Kõik koridorid on nii pikad pikad pikad

Kalin oli just väljunud Slytherini puhketoast ja suundus treppide poole. Koridor oli jällegi üsna pikk ja kutt jõudis vahepeal sada korda ümber mõelda, kuhu ta minna tahaks. Kutti samm oli aeglane. Kiiret polnud tal kuskile. Selle pärast talle siin need maa-alused koridorid meeldisidki, et siin polnud eriti inimesi ja kiirustama ei pidanud. Aega oli küll ja veel.

OT: Melanie.

Melanie oli käinud Prof. Snape'i juures järeltunde tegemas, kuna üks nõiajook oli tal kunagi ikka päris metsa läinud. Nüüd sai tüdruk siis asjaga ühele poole, kuid see ei tähendanud, et Snape ta tuju poleks suutnud säilitada. Mel tuli klassiruumist välja ning hakkas mööda koridori edasi liikuma, endal kulm siiani kortsus. Muidu ei olnud Melaniel midagi selle tunni vastu. Ei õpetaja ega ka tema maja õpilaste. Aga hetkel ajas lihtsalt närvi, kuidas võib ühe väikese joogikese pärast nii palju järeltunde teha.

Kalin kobas oma taskuid, et kindel olla, kas ta ikka suitsupaki oli taskusse pannud. Jah oli. Tore, siis sai ta välja suitsutegema minna. Kutt astus rahumeelselt mööda koridori edasi, kuni märkas üht ravenclawlast endale vastu tulemas, kulm kortsus. Kutt ei teadnud ise ka miks, aga teiste halb tuju pani tema suunurgad ainult ülespoole kerkima ja sestap venis ta näole nüüdki kaval muie. "Ilusat päeva," lausus kutt mõnitavalt. Olgugi, et ravenclawlased olid talle meelepärasemad, kui gryffindorlased või hufflepufflased. Nokkida võis kõigi kallal. Kalin nokkis isegi slytherinlaste kallal, kui tuju oli. Kui tuju polnud, siis oli ta lihtsalt vait.

Tüdruk kõndis kuni jõudis siis slytherinlaseni ja järgmisel hetkel pöörasid nad mõlemad samma koridori, kuna minek oli neil ju mõlemal vangikoobastest ära. "Jajah, sulle ka" pomises Melanie siis Kalinile vastu, ise korraks naeratades. See naeratus oli võlts kuna noormehe mõnitust oli kohe kenasti tunda. Pisut aega vaikuses edasi kõndinud, vaatas MJ korra noormehe poole. "Aga muidu pole nagu muud teha, kui inimesi lihtsalt mõnitada?" uuris ta siis tolle käest ning viis enda pilgu siis taas liikumissuunda. Selline käitumine ei tõstnud tuju kohe üldse mitte.

Kalin lausa turtsatas selle peale. Wow, tema sõnad läksid kellelegi isegi südamesse. "Anna andeks printsessike, kui su endast välja viisin nüüd," muigas kutt. Ei, ta ei suutnud mõnitust oma hääles tagasi hoida. Mel oli ilus tüdruk, seda kahtlemata, aga see kutti ei peatanud, et ta neidise kallal nokkinud poleks. Küllap selle nokkimise ja ükskõiksuse pärast Kalil vähe sõpru oligi. Kui tal neid üldse oli. Siin koolis tal neid ju polnud. Reaalseid sõpru vähemalt mitte.

See lause ajas Melanie lihtsal naerma, mispeale ravenclawlane ka õrnalt pead raputas. "Ära end nüüd liiga hästi ka tunne" lausus Mel seepeale ning manas huulile õrna muige. "Seda oskab sul kallis majavanem, Snape" lisas tütarlaps sinna juurde. Nii see oligi. Melanie ei lasknud kunagi end slytherinlastest häirida, kuna nad lihtsalt olid sellised, mis teha. Aga Snape oli vahepeal tõesti kurjajuur. "Kuhu minek?" uuris Melanie siis nii muuseas, jutu jätkuks. Koridor nagu ei lõppenudki kunagi ära. Aga ega nende liikumistempo ka väga kiire polnud.

Nüüd kadus muie Kalini huulilt. Fain, tsikk sai tema mõnitustest hea tuju. Kal surus käed oma jaki taskutesse. "Või et Snape viis su tuju ära," lausus kutt siis ükskõikselt. "Siis tuleb teinekord tunnis tähelepanelikumalt kuulata," arvas kutt. Nad kõndisid edasi ja näis, et koridor tõesti saagi otsa. Küsimuse peale kergitas Kalin kulme ja viis pilgu tüdrukule. Mis see tema asi on, kuhu ta läheb? "Õue," vastas kutt napisõnaliselt ja pööras pilgu tagasi koridorile.

