I lendamise tund(NEWT)

Teinud kerge kummarduse, nagu tal tavaks oli, istus Rin luua selga ja tõusis õhku. Õhus olla oli hoopis teine tunne... ja oluliselt vabastavam. Ta tundis end luua seljas kui kala vees - ehk oli asi tema harjumuses lennata nagu maanteemaniakk. Ta polnud küll siiani oma maja meeskonnas, kuid kui oleks, siis püüdja. Väikesest kasvust on aeg-ajalt kasu. Kui õpetaja kitu lahti lasi, hakkasid nooruki tumedad silmad seda kohe jälgima, ja kui kuldne pall asukohta vahetas, pööras Rin ka end, nagu kass, kes saaki hiilib. Mingi hetk sööstis tema Nimbus 2010 oma kohalt.

"Kas ma näen tõesti sedamoodi välja, kes ei suudaks taltsutada luuda?!" küsis ta õpetaja poole silmi pilutades. Ilmselt oli Brianna parem lendaja kui see loll muti. Kuid enam ei pööranud ta tähelepanu naisele, vaid lendas veel kõrgemale. Kitu oli vabastatud ning kindlasti oli see seal kusagil. Kuid kus? Lestrange vaatas otsivalt ringi, üritades näha kusagil seda kuldsähvatust, kuid erinevalt vampiiridest, oli see pea võimatu tema jaoks.
Korraga nägi ta kõigi pea kohal Davidit ning naeratus ilmus tema näole. "Hästi paned, mees!" sosistas ta vaikselt. Õpetaja läheb ilmselt marru. "Hästi paned!"

Kalin põrnitses kitut, kuni see lahti lasti. Ta polnud püüdja. Selleks oli ka põhjus. Ta võis ju väikese kasvuline, kuradi hea lendaja ja kiire luuaga olla, aga ta polnud püüdja. Uskuge või mitte, ta ei olnud piisavalt terava silmanägemisega, et mingit kuldset muna näha ja seda püüda ka veel, kui see sadu kilomeetreid tunnis kihutab. Sellegi poolest lendas Kalin väljakul ringi. Lihtsalt lendamise pärast. Suvalistes suunades. Kord sööstes, kord aeglaselt lennates.

Rinil oli lõbu laialt - Nimbus reageeris igale tema mõttele ja puudutusele ning ta kihutas ringi, justkui polekski temas muud kui vaid haiglane kiirusejanu. Kitu kadus pidevalt tema silme eest, kuid hetk hiljem ilmus taas, ning noormees tegi surmasõlmi, nautides temast mööda vihisevat õhku. Pilk teiste õpilaste poole andis märku, et ta on ilmselt ainus, kes reaalselt tunnist osa võttis - David, oh sind, David, õrritas õpetajat ning enamik vahtis niisama. No olgu - ongi parem.

Olgu, kostis hääl tema peas viimaks. See oli otsustav ja käskiv. On aeg korralikult käituda. Sellega ta nõustus ning hakkas otsivalt ringi vaatama. Ta nägi kuldset sähvatust kord väravapostide juures ja siis Rin'i läheduses. Kuid mitte kordagi ei ilmunud kitu tema kõrvale. See ärritas pisut Slytherinlast, kuid ta ei lasknud sellel välja paista.
Viimaks jõudis see temani ning neidis sirutas käe välja, kuid vaid selleks, et tühi õhk enda sõrmede vahele kinni püüda. Hambad tugevasti kokku surunud, tõusis ta veelgi kõrgemale õhku, lennates nüüd otse kitu järel. Vahet pole, et tema on ajaja. Mängust tahtis ta ikkagi osa võtta.

No nii. Rin suutis napilt luuda allapoole suunata, et mitte Briannale otsa lennata, kui neiu kitut püüda üritas. Nimbus sööstis edasi, noormees tegi mingi pirueti ja vuhises kitule järele, silmad kuldsele pallile fokusseeritud. I'm gonna get ya, I'm gonna get ya... Kitu tegi tiiru ümber ühe tribüüni ja kadus siis selle konstruktsioonide vahele, Rin kannul. Poe või hiireurgu! Silmanurgast märkas võlur veel Briannat. Slytherin... Teadagi nende võidutahe, isegi kui õpetajate trollimine on lõbusam.

Brianna kortsutas kulme, kui nägi Hufflepufflast samuti kitule järele lendamas. Ta jälgis mõnda aega tolle lendu ning otsustas siis lõigata. Neidis kallutas oma luua allapoole, alustades järsu maandumisega, kuid enne, kui ta jõudis maapinna lähedalegi, tegi ta järsu jõnksu ning lendas tagasi kõrgele õhku, kihutades kitule järele, lennates nüüd otse Rini ees. Üle õla vaadates, pilgutas ta noormehele silma. Võtku seda, kuidas tahab. Brianna jaoks oli see sama hea kui väljakutse. Lihtsalt põhimõtte pärast. Slytherinlasena pidi ta tunnistama, et ta oli Üks kõige parematest.

