Kõik koridorid on nii pikad pikad pikad

Melanie märkas madu alles nüüd, ise õrnalt võpatades. Siiski jäi neidis rahulikuks. Niikaua, kuni nad neidise enda otsas ei roninud, oli kõik okei. "Hea sõber madudega nagu ma siin näen" kommenteersis Melanie, siis ise rahustavalt hingates. Ja juba oligi ehmatusest üle saadud ja hingamine korras.

Kalin kortsutas endiselt kulme ja jälgis madu. Öelda midagi ussikeeles või ei. "Tuleb nii välja," vastas ta neiule ja muigas kergelt. Siis sisistas nooruk midagi keeles, mida vaid madu ja teised ussikeele valdajad mõistsid, ning madu sisises talle vastu. Veidikese sisisenud, keeras madu end Kalini jala küljest lahti ja roomas minema. Kal kehitas õlgu.

Melanie jälgis huvitunult, mida madu teeb, kui Kalin midagi ussikeeles rääkis. Järgmine hetk läks madu aga ära, mille peale MJ siis üht kulmu kergitas. "Ütlesid talle, et ta ära läheks?" uuris ravenclawlane siis hetke pärast. Tal oli ju põnev, kuna tema ussikeelt ju ei valdanud.

"Põhimõtteliselt küll," noogutas Kalin. "Me võime tagasi minna, kui sooovid," sõnas nooruk siis. Tegelikult oli madu talle veel midagi öelnud, aga see oli vähetähtis. Kutt noogutas järve poole, mis kaugel kaugel paistis. Nad olid koolimajast ikka väga kaugele jalutanud.

Selle lause järgi, sai Melanie aru, et ta peab siiski ise otsustama ja ütlema, kas edasi, või tagasi. "No eks me jalutame siis tagasi" lausus Mel siis vastuseks, keerates end vastassuunda ning hakates edasi jalutama. "Aga see ei tähenda, et ma veel koolimajja minna tahaks" mainis Melanie kohe sinna juurde. Ta oleks võinud väljas veel ikka olla.

"Jah, me võiks veel väljas olla," muigas Kalin. Ta ei tahtnud ka sisse minna veel. Nad jalutasid mööda teerada tagasi, kumbki sõnagi lausumata. Mis nüüd? Jututeema sai otsa?

Jututeema saigi hetkeks otsa, aga mis siis. Vahel oli vaikuses ka hea jalutada. Mõnus, rahulik. Siiski mõtles Melanie, mida ta veel nooruki kohta teada tahaks. "Kas pigem väga külm või pigem väga soe?" uuris MJ siis hetke pärast. Jah, väga suvaline küsimus ja väga ebasobivas kohas, kuid siiski. Mõni pisiasi võib inimese kohta paljugi öelda.

Küsimus üllatas Kalinit ja ta pidi kohe päris tõsiselt mõtlema selle üle. Ta polnud kunagi vist nö mingi poole selles osas valinud. "Pigem soe ikka," arvas kutt. Külm oli, prrr. Külm ja märg talle ei meeldinud, aga mõeldes Sebastianile, suutis ta külma siiski ära kannatada. Olenes, mis hind asjal oli. "Ja kuidas sinuga on?" uuris Kalin.

Melanie noogutas. "Soe, ikka soe" lausus ta ning naeratas endamisi. Külm oli vastik. Jahe oli veel mõnus, kuid soe oli alati kõige parem. MJ vaatas nüüd kooli poole, mis taaskord vaikselt paistma hakkas, kuid nad siiski olid veel sellest märkimisväärselt kaugel.

Kalin noogutas mõtlikult. Ta vaatas samuti kooli poole. "Seega sa veedad aega rannas?" uuris Kalin. Miks mitte, seal tüdrukud oma aega veetsid ju. Kalin ise rannas lesida või üldse olla ei viitsinud. Tema jaoks oli see rohkem mugude teema. Üldse vihkas ta mugude maailma, aga ometi oli seal ta kodu ja mitte kusagil mujal.

"Kui võimalus tuleb, siis miks mitte sõpradega randa minna ja lõbutseda" lausus Melanie. Õnneks vahepeal ikka leidus suvel aega, et ka rannas päevitamas käia. Sai juua, võrkpalli mängida. Melaniele meeldis selline asi. Vägagi.

Kalin noogutas taas. Njaa, miks mitte, kui sul sõpru on. Teerada aina lühenes ja nad jõudsid koolimajale aina lähemale. Peagi olidki nad tagasi järve juures. Kalin heitis pilgu veele. Siis hüüdis keegi ta nime. Kal pööras pilgu hüüdja poole. See oli üks slytherini lendluudpalli meeskonna liige. "Sorry, ma pean minema," lausus Kalin ja naeratas veel neidisele. Seejärel sörkis ta eemale, hüüdja juurde, et vaadata, mida too tahtis.

OT: Teema läbi.

Melanie vaid muigas endamisi ning noogutas. Ta ju ei hakanud poissi kinni hoidma. Neidis jalutas veel pisut kooli ümbruses, kuid lõpuks võttis ta suuna koolimaja poole, enda magamistuppa. Roninud lõpuks voodisse, jäi ta ka magama.