Kõik koridorid on nii pikad pikad pikad

Melanie naeris õrnalt kaasa. "Enesekindlus on hea omadus. Aga samas, ei või iial teada" lisas tütarlaps sinna juurde. Aga nii oligi ju. Kalin võis oma meeskonda nii palju treenida, kui võimalik, kuid ei tea ju, paljud teised treenivad.

"Muidugi võib teada," vaidles Kalin vastu. "Ma tean, mis tasemel mu meeskond on ja ma tean, mis tasemel on Gryffindori meeskond," lausus kutt. Okei, ta ei teadnud kindlalt, mis tasemel Gryffindori omad on, aga ta eeldas. Ta nägi neid ju igapäev tundides ja söögilauaski, ning tundus, et väga palju tööd nad ei teinud. Pealegi ei uskunud Kalin, et lendluudpallis oleks midagi pistmist õnnega. "Sa ise pole meeskonnas?" küsis kutt kahtlevalt.

Neidis otsustas, et istub nüüd. See koht oli mõnus ning liikumisest polnud jälgegi. Melanie istus ning noogutas siis. "Olen, ajaja" lausus tüdruk. "Esimene aasta võistkonnas. Esimene ja ühtlasi ka viimane" seletas ravenclawlane. Viimane sellepärast, kuna ta oli ju viimast aastat koolis. "Ja mis positsioonil sa ise oled?" uuris MJ seda sama. Oli põnev inimeste kohta rohkem teada saada. Ja imekombel oli slytherinlane kuidagimoodi jutukas. Aga miks mitte? Ega slytherinlased kõik nii halvad polnud. Neil lihtsalt tuli vahel kiusamise või norimise tuju.

Kalin polnud ise märganudki, et ta mingi jutukas oleks olnud. Kutt noogutas mõtlikult vastuse peale. Nii et ka meeskonnas siis. "Ma olen tõrjuja," vastas Kalin. Kuna neidis oli istunud ja püsti seista tundus veider, eriti kui nad seal rääkisid, istus ka kutt, otse neidise kõrvale. Ta silmitses järvekallast. Oi, kuidas tahaks teada, kes seal võik elavad. "Ja meeldib sulle lendluudpall?" küsis kutt.

Tütarlaps noogutas. "Oo jaa" lausus Melanie siis seepeale. "Meeldib luuaga kihutada" lisas Melanie siis sinna juurde. "See tekitab lihtsalt liiga hea tunde, kui aitad kuidagimoodi enda majale ja võistkonnale kaasa" seletas MJ veel ning suunas siis pilgu noormehele, kui too tema kõrvale istus. "Ja sa oled juba ammu enda võistkonnas, eks?" uuris ravenclawlane siis.

No selle peal nüüd Kalin küll väljas polnud, et kellelegi kaasa aidata. Aga selle peal oli ta küll väljas, et Slytherini maja kõige enam punkte saaks. "Jah, ma olen ammu meeskonnas juba," noogutas ta. Kuidas ta muidu kapteniks sai. No kuigi see ei olenenud, kui kaua sa oled meeskonnas olnud, et kapteniks saada. "Ja te treenite kõvasti?" küsis Kalin.

Melanie oli enda pilgu tagasi järvele viinud. Neidis noogutas. "Piisaval" lausus ta sinna juurde, ise õrnalt muiates. "Nii et vaadake ette, kui võistlused tulema peaksid" lisas ta, ise ikka muiet säilitades. MJ muigas endamasti rohkem, kui naeratas. Naeratus oli tema puhul lausa haruldane nähtus. "Mis sa arvad, kui ujuma läheks?" uuris Melanie hetke pärast, suunates oma pilgu Taas Kalinile. Siiski ei oodanud tüdruk noormehe vastust ära, vaid tõusis püsti, võttes nüüd esialgu enda pluusi seljast. Tema oli igastahes mineja.

Kalin muigas kergelt. Raivenclaw nüüd küll Slytherinile ära ei tee. Ujumise jutu peale kergitas kutt kulme. "Seal elavad elukad, kes su ära söövad," mainis ta. "Ma vaatan siin, kuni sind ära süüakse," muigas kutt siis. Pealegi ei tundunud see järv nii puhas olevat, et sinna ujuma võiks minna.

