Kõik koridorid on nii pikad pikad pikad

"Jah," muigas Kalin. "Ma siis tean sind oodata," lisas kutt kavalalt muiates. Jah, parooli ikka neidisel polnud ja vaevalt keegi teine ta sisse laseks. Slytherinlased olid selles suhtes väga endale hoidvad, kui seda väljendit kasutada võis.

Melanie naeris kergelt endamisi, kuid see lõppes peagi õrna muigega. "Või siis parem variant. Kui tean, et mõni õhtu või öö jalutama kavatsen minna, siis annan sulle juba päeval teada, kuna puhketuppa ma ise tulla ju ei saa" lausus neidis siis lõpuks. Nad jalutasid ikka edasi ja edasi, liikudes koolimajast aina kaugemale. Ka mets hakkas lähemale tulema. See polnud keelatud mets, aga ega see ka enam kaugel polnud.

"Teeme nii," nõustus Kalin. Ta silmitses lähenevat metsa. Pärast seiklusi Keelatud metsas ei tahtnud Kalin enam väga üheski metsas aega veeta. Vähemalt mõnda aega. Mingil hetkel peab tripi metsa tõenäoliselt nii või naa ette võtma, aga hetkel ei kutsunud see kuidagi Kalini. "Niisiis, sa oled lendluudpalli meeskonnas ja sakid nõiajookide tunnis," muigas Kalin, "ja sulle meeldib järves solberdamas käia koos igasuguste ligaste loomadega."

Kuulnud nüüd Kalini lühikokkuvõtet tüdrukust, hakkas neidis naerma. "Just nii" lausus Melanie seepeale. "Elan Londonis, armastan jalutuskäike, hommikukohvi ja päikesetõusu" lisas MJ siis veel mõned pisiasjad sinna juurde. Need mida nad kahepeale ette loetlesid, olid vaid asjad, mis neidisele meeldisid, või ei meeldinud. Kuid kumbki ei teadnud tegelikult üksteist.

"Ja sa oled ravenclawlane, mis tähendab, et sa tõenäoliselt oled taibukas, õpihimuline ja hea huumorimeelega," lisas Kalin targalt. Sedasi ju iseloomustati ravenclawlasi. Kalin sammus edasi. Jah, tegelikult ei teadnud nad teineteise kohta suurt midagi. Kalin ei lasknud inimesi tavaliselt väga lähedale ka.

Mel muigas endamisi. "Jah, see iseloomustab ka mind enam-vähem" nõustus tüdruk siis Kaliniga. "Ja sina oled slytherinlane, käid öösiti suitsetamas, ujuda ei meeldi, armastad lendluupalli" rääkis MJ siis. "Midagi, mida ma veel teadma peaksin?" uuris tütarlaps hetke pärast. Kes teab, äkki oli veel midagi sealt tulemas. Mets aina lähenes ja lähenes, kuid Melanie ei teinud sellest välja. Tema oleks võinud vabalt ka metsas jalutada.

"Mmm, see on vist kõik, mida sa teadma peaks," muigas Kalin. Või mida muud lootis neidis kuti kohta veel kuulda? Et tal on hea mälu? Et ta oleks äärepealt Ravenclawi sõõlatud? Eii, Kalin arvas, et need pole nii olulised faktid. Ja, mets jõudis aina lähemale, kuni Kalin ära pööras, et piki metsaserva edasi jalutada ja mitte metsa minna.

Neidis noogutas endamisi. Ta ei osanudki oodata midagi muud. Ei osanud midagi oodata, või siis tahtdagi. Kui inimene tahab, siis räägib ise. Tema välja pressima ei hakka. Nüüd jalutasid nad mööda metsa serva edasi. "Sulle ei meeldi mets?" uuris Melanie siis. Nad oleksid võinud ilusti metsa välja jõuda, kuna teerada viis sinna, kuid Kalin keeras ennem metsa ära. Selle järgi ta oletaski.

"Miks sa seda arvad?" imestas Kalin? Ta ei saanud ju ometi Neidisele näidata, et talle metsas ei meeldi ja kutt kinnitas endale, et see ebameeldivustunne oli ka ajutine ainult. Ta heitis pilgu tihenevatele puudele. "Ma arvasin, et sulle ei meeldi mets," lausus kutt. "Aga kui sa tahad metsa minna, siis me võime muidugi minna," muigas kutt. Probleemi polnud.

Melanie kehitas esimese küsimuse peale õlgu. "Ei ole just mingi fänn, aga midagi selle vastu ka ei ole" lausus neidis siis. See polnud talle just oluline, et peaks metsa minema.

Hmm, Kalin noogutas selle vastuse peale. Ütleme nii, et tal lihtsalt polnud tahtmist mõne teise maja tsikiga jälle metsa eksida ja hiigelämbliku eest põgeneda ja kuskile auku kukkuda. Pigem jalutavad rahulikult kohas, kus pole liigseid ohte. "Mis sa siis mulle veel endast räägid?" uuris kutt.

Küsimuse peale ilmus taaskord neidise huulile õrn muie. "Mis sa teada tahad?" uuris Melanie siis. "Enamust sa juba tead" lisas ta seepeale. Need olid need põhilised faktid. "Lihtsam oleks sul mõni küsimus esitada, sest kusagilt jutustama ma ei oska hakata" lisas tütarlaps veel sinna juurde. Kui inimene küsib midagi sinu kohta, ei oskaks vist ükski inimene midagi lühemalt rääkida, kui see, mida MJ juba rääkinud olid. Kindlasti oleks võinud Melanie romaani jutustada, kuid ei viitsinud. Ja kes seda oleks tahtnud kuulata? Kalin? Vaevalt.

