Oi, me kumbki ei oska rääkida midagi

Kalin lamas lendluudpalli väljakul ja tõmbas suitsu. Kell oli kümme õhtul. Tunnike veel ja siis algas öörahu, aga Kalinit see ei kottinud või mis. Ta tõmbas rahumeelselt oma suitsu ja silmitses taevas säravaid tähti. Kusjuures talle tundus, et hakkab neist suitsudest sõltuvusse jääma ja kui nii edasi läheb, oeab ta üks nädalavahetus koju minema ja ma varusid täiendama. Kalinil oli seljas nagu ikka, lendluudpalli meeskonna vorm ja rinnas koolivanema märk.

OT: Brianna

ot. Brianna! Kahe N'iga!

Tänu tumedatele riietele sulandus Brianna ideaalselt varjudesse. Ta liikus hääletult mööda koridore edasi ning kui ta viimaks ukse avas, tervitas teda värske ööõhk. Neidis peatus ning hingas sügavalt sisse. Ta armastas värsket õhku, loodust ja lendluudpalli! Samuti armastas ta värske muru lõhna, mida ta endasse ahmis, kui ta viimaks väljakul peatus. Ta ei arvanud, et keegi peale tema veel seal on. Ei. Seega kui ta nägi mingisugust oranžikat tulukest ja suitsu tulemas kusagilt maapinna kohalt, ehmus Slytherinlane päris korralikult ära. Kuid veidi hulljulge ja uudishimulik nagu ta oli, otsustas ta kindlaks teha, kellega tegu on. Ta hiilis vaikselt ja kassilikult siluetile lähemale, silmad kordagi sellelt liikumata. Muidugi oleks ta võinud võlukepiga teed valgustada, kuid kus sa sellega. Briannale meeldisid mängud.
Viimaks jõudis ta piisavalt lähedale, et tuvastada oma majakaaslane. Ta seisis mõni sekund paigal ning laskus siis noormehe kõrvale ja libistas sõrmedega õrritavalt üle tolle kõhu "Kalin," sosistas ta vaiksel ja mängleval toonil, siidine naeratus näol:"Kas sa ei peaks magamistoas juba olema?"

OT: On ju kahe N'iga.

Kalin ei kuulnud ega näinud midagi ja tõmbas oma suitsu rahus edasi. Kuni Brianna teda tervitas. "Brianna," muigas Kal. Khmm, tüdruku käsi tema kõhul oli natuke veider, aga esialgu ei teinud Kalin sellest suurt numbrid. Bri oligi selline flirtiv tüdruk ja ega ta kohe kõike tõsiselt ka mõelnud või midagi. Pealegi oli Kalinil seljas vorm ja selle peal veel Slytherini keep, nii et jah. Kõik oli kontrolli all. "Ma olen koolivanem," muigas Kal kavalalt. "Ma ei pea kuskil olema, kus ma ei taha," lisas nooruk, ning tõmbas mahvi oma suitsust. Seejärel pakkus ta suitsu ka neidisele. Kõik suitsetasid viimasel ajal ju.

ot. nüüd jah!

Bri ei olnud flirtiv. Mitte alati. Talle meeldis rohkem teisi kiusata, panna nad vahel isegi tema suhtes valesti arvama. Tema vend ei teinud nii. Brian oli tuimem, kui tütarlaps. See masendas natuke neidist, kuid ta oli sellega harjunud. Oli ta ju terve oma elu kaksikuga koos elanud.
Tütarlapse sõrmed liikusid ülespoole, mööda Kalini kõhtu ning peatusid roiete juures, mida Brianna halastamatult torkima asus. "Koolivanem," kortsutas slytherinlane kulme. "Kas sa ei peaks teistele eeskujuks siis olema?" Ta torkas veelkord sõrmedega noormehe roideid, vaadates samal ajal tolle näoilmet. See oli väga ebameeldiv, kui kellegi roideid nii torgiti. Ega talle endale see ka ei meeldinud, kuid teiste kiusamine oli alati toredam.

OT: Algusest peale oli. Ma kopisin su nime, mitte ei kirjutanud seda ise.

