Õhtul Seapeas

Imogen sisenes baari, olles õnnelik, et seal vähemalt temalt dokumente ei küsitud. Samas nägi neiu enda inimea kohta psna küps välja ka. Eks tuhat aastat kõdunemist jättis oma jälje siiski. Ivy tegi endale läbi rahva teed letini ja võttis viimaks vabal pukil istet, silmitsedes hetke jooke. Ta polnud üldse kindelgi, kas ta midagigi tahab. Viimaks jäi ta pilk pidama enda kõrval istuval mehel ja tolle klaasil, milles olev jook lõhna järgi viski tundus olema. "Ma võtan sama, mis tema," sõnas Ivy, kui teenindaja temani jõudis, viibates siis kergelt tollele kutile.

Shade viis enda rohelised, viimasel ajal jahedad, silmad tüdrukule, kes tema kõrvale oli ilmunud. "Hea valik," lausus ta, tõstes kergelt enda klaasi, kui tüdruk enda viski ka kätte oli saanud. "Pane see minu kulule," lisas ta baarmanile ja rüüpas üsna suure sõõmu siis enda klaasist.

Ivy muigas kergelt, võttes klaasi enda kätte. Tema polnud taoline tsikk, kes hakkaks vastu vaidlema ja enda iseseisvust ja sõltumatust tõestama. Pealegi oli neidis pärit aegadest, kus taoline asi oli elementaarne viisakus. "Tänan," poetas ta siiski ka enne joogist lonksu võtmist vaiksed tänusõnad ja keeras end siis pukil veidi, jäädes küljega leti ja näoga tolle veidi tuutavana tunduva mehe poole.

Shade naeratas veidike neidisele. "Shade," tutvustas ta ennast, kui asi juba niikaule läinud oli, et neidis jooki tagasi tõrjuma ei olnud hakanud. Mees üritas kõigest väest mitte mõelda sellele, et see tüdruk meenutab talle veidike Scarletti. Shade üritas keskenduda sellele, et täna veeta veidike normaalselt aega ja siis homme jälle enda kättemaksule keskenduda.

Imogen asetas klaasi letile ja keerutas seda veidi, tõstes siis pilgu. Nime kuuldes ühendas ta ära küll, kellega tegu oli. Mingit aukartust see neius siiski ei tekitanud. Tegu polnud kaugeltki mitte esimese tuntud inimesega, keda ta kohtas. "Ivy," vastas neidis viimaks, kasutades enda hüüdnime, mis tavaliselt inimestele paremini meelde jäi kui Imogen. "Ja mis tumedaid mõtteid sina siis joogiklaasi uputad?" uuris Imogen. Joodi tavaliselt ikka põhjusega ja Shade'i nägu reetis nii mõndagi tema põhjuste kohta.

Üle Shade näo libises valulik vari, kui tema põhjuseid küsiti, miks ta joob. Ta ei tahtnud sellest rääkida, kohe üldse ei tahtnud. Kuid ta imestas isegi, kui üle tema huulte libises lause: "mu sugulane suri kolm päeva tagasi." Selle ära öelnud, tundus see sada korda valusam. Shade kaanis viski ära ja viipas ägedalt baarmanile, et too juurde valaks. Baarman põrnitses teda altkulmu, talle ei meeldinud ülbe käega vehkimine, kuid valas siiski Shadele klaasi jälle täis. Kurat, Scarlett ei olnud talle lihtsalt sugulane. Ta oli midagi palju enamat. Hingesugulane pigem!

Ivy jälgis endiselt mehe nägu, uurides erinevaid ilmeid sellel peegeldumas. Aegamööda oli ta õppinud inimeste nägudest ja eriti silmadest nii mõndagi välja lugema ja seetõttu ei tulnudki Shade'i lause talle erilise üllatusena. "Tema mälestuseks," sõnas Imogen kergelt klaasi kergitades ja tegi sellele siis samuti põhja peale. Surm oli kuidagi võõras termin neiu jaoks, aga mingis mõttes oli taoline valu mõistetav.

Shade tõstis klaasi ja jõi sellest nüüd pool ära. Kuid see ei aidanud. Miski ei aidanud. Kättemaks aitab. See tekitas mehes hea tunde, kui ta ette kujutas, kuidas ta tapab selle neetud naise ja mehe, kes olid hetk enne Scarletti surma tema keha juures olnud. "Ja mis teid siia toob?" päris mees viimaks, lastes kerge kolksatusega klaasi tagasi letile. Ta tundis, et tahab nüüd rääkida. Edasi suhelda. See viis mõneks hetkeks tema mõtted mujale.

Ivy viipas baarmenile, kes ta klaasi uuesti täitis. Seekord plaanis naine küll ise maksta muidugi. "Sind," parandas ta koheselt. "Ma tunnen end ilma teietamiseta juba piisavalt vanalt," muigas Imogen. Kuigi taoline viisakus oli muidugi väga meeldiv ja samas ka väga harv nähtus. "Üksildus põhiliselt. Ma ei salli niisama passimist ja siis mõtlesin enda õhtuga midagi väheke huvitavamat ette võtta," vastas Ivy. Mitte kuigi traagiline põhjus ja mingeid muresid tal ka väga polnud veel.

Shade isegi naeratas kergelt. "Olgu, sind," kordas ta neidise sõnu. "Ma usun, et sa oled leidnud endale vestluskaaslase tänaseks õhtuks, kui sa seda soovid, Ivy ja kui sind rääkimine ei huvita, siis me võime vabalt ennast lihtsalt täis juua." Mees tõstis justkui selle tõestuseks klaasi uuesti huultele ja rüüpas sealt.

