Midagi, kõik, mitte midagi, igav[+95]

Lucy tõmbas enda rüühõlmad koomale. Õues hakkas juba sügiseselt jahedaks minema ja tal hakkas veidi külm. Ta oleks ju võinud mingit loitsu kasutada, et soojem hakkaks, aga iga väikese asja peale pole mõtet ka nüüd kohe võlukeppi välja võtta. Selle asemel õngitses ta hoopis enda rüütaskust välja enda kootud mõnusad veinipunased käesoojendajad ja pani need kätte ja jätkas enda õhtust jalutuskäiku. Väljas olid veel mõned väga üksikud õpilased ja needki juba kiirustasid tagasi lossi poole.

Pärast mõnda aega sihitult kõndinud avastas Luce, et ta oli järve äärde kõndinud. Õhtuvalgus tegi järve mustavaks ja kergelt hirmuäratavaks paigaks. Tüdruk turtsatas enda mõtte peale ja tonksas jalaga väikese kivikese järve "Loll oled, Weasley." pomises ta vaikselt iseendale. Järv ei olnud ometi midagi, mida kartma peaks. Järves olid küll näkid ja hiidkalmaar ja midaiganes veel ning onu Roni juttude järgi oli järve all ka nõndanimetatud Saladuste Kamber, aga see ei teinud järve ometi ohtlikuks.

Palju ohtlikumad olid inimesed. Lucy ohkas ja pilgutas pisaraid tagasi. Ta polnud kellelegi rääkinud, sellest, kuidas ta täielikult läbi kukkumas oli. KA's oli liikmeid vähem kui kunagi varem, Adrianna peksis ta peaaegu surnuks ja ta peaaegu vägistati - kui need pole märgid selgest läbikukkujast, ei teadnud Luce, mis on. Aga nutma ta ei kavatsenudki hakata. Ta pööras ringi, et midagi muud, midagi mida ta ise ka veel ei teadnud, teha, kui ta nägi Davidit peaaegu tema selja taga. Suurepärane! Nüüd ta ei kuule veel ka, kui talle selja tagant ligi hiilitakse! "Mida sa tahad?" Küsis tüdruk üsna ebaviisakalt ja krimpsutas nägu enda tooni peale.

OT. Suur T (õnnelik? )

Dave oli vaikselt käed taskutes ringi hulkunud, kui kellegi figuuri järvele lähenemas märkas. Näitsiku seljataga vaikselt talle järgi liikunud peatus Dave järsku, ning too märkas teda. Failoooo. ''Weasley, mis sa turtsud ah?'' Pomises Dave endale ninaette, kui prefekti kõrvale sammus, ning tema juures peatus. Märganud, et tüdrukuga on kõik mitte just väga korras kortsus kuti kulm äärmiselt kiirelt. ''Mis juhtunud on?'' Küsis ta murelikul hääletoonil, mida Dave dorkidele tavaliselt ei paljastanud. Olgugi, et Luce oli ilmselgelt siiani ta peale üsna vihane ei lasknud Dave end sellest segada. Kui tüdruk tahtis rääkida, oli Dave üks suur kõrv, mis kunagi midagi välja ei laterdanud - omapärane värk eksole.


OT:Sitaksss

Lucy turtsus pahaselt Davidi poole "Nagu sind hullult huvitaks, onju" Ei ta polnud poisile andestanud peol juhtunu osas. Oleks too siis veel kasvõi vabandust palunud või midagi, aga eiii. Kurat, pidi David ka just nüüd tulema. Tüdrukul oli isegi nõme tunne ja nüüd tuleb see Slytherin, kahtlemata parastama või muud taolist. Pole midagi, tuleb ennast lihtsalt kokku võtta. Lucy lükkas vasaku käega juuksed näo eest ära ja vaatas poisile kahtlevalt otsa "Miks sa siin oled?" küsis ta siis, ükskõiksel toonil, mitte enam pahaselt, aga mitte ka sõbralikult. Tõenäoliselt oli poiss Kalinilt või kelleltki teiselt tollest intsidendist vangikoobastes kuulnud ja otsustas, et nüüd on paras aeg mõnitama tulla. "Kui sa parastama tulid, siis lase käia ja tõmba siis uttu. Mul pole tõsiselt täna tuju sinuga tegeleda." ütles ta siis käsi rinnal ristates ja ootama jäädes.