"Ega vist muud üle ei jää jah" pomises Melanie sinna juurde. Üldjuhul sai tüdruk nõiajookidega päris hästi hakkama, kuid Snape vingus vaid selle ühe joogikese pärast. Mel üritas unustada seda, kuna nüüd sai ta ju asjad korda ning rohkem ta järeltundides käima ei pidanud. "Võin seltskonda pakkuda?" uuris MJ siis. Kuna hakkas vaikselt õhtu poole kiskuma, siis oli suurepärane aeg minna kusagile jalutama. See meeldis Melanile kõige rohkem. Üks rahustav jalutuskäik.

Kalin heitis neidisele ühe pika ja kaaluva pilgu. Kui ta on nõus, siis tolkneb Melanie temaga kaasa ja ta ei pruugi tüdrukust üldse rahu saada. Samas võib Meli kaasa tulek hoopis hea olla. Mine tea, äkki Kalin isegi viitsiks kellegagi koos jalutada ja parem oli kaaslaseks valida ravenclawlane kui gryffindorlane eksole. "Võid, kui sa julged," lubas Kalin kavalal toonil. Nagu oleks kutt mingi jube hirmus inimene, keda pidi kartma. Viimaks jõudsid nad treppideni ja said neidmööda üles minna.

OT. right. ma unustasin. siis ilmselt inimene, kes nõiajooke annab vms

Melanie lasi Kalinil rahus otsustada, jalutades ise mööda koridori noormehe kõrval edasi. Kavala tooniga esitatud lause peale, ilmus ka tütarlapse huulile õrn muie. "Ma võtan selle riski" lausus ta, säilitades siiani seda muiet. Ta oli valmis juba selleks, et slytherinlane talle ära ütleb, aga sel juhul oleks Melanie lihtsalt väljas teise suuna võtnud. Seltsis oli aga segasem. Üksikuid jalutuskäike oli MJ juba palju harrastanud. Kui nad lõpuks treppidest ülesse jõudsid, ei läinud kaua kui nad juba ka koolimajast väljusid. "Kuhu poole nüüd?" uuris ravenclawlane. Ta lasi Kalinil otsustada, kuna tal endal oli parasjagu ükskõik, kuhu poole nad suundusid.

"Järve äärde, koolimajast eemale," vastas Kalin ja võttis õige suuna. Kui ta suitsu tahtis teha, siis kuskil, kus keegi teda ei näinud. Hetkeks viskas kutt kahtleva pilgu tüdrukule. Kas too võib olla kitukas? Vaevalt. Ta oli ravenclawlane siiski ju. Niipea, kui nad järveäärde jõudsid, keeras Kalin koolimaja poole selja ja koukis oma taskust suitsupaki ning zippo. Ühte suitsu süüdenud, lükkas ta paki tagasi taskusse ja zippo samuti, ning tõmbas mõnusa mahvi oma suitsust.

Tüdruk noogutas kergelt, kui kuulis et nad järve äärde lähevad. "Üks mu lemmikkohti sigatüüka läheduses" teatas Melanie siis seepeale. See oli üks kõige põhilistest kohtadest, kus MJ tavaliselt jalutamas käis. Seal oli ilus ja vaikne. Nüüd sai Melanie aru, miks Kalin õue tahtis minna. Suitsule. "Paku mulle ka üks" lausus neidis. Palun polnud vist mõtet öelda, kuna slytherinlasele see üldjuhul nagunii ei mõjunud. Oli lihtsalt kas jah või ei. Praegu oleks MJ'le üks suits ära kulunud küll. Ta suitsetas üldjuhul vähe.

Kalin ei uskunud oma kõrvu. Kas kõik suitsetasid seal ja tema oli ainus, kes sellega õppejõududele vahele jääda ei tahtnud ja varjas asja? Kal võttis taskust suitsupaki ja pakkus neidisele suitsu. No kui too nii 'ilusti' küsib eksole.

Siiski suvatses Melanie sinna juurde ka 'aitäh' öelda, kui noormees talle nõus suitsu oli pakkuma. Saanud selle süüdatud, tõmbas Melanie rahulikke mahve sisse. Oi see oli hea, kui närvid olid läbi. Mõnus rahustav.

Kalin tõmbas järgmise mahvi oma suitsust. "Kaua oled suitsetanud?" küsis ta suitsu veidi tagasi hoides ja alles siis selle pahinal välja lastes. Kal ise oli vaevalt mõne kuu suitsetanud. Ta lihtsalt polnud varem arvanud, et suitsetamine võiks meeldiv tegevus olla. Kellegi järgi ta ka suitsetama ei hakanud. Ikka oma peaga. Tal polnudki kedagi, kelle järgi suitsetama hakata ju.

Kuulnud küsimust, Melanie vaid muigas kergelt. "Tegelikult suht pikalt juba" vastas neidis seepeale ning tõmbas oma suitsust järgmise mahvi. "Ma ei tõmba tihti. Ainult mõnikord" seletas ta esialgu. "Ja niimoodi olen suitsetanud juba aasta" lisas tüdruk sinna juurde. Aga nii oligi. Omale ostis ta suitsupaki suhteliselt harva, sest tõsiselt ta ju ei suitsetanud. Ta tegi seda siis, kui oli närvis, või kui oli suures seltskonnas, kus enamus suitsetasid. Muidu mitte. "Ja sa ise?" küsis Melanie seda sama ka slyherinlase käest.