Seda naeratust oli küll meeldiv näha. Ja veel meeldivam teada, et Ivy selle põhjustajaks oli. Leinavat inimest polnud just kuigi kerge ju naeratama saada. "Ma võtaks mõlemad variandid järgemööda. Räägime kuniks keel pehmeks muutub," muigas neiu, võttes lonksu ka enda joogist. See tõotas huvitav tulla, sest Ivy ei jäänud kuigi kergelt purju.

Shade ei saanud sinna midagi parata, muie jäi tema näole püsima, kuid valu silmis, ei kadunud kuhugi. Lihtsalt hea oli pärast nii mitut piinavat päeva ennast korraks lõdvaks lasta ja lasta minna asjadel nii nagu need ise tahavad. "Baarman, pudel Tuliviskit palun," lausus mees siis baarmanile, kelle tuju muutus ilmselgelt paremaks. Iga raha oli vajalik ja kui juba pudeliga osteti, siis tähendas see veel rohkem raha. Mees avaski pudeli ja pani selle kahe inimese vahele, snäkkideks pani ta sinna ka kausi soolapähkleid. Shade jõi enda klaasi tühjaks ja valas pudelist kohe uue laari sisse. "Niisiis, millest me rääkida võiksime?!" lausus ta viimaks, viies enda silmad Ivyle. Oli veidike imelik võõraga kohe mingi jututeema ülesse võtta.

Imogen tühjendas ka enda klaasi ja lükkas selle lähemale, kui Shade juba niigi enda klaasi pudelist täitma asus. "Homseks lubas vihma," vastas neiu hoopiski küsimuse peale, lõbus muie huulil. Ajalugu näitas, et neutraalsed teemad olid parimad, sest kui paluda kellelgi endast rääkida, siis tuli sealt kas kaks sõna või pikk kirjeldus.

Shade kallas ka tüdruku klaasi jälle täise. "Mm, mulle meeldib vihm, eriti meeldib mulle selles tantsida." Shade vaatas Ivyle silma. Samasugused silmad nagu Scarlettil. Nii ilusad. Ära mõtle sellele täna, mees. Shade muigas kergelt ja viis pilgu siis klaasile ja võttis selle uuesti kätte ja jõi selle jälle pooltühjaks.

"Vihmas tantsida? Sa hakkad juba täis jääma või?" küsis Ivy kergelt naerdes. Tema oli harjunud vihmaga kohe võlukepi abil endale kaitsvat kilpi peakohale manama. Sedasi läbimärjana tantsimine tundus veider. "Ja mida sa seal tantsid siis.. Valssi?" uuris neidis muiates, olles enda klaasist lonksu võtnud.

Shade noogutas. "Valssi siis, kui mul kaaslane on aga kui ei ole, siis üldiselt swingin või midagi." Mees rüüpas taas jooki. Ta ei olnud veel täis, kuid tuju hakkas kergelt paranema küll. "Tavaliselt on suured lillelised kummikud ka veel jalas." Not. Shade pidi endale tunnistama, et sellise loba ajamine, oli üsna lõbus.

"Kohe nii osav tantsulõvi? Paar klaasi veel sisse joota sulle ja siis demonstreerid mulle oma oskuseid," sõnas Ivy kergelt naerdes. Ta suutis seda küll päris elavalt ette kujutada. "Kummikud on ikka roosad, eks?" küsis neidis siis veidi kahtlevalt silmi pilutades. Imogen tühjendas ka enda klaasist poole ära, keerutades ülejäänud jooki klaasipõhjas.

"Ainult siis, kui sa oled nõus koos minuga tansima," ütles Shade. "Jah, roosad ikka," lisas ta siis. Tantsutuju mehel küll ei olnud aga kes teab, äkki õhtu jooksul saab mõned kerged valsid tehtud kah.

"Selleks läheb mulle kõvasti rohkem vaja, kui paar klaasi," muigas Ivy ja jõi justkui enda sõnade kinnituseks klaasi tühjaks. Arvestades seda, kui aeglaselt neiu purju jäi, läks tal igat tilka tarvis, et end piisavalt lõbusasse ja tantsulisse meeleollu viia. "Mul ei olegi kummikuid," sõnas neiu kurva ohkega.

"Meil on terve pudel ja alati saab juurde," muigas Shade, juues ka enda klaasi tühjaks. Ta täitis kõigepelat tüdruku oma ja siis enda. "Ma võin sulle enda omad anda," lisas ta kummikute jutu peale. Oli üllatav, kui tõsiselt suutsid nad sellest teemast rääkida. Mees hakkas aga viimaks naerma. Alkohol tegi oma töö, pani asju vabamalt võtma.

Ivy ei hakanud igaks juhuks mainima, et ta kahtles, kas sellest piisab. Kuigi ta oli üsna kindel, et Shade on liiga täis, et sellisest vihjest arugi saada. "Oh, see oleks lahe. Kuigi mul pole eriti riideid, mis roosaga kokku lähevad," naeris Imogen. Neiu tühjendas taas poole oma klaasist. Mida rohkem ta jõi, seda maitsvamaks viski ju muutus.

Shade rüüpas viskit. Oli aeg millestki muust rääkida. "Sul on eriline välimus.. kui teada tohib, siis kust see tuleb?" Erilise all pidas mees silmas seda, et tüdruk täiega kena ja noh.. ta oli nii tumedate silmadega. Mehe huulil püsis ikka kerge naeratus.

"Ma tänan," sõnas Imogen kerge muigega. "Ema poolt enamasti. Ta oli puhastverd rumeenlanna," lausus neidis. Vähemalt oli ta suhteliselt kindel, et ema oli nüüdseks surnud. Samas mine tea.. Äkki oli ta ka vampiir nüüdseks. Kaheldav siiski. Ja seda Ivy ju mainida ei saanud, et vampiirid ongi veetleva välimusega.