Läbu, wtf

Isabella polnud kunagi joonud. Mitte kordagi oma seitsmeteistkümne eluaasta jooksul ning seega oli ta esimese tunni lõppedes juba kenakesti purjus. Itsitades silmitses ta oma kleiti. See oli lühike - tüdruk leidis selle ebatavalise olevat. Kui ta oma mälu pingutas, meenus talle, et oli selle pärast teist pitsi tuliviskit selliseks nõidunud. Nojah, tal oli kleite ju veel küllalt.

Hufflepufflane keerutas end kohapeal ringi ning viimaks tasakaalu tagasi saanud, toetus käega vastu seina, ettevaatlikult mööda seda edasi liikudes. "Kes kõik need inimesed on?" pomises ta veidi hämmeldunult, itsitades järgmisel hetkel, märgates endast mööduvat paari. Pidu oli päris põnev koht. Uute tutvuste saamiseks. Või siis uute võõraste saamiseks. Isabella polnud kindel, kumba ta eelistas.

Samara oli tegelikult tükk aega mõelnud, kas ta läheb sellele läbule või mitte. See oli ju slytherinlaste poolt korraldatud, mis siis, et nii mõnega sai Samara nüüdseks juba täitsa normaalselt läbi. Äkki oli asi selles, et nad hakkasid vanemaks saama ning kiusamisest välja kasvama, mine tea. Korraliku põhjust tüdruk sellele ei saanudki.

Viimaks aga otsustas Sam end siiski kohale vedada. Ta pani end riidesse, meikis, libistas kotti ühe suure Tuliviski, kaks suurt siidrit ning ka ühe viinapudeli, väljus ta Sigatüükast, hakates Siganurme poole kõndima. Jõudnud külla, ei hakanud tüdruk enam jala jalutama kuna kott, mida ta kandis, oli väga raske. Selle asemel ilmus ta otse maja ette, lükates ukse lahti. "Hei, siitpere rahvas," tervitas ta teisi, kuid ilmselt keegi ei kuulnud teda. Leidnud pilguga üles Sebastiani, noogutas ta noormehele veel eraldi tervituseks, samuti veel mõnele tuttavale slytherinlasele, kellega olid tüdrukul normaalsed suhted ning suundus seejärel aknalaua juurde, millele ta istuma hüppas.

Ta avas enda koti ning võttis sealt kõigepealt Tuliviski pudeli. Ta avas selle ning rüüpas mõned teravad sõõmud, imestades selle kanguse üle. See oli ju alles teine kord, kui tüdruk seda kaine peaga pruukis. Tavaliselt oli ta enne end pilve tõmmanud, kuid mitte enam. Ta otsustas nüüd kindlalt narkotsi maha jätta, olgugi, et siiani olid tema mantli taskud kanepi ning kokaiiniga varutud.


Sam'i välimus

Julie toetus seinale ja jõi teist purki õlut. Mõistusele see muidugi veel ei hakanud. Neidis vaatas ühte ilmselt viiendikkudest koosnevat paarikest, kes üritasid tantsida, kuid neil ei paistnud see ebakaine oleku pärast õnnestuvat. Üsna pea läks tüdruk näost kaameks ja jooksis välja. Liiga palju oli talle juua antud.

Ann´i tähelepane köitis hüüe pokkerimänguks. Hea tegevus. Neidis ajas end seina najalt püsti, sikutas enda musta minikleiti natuke allapoole ja liikus toa poole, kuhu David oli viibanud. Sinna sisse astunud, küsis Jule :"Läheb mänguks?"

Lucy närveeris. Ta silus närviliselt enda (tema arvates) täiesti liiga lühikest musta kleiti, miks ta küll lasi Roxanne'il enda tahtmist saada ja selle selga pani? Ja Roxanne ise ei tule ka nüüd! Lucy oli sunnitud enda võlukepi käekotikesse panema (Weasley'de võluvigurite toode - nähtamatu venitusnõidusega kotike, mis oli seest suurem kui väljast), mille välimuse oli ta seejärel ära muundanud, et kleidiga kokku läheks, et selle ikkagi kaasa võtta saaks. Lihtsalt ettevaatusabinõuks - peol oli ikkagi väga palju Slytherine. Väriseva käega tonksas tüdruk ühe pikema puutokiga Peksja paju oksakohta (trikk, millest Albus oli talle rääkinud kunagi) ja ronis käiku ja sealt Huilgavasse Hurtsikusse.