Lucyl läksid silmad suureks, kui Slytherinlane lihtsalt kaugemale jalutas ja maha istudes aga Davidi solvunud hääletooni kuuldes hakkasid Lucy süümekad pihta. Ta pidas väikese hääletu vihase tantrumi ja siis ohkas. Kurat küll. Tema ja ta pagana süümekad! Ta kõndis paar sammu siis poisi poole ja istus siis tolle kõrvale (üritades tolle suitsetamist ignoreerida) "Palun vabandust. Sa lihtsalt tabasid mu halval hetkel." ütles ta siis vaikselt ja jäi samuti uuesti järve vaatama. Ei. See ei olnud põrmugi sõbralikuma väljanägemisega kui 3 minutit tagasi. Ta pööras siis pea uuesti poisi poole "Miks sa siis ikka tulid siia?" küsis ta uuesti, sõbralikumal hääletoonil kui enne, kuid siiski vaevumärgatava jahedusega.

OT. see tantrum nägi välja ala selline nagu see gif http://youbleedtoknowyourealive.tumblr.com/post/8267787773/what-the-hell-is-wrong-with-the-male-species-why-are

Davidi küsimuse peale keeras Lucy näo ära jälle selle tobeda musta järve poole "On." tunnistas ta siis, ikka veel Davidi pilku vältides. "Aga mulle tundub, sa parema meelega ei taha ühe gryffindori prefekti muresid kuulata" ütles ta siis Davidi poole vaadates kõvera muigega. Oleks tõesti veider, kui David tõesti kuulata tahaks, mis mured temal on. Muidugi peab tunnistama, et eelmine kord kui tüdruk teda näinud oli, oli poiss üsna purjus olnud ja võib-olla polnud tõesti kõige õigem tema iseloomu tolleajase käitumise põhjal hinnata... "Ja sa väldid mu küsimust." ütles ta, pilk Davidi nägu puurides. Ta tahtis teada, miks teine prefekt nii veidralt peaaegu sõbralik tundus.

Lucyl vajus suu kergelt üllatusest lahti "Sam? Tõesti?" Lucy ohkas siis. Äkki oleks kõige targem poisile kõik ära rääkida. Mis vahet sellel niikuinii olnud oleks? Tõenäoliselt teadsid juba kõik Slytherinid sellest, kui koba Luce oli... Tüdruk tõmbas põlved endale lähemale ja pani siis käed ümber jalgade. "No, tõenäoliselt pole see midagi, mida sa varem kuulnud pole, nii, et võin vast rääkida ka." Ta vaatas poissi paar sekundit vaikuses, pööras pea taas poisilt ja jätkas siis. Nii oli lihtsam rääkida, kui ta Davidile otsa ei vaatanud. "Ma olen läbikukkuja. Ma ei saa enam mitte millegagi hakkama." ütles ta siis väga vaikselt, vaevukuuldavalt aga selge häälega. "Ma sain peaaegu surma Adriannaga, sinu kalli naisega kakeldes ja natuke aega hiljem, see on siis paar päeva tagasi pidi Kalin mu päästma kahe rõveda Slytherini käest, kes mind vägistada tahtsid" Lucy võttis tugevamini enda põlvede ümbert kinni "Sa ei tea, kui alandav see on. Ma peaksin olema juht ja eeskuju ja ma olen hoopis selline käpardis." tüdruk jäi korraks vait ja pilgutas pisaraid tagasi. Kui talle tundus, et ta oli enda enesekontrolli enam-vähem taastanud vaatas ta korraks kõvera naeratusega poisi poole "Ja kõige lollim on see, et ma olen tegelikult hea. Ma olen hea võitleja. Ma tean palju loitse ja ma reageerin kiiresti. Miks mul kõik nii valesti siis läheb?" enda küsimuse peale jooksis tal pisar mööda põske alla ja ta vaatas Davidit õnnetul pilgul, aga rohkem pisaraid voolata ei lasknud vaid hammustas selleasemel huulde.