Melanie oli parasjagu pükse ära võtmas, samalajal Kalini juttu kuulates. "Elukaid on seal küll, kuid mitte siin madalamal vees" rääkis neidis siis. Elukad elasid siiski järve sügavustes, mistõttu nende pärast muretsema ei pidanud. "Nii et looda sa, et mind ära süüakse" lisas MJ sinna juurde, kui lõpuks pesu väel oli, Kalinile selja keeras ning vee poole kõndima hakkas. Peagi oli ta põlvedeni vees ja seejärel juba piisavalt sügaval, et rahus ujuda saaks. Vesi oli tegelikult suhteliselt jahe, kuid Melanie külma ei kartnud. Pigem oli see just värskendav.

Kalin kergitas kavalalt kulme, kui neidis viimaks pesuväel oli. Ei, vaate üle kurta ei saa. "Eks ma siis pean lootma, et mõni olevus siiski tuleb sind sööma. Nii ahvatlev saak oled siiski ju," muigas kutt. Ta tõusis ja sammus järvekaldale lähemale, kuid vette ta siiski minna ei kavatsenud. Hoidis niisama tüdrukul silma peal.

Melanie muigas õrnalt Kalini viimase lause üle, kui rahumeeli ujus. Elukatest polnud aga jälgegi. Tuuli oli vaibunud, mistõttu isegi laineid polnud. Tütarlaps ujus pisut edasi ja tagasi, vaadates siis vahepeal kalda poole, kus Kalin seisis ja neidisel pilku peal hoidis. Melanie tõstis enda käe ning näitas nimetissõrmega, et ka Kalin siiski vette tuleks, endal kaval muie huulil ning üks kulm pisut kõrgemale kerkinud. Näoilmet ei pruukinud noormees näha, kui tal just kulli pilk polnud.

Kalin raputas pead. "Seal on märg," muigas kutt. Kohe mitte kuidagi ei kutsunud mitte miski teda sinna vette. No kui välja jätta pesuväel Melanie, kes seal rõõmsalt ujus. Kutt jälgis tüdrukut, endiselt keeldudes vette minemast. Seal oli kindlasti külm ka. Ja rõve.

Tüdruk naeris vaikselt endamisi, kuid hakkas siis selili edasi ujuma. Hetkel oli see ikka nii mõnus, kuna juba päris ammu polnud saanud seal järves ujumas käia, kuna suvel olid nad ju kodus, mitte sigatüükas. Ei läinud kaua, kuni Melanie vaikselt veest välja liikuma hakkas. Tema pikad tumepruunid juuksed olid läbimärjad ning langesid kenasti neidise seljale. "Ja näed, elus olen" teatas MJ siis, kui lõpuks kaldale jõudis, ise taas õrnalt muiates. Siiski liikus ta edasi enda riiete juurde ning jäi hetkeks mõttesse. Ta ei hakanud ju riideid selga veel panema, kuna need oleks ju märjaks saanud. Rätikut tal ka kaasas polnud. Mis seal ikka, tuleb lihtsalt ära kuivada.

"Deem, äkki lähed solberdad veel natuke," muigas Kalin. Uskumatu, et ta korraks isegi kaalus ise ka vette minemast. Wõeh. Hea, et tüdruk veest välja tuli. Kalin sammus neidisega kaasa tema riiete juurde ja muigas siis. "Ja nüüd?" küsis ta. "Tilgudki siin?"

"Ma vaatan, et sa ikka tahad must nii väga lahti saada" lausus MJ kergelt turtsatades, kui oli kuulnud, et äkki läheks Melanie veel natukeseks ujuma. Küsimuse peale, noogutas Melanie pead. "Tilgun jah" lausus ta vastuseks. "Kui veel väga kaua tilgun siis tuleb pisut võlukeppi kasutada" lisas ta ning muigas õrnalt, vaevumärgatavalt. "Kuigi on ka teine võimalus. Kui ühe kalli sulle annan, saaksin palju kuivemaks ja ei tilguks enam" mainis Melanie nii muuseas.

"Ära isegi mitte kujuta ette," muigas Kalin. Jaa tilkuv ja märg pesuväel Melanie oli kuum ning väga hea vaadata, aga ta oli siiski märg ja Kal küll ei tahtnud märjaks saada. Ennem kuivatab ta neidise ise oma võlukepiga ära, kui et laseb tal end ka märjaks teha.