Muusika oli üsna vali ja inimesi palju - Lucyle tundus lausa, et ta polnud mõndasid siit mitte kunagi näinud. Ta noogutas mõnele tuttavale näole, kuigi neiu kahtles, kas keegi neist teda ka ära tundis. Kergendustundega nägi ta ühel aknalaual enda majakaaslast ja koolivanemat Samarat. Ta trügis läbi rahva tema poole ja tervitas Sam'i närvilise naeratusega "Hei, lootsingi, et kedagi tuttavat siin näen"

Täiesti tüüpiline, et Rin ikkagi seltskonda (ehk ühte varjulisse nurka) ujus, ja täiesti tüüpiline, et ta tilkagi joonud polnud. Alkohol... lihtsalt ei tõmmanud teda nii väga. Teadagi lükkab see nii mõnelgi häbelikul eraksiilil peo käima, aga ta ei tundnud erilist tõmmet ühegi purgi ega pudeli poole. Aeg-ajalt oli ju natukenegi huvitavam vaadata, kuidas inimesed ja igasugused muud elukad sujuvalt aurudesse hõljuma jäid, tema aga selle kõige keskel jäärapäiselt kaine püsis. Kohati isegi naljakas. Samas kartis noormees, kuigi ta ei olnud kindel, kas kartusel ka alust oli, et juues võib ta enda mina kaotada ning selle saatana poja Akira valla päästa - ja Akirat oli põhjust karta, sest see hull ei kõhelnud võlukeppi viibutades hetkekski.

Pokkeri mainimise peale liigutas nooruk end seina ääres, kuid ainult viivuks. Ta võis ju kaardivõlur olla, aga võta näpust, kuidas slytherinlased kaotusse suhtuda võivad. Ta ise suhtus halvasti ja Akira veel halvemini - paneme ühe ja teise kokku, segame veidi alkoholi sekka ning tulemust ei tahtnud ta teada. Ussipessa kõndida... Rin ohkas. It's complicated. Peale sekundit kaalumist surus noormees käed taskutesse ja lonkis tuppa, millele David viidanud oli. "Keegi mainis pokkerit..."

Ning nüüd, kus Kalin üksinda keset seda läbu seisis ohkas ta raskelt ja kirus end, et oli nõus olnud tulema. Tal olid jalas mustad kitsad teksad ja seljas sinise-valge ruuduline särk (OT: nagu avataril, pohh, et see mustvalge seal on) ja kõige peal must jakk. Kalin silmitses õllepudelit enda käes, seejärel kaugenevad Serenety't, kuni too rahvasse kadus ja siis Robinit ja Sebastianit. Või Sebastianit ja siis Robinit. Kes teab. Siiski eeldas Kalin, et see kaksik, kel niiväga lõbus olla polnud, oli Sebastian. Kalin astus kuti juurde. "Igav?" küsis ta. Ta tegi viimasel ajal alati kõigepealt kaksikutega juttu ja siis veendus surmkindlalt, kumb on kumb. Kalin silmitses jälle oma õllepudelit. Juua või mitte?

Samara tõstis oma joogilt enda pilgu, kui Dave'i nägi ning too pokkerit mängima kutsus. Ei, aitäh, mõtiskles tüdruk endamisi. Ta ei olnud pokkeris just nimelt kõige osavam ning ta ei tahtnud slytherinlaste ees enda marki täielikult täis teha. Selle asemel istus ta endiselt aknalaual, olles teistest päris kõvasti eraldatud. Enamik olid kuskil maja peal laiali ning selles ruumis oli inimesi küllaltki vähe. Nö. eesruum.
Viimaks, nähes Lucy't enda juurde astumas, oli tütarlapsel natukenegi hea meel, et ta ei olnud ainus gryffindorlane selles maopesas. Tütarlaps naeratas majakaaslasele laialt ning kui too viimaks Samarani oli jõudnud, tervitas tüdruk teda. "Jah, mõtlesin, et ei saa juhust kasutamata jätta," lausus neidis. Tal oli plaan end korralikult täis kaanida ning seejärel endale keegi silmapiirile leida. Oli aeg armuvaludest üle saada ning pole midagi paremat, kui selleks täispeaga kellegagi ameleda. Ajutine lahendus, aga algus seegi.