"Paar kuud," vastas Kalin. "Aga ma ei ütleks, et ma sõltuvuses olen. See on lihtsalt hea ajaviide," lausus kutt. Mis ta muud ikka oli. Pealegi andis see võimaluse tal rohkem reegleid rikkuda. Ja väike rebel nagu ta oli, armastas ta reegleid rikkuda. Kuigi slytherinlased ei rikkunud tihti reegleid. Pigem kaebasid nad teiste peale, kes seda tegid. Aga Kalin polnud mingi kaebaja ja talle ei meeldinud see kaebamise värk kohe üldse mitte.
Kalin tõmbas uue mahvi oma suitsust. "Ja miks sa ültse suitsetad?" küsis kutt. Tema meelest oli see üldse tobe, et tüdrukud suitsetasid, aga mis see tema asi oli. Võib-olla, kui tal Melanie'ga mingi tõsine asi oleks, siis ta paluks teda, et too suitsetamise maha jätaks, aga hetkel oli tal savi. See oli lihtsalt tobe.

Ajaviite koha pealt ei olnud Melanie nõus. Ajaviitena sai vahest veits pidu pandud. "See on nagu närvide rahustus, või midagi taolist" seletas neidis siis enda seisukohta. "See annab kaifi ning paneb pea pisut ringi käima" seletas ta. Pea hakkas Melaniel ringi käima, kuna ta tõmbas suitsu ju harva. Inimesel, kes igapäevaselt suitsetab, pole sellist asja juba ammu. Peale seletust tekkis pisike vaikusehetk, kus Mel siis oma pilgu järvele viis. Ilus, mõnus. "Peale suitsu kavatsed koolimajja tagasi minna?" uuris tütarlaps siis. Ta ise ei kavatsenud veel tagasi kõmpida. Jalutamist polund ju ollagi. Nad olid ju ainult järveni kõndinud.

Kalin kuulas neidist ja noogutas mõtlikult. No jaa, kui nii siis nii. Kutt tõmbas vaikides oma suitsu. Temal küll pea ringi käima ei hakanud. Polnud kunagi hakanud. Kalin silmitses suitsu enda käes ja mõtles veidike neidise sõnade üle. Äkki see oli mingi tüdrukute värk lihtsalt. Kutt tõmbas uue mahvi suitsust. Küsimust kuuldes kehitas ta õlgu. "Ma ei usu. Ma ei viitsi seal sees passida ja prefektidele head nägu teha," lausus kutt. Paljuparem oli väljas istuda ja ilusat ilma nautida. Isegi kui ta selle nautimiseks ainult seal kohapeal passib.

Tüdruk tõmbas suitsust viimased mahvid ning viskas selle siis kusagile maha, astudes jalaga peale nii, et too pisut maa alla lausa vajus. "Sa poleks tahtnud prefektiks saada?" uuris Melanie hetke pärast, justkui teema jätkuks. Ta ise oli varem selle peale mõelnud, kuid nüüd oli ravenclawlasel huvitav kuulata noormehe arvamust.

Kalin tõmbas ka enda suitsu lõpuni ja kustutas selle siis. Küsimuse peale raputas kutt pead. "Ei," vastas kutt. "Pole amet, mis mind tõmbaks. Pigem oleksin ma siis juba koolivanem," lausus kutt. Prefektid olid ju kellegi alluvad põhimõtteliselt. Ja nii nagu Kalin seda nägi, oli prefekti amet üks mõttetu amet. Kellelegi pidi koguaeg alluma ja teistel õpilastel silma peal hoidma. Pluss, prefekt pidi teistele eeskujuks olema. Tahtis Kalin jaa teistele eeskujuks olla. "Ma oln lendluudpallimeeskonna kapten," märkis kutt. "Mulle sellest piisab, lisas ta.

Melanie muigas endamisi. Just täpselt sama juttu oleks ka tüdruk ise rääkinud, kui välja arvata see osa, et ta koolivanem tahaks olla. Ka seda tema ei soovinud. "Või et kapten?" uuris MJ ning kergitas õrnalt kaht kulmu. "Ja unistus on võita Lendluupalli mängu karikas?" uuris neidis edasi. Üldjuhul oli ju nii, et inimesed kes olid kapteni koha peal, tahtsid olla parimad sellest, mida nad teevad.

"Me võidame selle nagunii," muigas Kalin. Hufflepuffi ja Ravenclaw meeskonnad olid iga aasta üsna kesised ja neist ei maksnud eriti rääkidagi. Gryffindori meeskond oli see, kellel silma peal tasus hoida, aga Kalin treenis oma meeskonda pidevalt, et olla valmis ootamatusteks ja karikas ikka Slytherinile tuua.