis ta, toon õrn ja kergelt muretsev. Sama küsimuse võiks isegi talle esitada. Brianna ei olnud isegi tähele pannud, kuhu ta läheb ning nüüd oleks tore sealt tänavalt välja ka saada.

Brianna kergitas pisut kulme. Äriasjad? Milliseid asju võis noormees praegusel kellaajal Knockturni tänaval ajada? Ainus asi, mis talle pähe tuli, oli mingisugune salajane kaubavahetus või ost. See oli üks kõle tänav ning seal leidus igasuguseid asju ja inimesi.
Slytherinlane langetas korraks pilgu, vaadates mõni hetk oma jalatseid. Oli raske tunnistada seda, et ta oli seal ära eksinud. "Ma jalutasin," naeratas ta viimaks, tumehallid silmad pimeduses säramas.
Noormehe komplimendi peale naeratas neidis veelgi säravamalt. Muidugi kommenteerisid kõik tema armsat, isegi lapsikut näolappi, nimetades teda kenakeseks. Kuid kogenud nagu ta oli, oli Brianna kindel, et enamus neist soovisid jõuda selliste komplimendiga seksini. "Kas sa kavatsed midagi selles suhtes ette võtta?" küsis neidis noormeest vaadeldes.

Brianna naeratas, paljastades oma valged, säravad hambad. Tal oli igati hea meel selle üle, et maailmas oli veel selliseid noormehi, kes olid väheke viisakamad ja heatahtlikumad. "Ma tänan sind," vastas tüdruk viimaks, hääl endiselt soe ja... tänulik. Jah, ta oli esimest korda tänulik selle eest, et keegi teda saata kavatses. Knockturni tänav oli tõesti üks veider koht ning see tekitas temas ebamugavustunnet.

Mõne hetke pärast kaotas ta oma siidise naeratuse ja vaatas eemale, uurides tähelepanelikult neid käike, midamööda ta oli sinna jõudnud. "Ma arvan, et kooli me täna ei jõua. Siin läheduses peaks vist Lekkiv Katel olema." Ainus koht, kus normaalselt ööbida sai. Brianna ei olnud seal küll sagedane külaline, kuid ta oli seal mitu korda käinud ning ilmselt tunneks keegi ta seal ära ka.