Jule kuulas poiste kemplemist, kuid lõpuks tuli ka vastus. Neidis istus ühele tugitoolile ja vaatas ringi. Kõik väljaarvatud ta ise ja kuuendikust pokkerimängija olid Slytherinist. Huvitav seltskond, Julie juba ootas, kuidas nendega mängida on. Neiu rüüpas enda õlut edasi ja otsis pilguga kaardipakki, mida ta ei näinud.

Chachigi jõudis mingil ajal peole, ise endiselt veel kõheldes, kas sammu edasi astuda või otsemaid ümber pöörata ja koju tagasi põgeneda. Ta teadis, et seal võib vägagi palju slytherinlasi olla ning peale selle ei olnud ta nii kui nii suur läbude armastaja. Ta lihtsalt pidas neid mõttetuteks. Ometi oli ta kohal ja taganeda oleks vist nüüd liiga hilja, kuna teda juba nähti ukselävel. Ja ei oleks tore olla kui "see tsikk, kes kohale jõudes minema jooksis". Samas ei olnud see ainus põhjus, miks ta siiski edasi astus ja pilgu üle ruumi viis. Ta oli uudishimulik.

Neidis jalutas edasi, muidu taga hopasabas olevad juuksed üle õlgade looklemas, ning vaatas ringi, et näha kedagi tuttavat, kelle juurde põgeneda ja võib-olla kuni peo lõpuni tema seltskonnas tiirutada. Olid mõned gryffindorlased, kuid mitte kedagi sellist, kellega pikemalt juttu rääkima minna või midagi. Pealegi paistis suurem osa neist juba purjus olevat.

Mingil imekombel oli tüdrukul seljas isegi lühike seelik; üldiselt kandis ta midagi sellist ainult Sigatüükas, kuna seal oli see kohustuslik. Väljaspool kooli olid püksid, püksid, püksid.

Lucy naeris Samara vastuse peale ja vastas "Ega ma arvatavasti polekski tulnud, kui Roxanne poleks mind sundinud. Usud teda? Ja nüüd ta ise ei tulnudki" Esialgne närveerimine oli kõvasti vähenenud. Võibolla ei olegi see pidu nii hull.

Lucy võpatas kergelt, kuuldes selja tagant häält. "Tere sullegi." vastas ta siiski sõbralikult ja naeratades. Poiss oli silmnähtavalt juba joonud ja ega temast tüdrukule mingit ohtu poleks - vähemalt sellises seisundis. Lucy libistas ennast aga sujuvalt poisi käe alt välja. "Kardan, et mitte, David. Ma ei oska mängidagi."

"Serenity anus, et ma temaga kaasa tuleks," muigas Kalin. "Ja nüüd ta jättis mu siia üksi," lisas ta. "Aga mul pole selle vastu midagi, saangi sinuga olla," naeratas Kalin. Jah, nüüd ta oli kindel, et räägib Sebastianiga ja Kalin tõusis kikivarvukile, suudeldes Sebi põske viivuks. Seejärel võttis ta lonksu oma õllest. Võiks seda ju juua, kui see talle juba kätte suruti.

Samara pööras enda pilgu Lucy'lt Davidile, kui too oli nende juurde tulnud. Hetkeks arvas Sam, et nüüd on jamad majas ja nad aetakse ära ka, aga nii ei läinud. Neid kutsuti hoopis seltskonda! Tüdruk polnud küll suurem asi mängija, kuid see oli ju siiski pidu ning tüdruk soovis ka lõbutseda. Ta hüppas aknalaualt maha ning võttis enda joogikoti.

"Minugi poolest, Dave," lausus koolivanem kulme kergitades, vaadates noormehele otse silma. Samara oli küll veel suhteliselt kaine, aga tal oli siiski hea tuju. "Juhata ruum kätte," lausus ta veel slytherinlasele. Seejärel pööras ta enda pilgu Lucyle. "Tuled ka?" päris ta sosinal tüdrukult. Ta lootis, et too end nüüd halvasti ei tunne. Võib-olla tahtis tüdruk Samaraga kahekesi olla. Noh, gryffindorlased omaette. Kuid Samara oli terve elu peolembeline olnud. Ta ei tahtnud üksi konutada, pealegi, David oli kuradi kena kutt. Raske oli Talle ei öelda.