Melanie teadis, et sealt selline vastus tuleks. Neidis oleks sama vastanud, kui asi oleks vastupidine. Tüdruk tilkus veel pisut, kuid võttis lõpuks enda võlukepi, mis oli riiete alla jäetud, vibutas seda hetkeks ning järgmisel hetkel oli ta kuiv. Ka juuksed olid kenasti lokkis. Kuna ta nüüd kuiv oli, sai ta ka riideid selga panema hakata. Ta võttis püksid ning hüppas nende sisse. "Sa ei tea millest sa ilma jäid" mainis MJ nii muuseas, kui enda teksade lukku ja nööpi kinni pani. Selle lause all pidas ta silmas just nimelt ujumist. Taaskord ilmus MJ huulile õrnalt kaval muie.

"Ma ei saanud märjaks. Sellest mulle piisab," muigas Kalin. Polnud vist mitte midagi maailmas, mis oleks üles kaalunud selle, et ta kuivaks jäi. Vist. Tõenäoliselt midagi oli, aga kes teab, mis see olla võiks, mis Kalini reaalselt vette meelitaks.

Melanie oli nüüdseks ka pluusi selga saanud. Hetkel jäi ta püsti seisma, vaadates taas järve poole. "Jalutame pisut kaugemale?" uuris tütarlaps siis Kalini käest. Vahepeal oli mõnus istuda, aga jalutada meeldis Melaniele rohkem. Ta jäi slytherinlase vastust ootama, surudes enda võlukepi taskusse. Ka enda käed pani ta taskutesse. Tuul hakkas taas tõusma, pannes MJ lokkis juuksed õrnalt lehvima.

Kalin kehitas õlgu. Miks ka mitte. "No jalutame," lausus ta siis. Jalutamise vastu polnud tal midagi. Peaasi, et nad kuskil sees ei konuta. Kalin hakkas mööda järvekallast edasi astuma.

Melanie muigas taas. Ka tema hakkas liikuma, jalutades noormehe kõrval edasi, mööda järve kallast. "Käid tihti jalutamas?" uuris MJ siis hetke pärast. Nagu ennegi öeldud, Melanie jalutas suhteliselt tihti. Nii sai rahulikult omi mõtteid mõelda. Või siis kui oli keegi seltsiks, sai inimest paremini tundma õppida.

"Ei," raputas Kalin peas. "Sedasi jalutamas mitte. Mul on tavaliselt alati mingi siht," selgitas kutt. Vahel tuli jalutamist ka ette, aga seda juhtus ikka väga harva. Kalinil oli tavaliselt koguaeg midagi teha, selles suhtes. Isegi suitsule minemist ei lugenud ta jalutamiseks. "Ja sina käid tihti," eeldas kutt.

Ravenclawlane kuulas seletuse ära ning noogutas endamisi. Ega paljud ei käinudki niimoodi jalutamas. See oli mõistlik. Ikka jalutati punktist A punkti B. "Ütleks, et ikka päris tihti" teatas Melanie. "Mind võib just õhtuti või öösiti leida kusagil kondamas" seletas tütarlaps siis. Selle jättis ta mainimata, et tal unehäired on ja et ta lihtsalt magada ei saa. Sellest see jalutamistahe tulnud oligi.

"Mulle meeldib ka õhtuti jalutamas käia," muigas Kalin. Aga ta polnud seda enam ammu teinud. Kui ta suvel seda harrastanud oli, siis oli ka rohkem nagu suitsetamas käinud. Kalin silmitses hetke neidist ja viis siis pilgu teele nende ees. Huvitav, kuhu nad sedasi lõpusk välja jõuavad.

Kuulnud siis Kalini vastust, ilmus neidise huulile taas õrn muie. Ka tema suunas hetkeks pilgu noormehe poole, puhtjuhuslikult samal hetkel, kui ka tema seda tegi. Kui nooruk pilgu ära pööras, hoidis MJ hetkeks veel pilku slytherinlasel, kuid suunas pilgu siis taas liikumissuunda. "No siis ma tean, mis maja ukse taha tulla, kui jalutamistuju tuleb" muigas Melanie. Samas oli see suht mõttetu üritus, kuna slytherini maja parooli ta ikka ei teadnud. Pealegi, kas ta seal kõikide jaoks teretulnud oleks.