Ega see ei olnud kuigi meeldiv jah. Kalin kortsutas esimeste torgete peale lihtsalt kulme. Kuid kui neidis ikka veel järgi ei jätnud, grimassitas ta kuni hetkeni, mil ta tüdruku randmest lihtsalt kinni võttis. "Aitab nüüd küll," lausus Kalin muiates. "Ma olengi eeskujuks. Kui teised õpilased läheduses on. Sina oled meil, aga juba kadunud lootus," irvitas Kalin kavalalt ja tõmbas oma suitsu lõpuni. Nüüd, kus neidis teda enam torkida ei saanud, sai ta seda rahumeeli teha. Ei ole just väga meeldiv tõmmata suitsu, kui keegi sind samal ajal ribidesse torgib.

Brianna turtsatas vaikselt naerda kui Kalin tema randmest järsku kinni haaras ja tegi selle liigutamise pea võimatuks. Tal oli veel teine käsi ka olemas, kuid seda ei hakanud ta kasutama. Veel. "Kadunud lootus?" kergitas Lestrange kulme ning rapsis oma käe vabaks. Ta heitis noormehe kõrvale pikali ning vaatas oma suurte silmadega taevast. Tähed peegeldusid tema sügavhallidelt silmadelt vastu. "Ma ei ole nüüd nii hull ka ju," pomises ta haavunult rohkem endale, kui noormehele. Briannast õhkus lihtsalt rohkem seda positiivsust, kui teistes Slytherinlastest. See ei tähendanud ju veel, et ta "hukas" on.

Kalin naeris vaikselt. "Ma pidasin rohkem seda silmas, et sa ei võtaks mind nagunii enam oma eeskujuks, sest sa oled nagu sa oled ja sind ümber ei kasvata," selgitas Kalin oma lauset. Ei, ta ei mõelnud, et Brianna nüüd maha tuleks kanda või midagi. "Mis sa longid siin üldse?" küsis Kalin huvitunult. Tavaliselt kolasid öösiti ringi ainult vampiirid ja koolivanemad. Kalin tõstis oma käe ja katsus naise kaela. Soe. Seega, Bri polnud vampiir. Hea teada.

"Saab küll, kui hästi proovida," sõnas Brianna siidisel toonil, vaadates nüüd Kalini poole. Veel enne, kui neidis vastata jõudis, tundis ta oma kaelal noormehe käsi ning tütarlaps kergitas kulme. "Miks sa sead tegid?" küsis ta vaiksel ja üllatunul toonil, kompides oma jaheda käega kaela. Pärast Kalini puudutust oli seal ebameeldiv kõdi tunne.
Brianna oli kursis vampiiridest, kes koolis õppisid. Kuid isiklikult ei olnud ta veel ühegagi "tutvunud". Kindlasti oleks neiu kohutavalt ära ehmunud, kuid selle kõrvalt oleks ta ka väga uudishimulik ning esitaks palju küsimusi.

"Ma millegi pärast arvan, et mina pole selleks piisavalt pädev," muigas Kalin. Ta pööras pilgu neidise poole. "Niisama," vastas ta. Tema näiteks ei teadnud enne, et Sigatüükas vampiirid õpivad, seega ta ei hakanud oma tegude tagamaid täpsemalt selgitama. Äkki neidis ka ei teadnud. Ja kui ka teadis, siis fakt, et Kalin nii käitus, näitas, et ta on mõne vampiiriga kokku puutunud juba ja küsimusi nooruk sel teeml just ei oodanud.

Tütarlaps kehitas ainult õlgu. Vaevalt suudaks Kalin panna ta paremini teistesse suhtuma ning ilusamini käituma. Ta suhtus Slytherinlastesse ju normaalselt. Ainult Gryffindorlased ja sopaverelised olid need, keda ta ei sallinud. Brianna praktiliselt vihkas neid!
"Või nii," muigas ta vaikselt, kompides endiselt oma kaela. Arter pulsseeris tema peenikeste sõrmede all, kui ta sinnamaani jõudis. See käitumine oli väga veider. Oli Kalin järsku paranoiliseks muutunud millegi suhtes?