Saanud positiivse vastuse, lonkis Rin edasi tundega, et kõndis tõesti ussipessa. Tal oli majadevahelisest rivaalitsemisest üldiselt täiesti suva, aga ikka ja jälle käis kuskil mingi tsirkus, kus kaks maja omavahel kemplesid. Ja David... Nooruk teadis seda slytherinlast piisavalt hästi, et öelda - kus suitsu, seal tuld. Tore oli olla neutraalne... Ja hasartmängudes, nii palju, kui ta neid mängis, rääkis ta mängijatega sama keelt. Vaevalt et see nüüd temast paremini arvama ajendab, but it's worth a try... Niisama seina ääres vahtida on endiselt nõme.

"Minu jaoks oled sa parim kaaslane," muigas Kalin. Ta ei tahtnudki end sigalakku täis juua ja kuskile toanurka ketti panna. Kalin lasi pilgul üle rahva liikuda, kuulnud Sebi küsimust, muigas kutt ja viis pilgu vampiirile. "Joodav," mainis ta. "On paremaid asju," lisas kutt. "Kui ma enda pudeli tühjaks joon, siis vahetame pudeleid?" küsis ta. Ta teadis ju, et Sebastian ei saa juua. Või noh, saab, aga see on talle ebameeldiv. Seega nad võivad pudeleid vahetada ja seeb saab näo teha, nagu ta poleks märganudki, et oma pudeli tühjaks on joonud. Kalin vaatas taas rahvast. Näedsa. David koperdas siin samas, üsna joobes olekus ja meelitas dorke endaga kaasa. Samara oli ka siin. Koolivanemad näitasid eeskuju ja prefektid nende järel. Kalin muigas selle peale kavalalt.

Oli raske ära öelda asjale, nagu pidu. Brianna ei olnud küll suur peoloom, kuid ta otsustas seda siiski varustada ka enda poolt toodud jookidega. Neidis astus Hurtsikusse sisse, imestades suure rahvahulga üle, mis teda seal kohtas. Ta naeratas laialt ning noogutas neile, kes teda tervitasid. Seejärel suundus ta vana laua juurde ning ladus sinna suure hulga tuliviski, haldjaveini, muguõlle ja tavalise veini pudelid. Endale haaras ta punase veini ning võlus välja oma kristallklaasi, kuigi tal ei olnud midagi pudeliavast joomise vastu. Kuid kuna ta oli "seltskondlikul" üritusel, pidi ta endast jätma üsnagi hea mulje. Puhtavereline Slytherinlane siiski ju. Bellatrix Lestrange sugulane pealekauba. Juba selle nime pärast oli tal põhjust kombekalt ja väärikalt käituda.

Lucy vaatas, kuidas Samara kohe aknalt alla hüppas ja tundis hetkeks kahetsust, et oli ei öelnud. Kes teab? Äkki on pokkerimäng lõbus? Ja pealegi ei tahtnud tüdruk üksi teise ruumi jääda. Ta mõtles kiiresti ja otsustas siiski kaasa minna. Mis oli kõige hullem mis ikka juhtuda võis -ei... parem sellele mitte mõelda, otsustas tüdruk ja naeratas poisile uuesti ja pööritas silmi "No mis mul muud ikka üle jääb, kui te nii ilusasti kutsute"

Pealegi - kõik ebameeldivad jutud Slytherinlastest ei saanud ju tõde olla. David polnud kunagi välja näidanud, et ta kohutavalt ebameeldiv inimene olnud oleks - nii paljukest, kui Lucy teda prefektikoosolekutelt näinud oli.

Lucy hoidis ennast tagatoa poole kõndides aga täpselt nii kaugelt, et poisil mingeid veidraid mõtteid ei tuleks ja hoidis võibolla vasaku käega kotist kõvemini kinni kui rangelt vajalik oleks olnud aga muidu ei näidanud välja enda närvilisust ja hoidis näol terve aeg meeldivat naeratust.