Lucy ehmatas lausa nii, et kriuksatas vaikselt, kui David teda järsku kaisutas. See oli täiesti ootamatu reaktsioon Slytherinlase poolt. Aga kallistamine oli viimane piisk. Lucy oli tõsiselt üritanud mitte nutta ja ta oleks suutnud ka, kui poiss teda kallistanud poleks ning Davidi sõnad ajasid aga tüdrukule hoopis uuesti nutu peale. Oli tõeline kergendus kuulata kedagi ütlemas, et ta polnud siiski täiesti läbikukkunud, olgugi et see oli kelleltki, kes veel paarkümmend minutit tagasi talle isegi väga ei meeldinud. Lucy nuuksus vaikselt poisi embuses, tundes korrakski kaitstult ennast pärast paari viimast päeva. Tundus, et ta oli väga kaua nutnud kuid Adrianna (hüüd)nime kuuldes ta võpatas kergelt ja kangestus. Ta tõmbus prefektist eemale ühe käega taskust võlukeppi pihku võttes. Puitu enda sõrmede all tundes, tundis ta ennast veidikene kindlamalt ja üritas natuke ennast maha rahustada, hingates sisse ja välja võbisedes. Poisi küsimust kuuldes vaatas Lucy talle enda märgade silmadega otsa "Kas sa arvad, et ma neilt ennem nimesid küsisin?" küsis ta vastuseks. "Aga nendega on igal juhul juba tegeletud..." gryffindorlane pööras pea ära "Nad on praegu haiglatiivas kopsupõletikkude ja mõne vastikuma nõiduse tagajärgedega" Lucy suunurgad kõverdusid õelas muiges, mis kohe suult kadus. Tüdruk katsus vasaku käega peaaegu alateadlikult enda kukalt. Ta oli avastanud, et ta tegi iga kord seda, kui sellele mõtlema hakkas, mis peaaegu juhtus. Muhk kuklal ja väike haav olid tema jaoks kinnitus, et see tõesti juhtus. Nüüdseks oli muhk muidugi kadunud ja järele jäänud ainult tilluke haav, mis tõenäoliselt väikese armi jätab.

Lucy raputas pead. Tal polnud vaja, et veel keegi teine teda päästma läheks. See hävitaks tüdruku maine küll täielikult, vähemalt niimoodi ta arvas. "Ei, pole tõesti vaja. Ma arvan, et need tüübid ei hakka enam ühegi tüdrukut tülitama. Kui nad üldse kunagi selleks võimelised on. Ma ei tea, kui tuttav on meie haiglatiiva emand keskaegsete võlurmunkadega ja täpselt mis loitsudega nad kindlustasid tsölibaadist kinnipidamise..." Lucy muigas uuesti "Muidugi pärast piisava aja möödumist ma võin talle ka teada anda, mis loitsuga tegemist on. Võib-olla." Lucy vaatas prefekti etteheitva pilguga, kui too turtsatas "Su tüdruk napilt mõrvas mu, kui sa äkki ei mäleta."

Lucy pööritas silmi, tundus nagu David kohe üldse ei võta ei-d vastusena, kuid poisi järgmiste sõnade ja tooni peale jäi ta prefekti hoopis pahaselt põrnitsema. "Nagu ma mäletan, tulid sa ise mind enne näppima ja pealegi üritasin mina ainult aidata." ütles ta solvunud häälega. David oli ikka väga sassis inimene, kui tundis uhkust, et tema tüdruk inimesi poolsurnuks peksmas käib, puhtalt sellepärast, et nood tema poissi aidata üritasid. Lucy pühkis kärsitult enda silmi ja põski, mis siianii veel märjad olid.

Davidi esimest lauset kuuldes Lucy ahhetas ja laksas poisile vastu põske "See oli äärmiselt ebaviisakas." Aga seejärel Lucy punastas - ta oli tõesti ju pokkerilaua ääres poisile liiga vabad käed andnud puhtalt sellepärast, et sealt ära saada. Ta vaatas väga huvitunult enda põlvi, tundes, kuidas ta nägu hõõgus. "Sorri. Sul on õigus, räägime millestki muust." ütles ta siis, ikka veel keeldudes prefektile otsa vaatamast. "Näiteks sellest, mida sina siin tegid? Mina enda osa rääkisin, nüüd on sinu kord."

Lucy vaatas veelgi pingsamalt enda põlvi poisi märkuse peale, tundes, kuidas ta näost veel punasemaks läks, kui see võimalik oli. Vahepeal tegi ta midagi, enne mõtlemist ja tulemus oli peaaegu alati fiasko. Nagu näiteks praegu.

Slytherinlase märkuse peale tüdruk noogutas. Tema tegi samamoodi vahepeal, kõndis üksi õues ringi, kui tahtis mõelda - inimesi täis Gryffindori puhketoas ta seda ju teha ei saanud lärmi tõttu. Prefekti peaaegu libastus teda ei üllatanud. Ta teadis, kuidas Slytherinlased Gryffindore kutsusid. Kui ta poisi kätt enda õlal tundis, kangestus ta hetkeks, enne kui sundis ennast maha rahunema. See oli ju ainult David.

"Kas suitsetamine värske õhu hingamist ei takista?" küsis Lucy siis, enda ette muiates.