Kalin noogutas ja silmitses neidist. Ta turtsatas naerma. "Mis sa katsud oma kaela nüüd? Ega ma sulle needust peale pannud," lausus kutt. Tegelikult ta kartis, et Brianna mõtleb selle üle, miks Kalin teda puudutas ja varsti teda enam ei rahulda Kali vastus, ning ta tahab tõde kuulda. Mismoodi Kal siis selgitab talle, et ta boyfriend vampiir on? "Mis sa teed siin üldse?" küsis Kalin. Äkki saab teema mujale juhatada.

Brianna käsi langes kõrvale ning ta ei kompinud enam oma kaela. "Mind lihtsalt huvitas..." alustas ta vaikselt, kuid ei lõpetanud lauset. "Vahet pole," sõnas ta mõne hetke pärast tüdinult. Kui Kalin oleks tahtnud, oleks ta ilmselt kohe alguses tüdrukule selle puudutuse põhjuse avaldanud.
"Tulin värsket õhku hingama," vastas Lestrange mõne aja pärast, pilk nüüdseks kinnitunud miljonitel tähtedel, mis kõik tema silmades vastu peegeldusid. "Ja sina ka, ma oletan?" Vaevalt noormees nii patrullis.

"Jah, me siin suitsupakiga hingame värsket õhku," naeris Kalin. See oli tema meelest totter tegelt. Tulla värsket õhku hingama ja siis suitsetama hakata. Kas mitte? Ta oli oma suitsu aga kustutanud juba. Peaks uue süütama äkki. Kalin vaatas tähti. Või siiski mitte. "Ei, värske õhk on hea asi," muigas Kalin. "Lööb mõtted klaariks," pomises ta.

Brianna kehitas üht õlga. Ta ei olnud küll eriline suitsetaja, kuid vahepeal tõmbas temagi seda rämpsu omale kopsudesse. Teda ei huvitanud see, kas sigaretid rikkusid tema kopse või midagi. Elu oli selle jaoks liiga hea, et muretseda selliste asjade üle. Ja ta oli veel noor...
"Tõsi, tõsi," nõustus ta oma majakaaslasega. Viimaks sirutas ta otsustavalt oma käe välja:"Noh, mulle ka pakud?" küsis ta otsekohese. Vaevalt Kalin tema viipekeelest aru saaks.

"Ma enne pakkusin sulle, aga sa ei tahtnud," muigas Kalin. Ta võttis taskust paki ja ulatas selle koos zippoga Brianna poole. Peaks isegi vist ühe veel tegema. Kalin silmitses hetke neidise nägu pimeduses ja vaatas siis tagasi taeva poole.

"Ma muudan alati kiirelt meelt," kehitas ta taas õlgu. See oli üks neetult tüütav miinus tema juures. Brianna mõtted vahetusid nii kiirelt ja ta jõudis neile ise vaevu järele. Kord ta soovis midagi ja teine kord mitte. Ta võttis suitsu vastu ning süütas selle, ulatades zippo mõne sekundi pärast Kalinile tagasi.
Ta tõmbas sügava mahvi ning hoidis mõnda aega hinge kinni. ka tema silmad olid suletud ning ta nautis seda hetke, kui suits hävitas tema kopse. Viimaks puhus ta halli suitsu välja ning vaatas tumeda taeva poole, mida kaunistasid miljonid tähed.

Ka kalin võttis endale ühe suitsu ja süütas selle, toppides siis asjad taskusse tagasi. "Niisiis," pomises Kalin. "Kuidas läheb?" küsis kutt. Jutu jätkuks või nii. No muidugi võisid nad seal kahekesi vaikuses ka istuda, aga siis peab Brianna seda talle ütlema või kuidagi mõista andma.