Kalin mõtles väheke. Nüüd oli nagu küsimusi ka juba raske küsida, sest ta teadis neid tavalisi fakte juba neidise kohta. "Oled sa pigem hommiku või õhtu inimene?" küsis Kalin muiates. Ta ei osanud kohe absoluutselt mitte midagi küsida ju.

Küsimuse peale ilmus neidise huulile lausa naeratus. "See on hea küsimus" pomises ta. Hetkeks jäi Melanie mõttesse, kuid raputas pead. "Mitte kumbagi neist" teatas MJ siis. "Ma olen ööinimene, kuna sinna sisse jääb põhimõtteliselt tükike õhtut ja tükike hommikut. Just niipalju, et näha ära päikesetõus" seletas Melanie ning naeratas siis laiemalt, paljastades ka enda hambad. "Sina?" uuris Melanie siis täpselt seda sama.

"Pigem õhtu inimene, aga see kool õpetab hommikuinimeseks," lausus Kalin. Kui mitu korda oli ta oma võistkonna kaaslased enne tundi üles ajanud, et siis hommikul trenni teha. Ai, nad said kõvasti Kalini käest vatti.

Melanie muigas. Kui ta siiski oleks pidanud valima, oleks ta ka pigem õhtu inimene olnud. Hommikud siiski ei olnud just tema teemad. "Mis majades su vanemad olid?" uuris tüdruk siis hetke pärast. Võis arvata, et mõlemad olid slytherinist, kuid ei või ju iial teada, mis tegelikult oli.

Küsimust kuuldes muutus Kalin väheke tõsisemaks. "Mu isa käis Slytherinis ja ema Ravenclaw's," vastas nooruk. Sestap oli ka sõõlamiskübar tema majja paigutamise üle pikalt juurelnud vist. Aga võib-olla tahtis kübar ta muudel põhjustel Ravenclaw'i saata. Kes teab, igal juhul lõpetas Kalin Slytherinis, nagu ka tema isa. "Ja sinu vanemad?" küsis ta kohe vastu.

Kuulnud vastust, tüdruk noogutas endamisi. "Täpselt sama" vastas Melanie siis seepeale. "Aga mind sõõlati ravenclaw'i" lisas ta nii muuseas juurde. MJ võis näidata vahepeal välja slytherinlastele omaseid jooni, kuid siiski sobis ta ravenclaw'i paremini, vähemalt tema enda arust. Kuigi ta oli juba väikesest saati teadnud, et on ka tõenäosus slytherini saada.

"Veider," muigas Kalin. Tavaliselt oligi nii, et kõigi vanemad olid mõlemas ühes majas käinud. Seega sattuda nüüd kokku neidisega, kelle vanemad sama moodi erinevates majades käisid, oli üsna huvitav. "Ma oleks ka äärepealt Ravenclawi läinud," muigas Kal kavalalt. "Aga ju ma siis olen ikkagi rohkem Slytherini materjal," sõnas ta. Ilmselt sai ta Slytherini tänu ussikeelele.

"Nii et sa oleksid praegu mu majakaaslane" lausus Melanie. "Pole paha" lisas ta ning naeratas endamisi, vaadates enda jalge ette, kui nad mööda mingit teerada edasi jalutasid. "Arvad, et sind sõõlati siis õigesse majja?" uuris MJ siis Kalinilt. Ta oli vahepeal ise ka selle peale mõelnud, kuid seejärel veendunud, et tema on vägagi õiges majas. Slytherin oleks talle sobinud, kuid mitte nii palju kui ravenclaw.

"Jep," noogutas kutt vastuseks ja pööras ka oma pilgu teerajale, mis nende ees lookles. Uue küsimuse peale ta muigas kavalalt. "Aga otseloomulikult," noogutas kutt. Olgugi, et vahel mõtles ta, et sooviks Ravenclaw's olla. Enamasti oli ta siiski õnnelik, et Slytherini sattus.

See on hea, et ka inimesel endal on õige tunne enda maja koha pealt. Oleks väga nigel, kui sind sõõlatakse majja, kuhu sa tunned, et sa kindlasti ei kuulu. "Siis läks meil mõlemal hästi" mainis Melanie nii muuseas. Lõpuks olid nad juba nii kaugel, kus MJ varem käinud polnud. "Hakkame varsti tagasi minema?" uuris Melanie, suunates pilgu noormehe poole. Ta ei teadnud, kas tahaks juba tagasi minna või mitte. Seda lasi ta nüüd slytherinlasel otsustada.

"Ma ei tea. Tahad juba tagasi minna?" küsis Kalin kahtlevalt, ning peatus. Nende eest roomas läbi üks suur ja hirmuäratav madu. Kalin vaatas küll Melanie'le otsa, kuid nägi siiski silmanurgast selle suure eluka möödalibisemist. Uskumatu, et metsast eemal nii suuri isendeid leidus.

Melanie seisatas samuti, hoides pilku Kalinil. "Suurt tahtmist just ei ole, aga kuhu siit välja jõuab?" uuris ravenclawlane siis hetke pärast. Kas tõesti oli neil mõtet niisama veel edasi jalutada? Sama hästi võisid nad seda sama pikka teed tagasi jalutada, sest ka see ei viinud kusagile. Või siis minnagi kusagile kaugemale ja ära eksida? Ka variant. "Mina seda ümbrust siit enam ei tea. Eksime ära veel niimoodi" muigas MJ kergelt.

"Kui me mööda rada läheme, siis ei eksi," muigas Kalin. Nüüd märkas ta, et suur madu polnudki kuskile kadunud, vaid roomas nüüd Kalini jalge juurde ja keeras end ümber kuti jala. Kal kortsutas kulme. Ta sai madudega ülemõistuse hästi läbi jaa, aga selline käitumine oli veider juba.