Brianna kergitas kulme ning ta vaatas Kalini poole. Tavaliselt mitte keegi ei küsinud selliseid asju. Slytherin ei olnud just "tsau sõber, mis teed?" maja. See oli rohkem koht, kus inimesed otsisid omale kaaslasi, kolleege, kellele toetuda, kuid vaevalt leidus seal tõelisi sõpru. Vajadusel võisid Slytherinlased üksteisele nuga selga lüüa, kui see neile kasumi tooks. Brianna oli selline. Vähemalt ta pidas ennast selliseks ning kui aus olla, siis ei kavatsenud ta ennast muuta. "Hästi," vastas ta, libistades suitsu taas huulte vahele. Ta tõmbas ühe väga sügava ja mõnusa mahvi ning hoidis seda taas kauem endas. "Ja sul?" uuris neidis viimaks, hingates suitsu raskelt välja.

"Ka hästi ilmselt," kehitas Kalin õlgu. Jeah, Slytherin oli täis silmakirjalikke usse. Kes kõik tõesti reaalselt tegutsesid nii nagu neile endile parasjagu kasulik oli. Kalin tõmbas uue mahvi ja puhus tossu välja. Ta ei osanud rohkem kuidagi vestlust arendada ja lõppude lõpuks oli Briana see, kes tema juurde tuli, seega eeldatavasti tuli tšikk sinna mingi plaaniga. Või midagi.

Neiu noogutas ning tõmbas rahulikult ja muretult oma suitsu edasi. Kui poisil midagi selle vastu poleks (milles ta kahtles sügavasti), võtaks ta Kalini suitsupaki lihtsalt endale.
Ja justkui noormehe kiusamiseks ei alustanud ta uut vestlust vaid uuris terava pilguga taevast edasi. Viimaks oli ta oma sigareti peaaegu filtrini ära tõmmanud ning ta kustutas koni muru sisse ära, heites selle viimaks eemale.

Ei, Kalinit see küll eriti ei kiusanud, et Brianna midagi ei rääkinud. Talle sobis vaikuses istumine ka. Kalin vaatas muretult taevatähti edasi, tõmmates samal ajal oma suitsu. Peagi jõudis ka tema sellega lõpuni ja kustutas siis koni murru, surudes selle mulla sisse. Nii oli kõige lihtsam viis konisid peita tegelikult või mis. Kalin vaatas hetke Brianna poole ja siis taas taevasse.

Kuna noormees ei öelnud endiselt midagi ega teinud mingisugust katset vaikuse lõhkumiseks, otsustas ka Brianna samamoodi talletada ning vaikust nautida. Ta oleks meeleldi uue suitsu järgi küsinud, kuid miski hoidis teda tagasi. Viiakusreeglid, võib-olla? Ta ju ei saanud elatuda ainult noormehe sigarettide arvelt. Ta turtsatas vaikselt, peaaegu kuulmatult omaenda naljaka mõtte üle. Kuna ta isegi ei tajunud Kalini pilku, mis hetkeks temal peatus, vahtis ta endiselt oma suurte silmadega taevast.

Kalin oleks vabalt neidisele veel suitsu andnud. Kade ta polnud. Kutt vahtis tähti edasi, püüdes meenutada, mis tähtkuju mingi oli. Nooruk oli astronoomia tunnis just mittemingisugune eriline kuulaja eksole.

Oleks ta üksinda, hakkaks Brianna ilmselgelt omaette rääkima. Igasugused veidrused oli tema ala ning vaevalt keegi julgeks talle midagi ütlema tulla. Äkilise iseloomuga nagu ta oli, võis ta teha asju, mida hiljem kahetsevad Kõik.
Viimaks andis ta alla. Kuigi talle meeldis vaikus, ta tõeliselt nautis seda, ei suutnud neidis seda välja kannatada siis, kui keegi teine veel tema kõrval on. Ta vajas tegevust! Mida rutem, seda parem.
Hooletult, sirutas ta oma käe taas välja, oodates uut sigaretti.

Kalin muigas, võttis pakist suitsu, süütas selle, ning ulatas neidisele. "Ole lahke," muigas ta. "Sa suitsetad rohkem, kui mina vist," irvitas kutt. Ega tema ka kaua paigal püsida suutnud. "Teeks midagi," pakkus ta siis välja. Aga mida? Hmm. Nad olid kahekesi lendluudpalli väljakul, öösel. Pimedas. Mida siis küll teha.