Kalin peatas oma luua järsku, kui kitu ta nina eest läbi tuhises ja oleks äärepealt pirueti teinud. Ja siis tuhises temast mööda hufflepufflane. Ilmselgelt kitul järel. Nad kadusid tribüünide vahele ja Kalin kihutas täiskiirusel neile järgi. Mingil huffil ta küll seda mängu võita ei lase. Olgugi, et tegu oli soojendusega. Ta oli päris kiirelt kuti kõrval, silmad ainiti kitul. Nüüd ta siis nägi seda selgesti.

"David, kitu kättesaamine annab eelise," ütles õpetajanna, kes lendas nooruki juurde. Kas õpilane ei olnudki lendluupallist nii huvitatud, kui ta väitis? Ilmselt lihtsalt poosetas, tahtis enda seisukohta Sigatüükas näidata.

Ja slytherinidel oli tihtipeale egoga probleeme. Brianna silmapilgutusest ei teinud Rin väljagi, vaid põikles talade vahelt sujuvalt välja ning sööstis otse taevasse. Ajaja püüdjahakatise vastu... Kas me sellist maailma tahtsimegi? Ja ta polnud isegi meeskonnas... Mingi wannabe kõige naiivsemal kujul. Kui ka Kalin nende väikese jälitussalgaga ühines, lubas Rin endale väikese muige. Nüüd juba läheb...

"Eelis esimesena valida tiim," lausus Grace. Selles lendamise tunnis pidi mänguks ka minema ja meeskonnad pidid segameeskonnad tulema, kuna õpilasi oli vähe. Kahju, et ta ei osanud kitut ilma abita püüda, oskus tuleks suureks eeliseks mängus.

Kalin kiirendas ja kihutas kindlalt Rini kõrval Brianna nende ees. Nice. Võit oli Slytherinil taskus. Väike nõks ja Kalin rammis 'kogemata' rinile külge, ajades ta trajektoori sassi. "Oih, vabandust," pomises Kalin õelalt muiates.

Samal ajal kui Kalin nendega ühines, ajas Brianna kiindunult kitut taga. Ta oli ajaja, kuid mis sellest? Vähemalt oli ta meeskonnas ning tüdruku kohta oli ta ikka kuradi hea lendaja ning lendluudpalli mängija. Omalt poolt oleks ta eelistanud tõrjuja positsiooni. Oleks vaimustav taguda pommat nende kurikatega. Vahel lüüa kellelegi isegi vastu pead. Ei, ta ei olnud vägivaldne ning vaevalt ta üldse seda teeks, kuid unistamine ei olnud ju keelatud. Vaevalt oli ta ainus, kes sellistest asjadest üldse unenägusid nägi!
kui Kalin Rini rammis, kasutas Lestrange juhust ära ning lisas oma luual kiirust, lennates peagi mõlemast noormehest ees. Kitu oli neetult kiire, kuid vähemalt ei kadunud see kusagile mujale ära.

Tõsi-tõsi, hetkeks kaotas Rin kitu silmist. Ehtne slytherin... Noormees tänas mõttes Kübarat, et see teda madude sekka ei pannud - kuhu ta kuuluks -, näed, missugune jobu temast saanud oleks, kui ta tõesti sisistaja tiitlit omaks. Aga Hufflepuffil oli üks eelis - ka nemad näitasid lendluudpallis hambaid, olgugi nad muudes valdkondades täielikud šveitsid. Võlur tegi õhus väikese pirueti ning seadis end kohe uuele trajektoorile. Ta ei jäta seda nii. Kui kaotab - võitles hästi. Kui võidab - võib uhke olla. Üks või teine, lahing pole läbi! Nimbus sööstis edasi.

Kalin kihutas kindlalt ikka veel oma vastase kõrval ja siis ilmus sinna ka David. "No näe, kes leidis aega läbi astuda," irvitas Kalin. Ei, tema ei ajanud enam kitut taga. Tema eesmärgiks oli häirida Rin'i tegevust. Miks? Sest ta oli õel slytherinlane? Ei, selle pärast hoopis, et reaalses mängus oli ta tõrjuja, mis tähendas, et ta pidi takistama teise meeskonna mängijatel võita ja oma eesmärki täita. Seega, olgugi, et siin klomme ega purikaid polnud, kavatses ta oma ülesannet täita, sest selles oli ta parim ja kõik teadsid seda. Kõik, kes temaga koos mänginud olid. Jah, ta polnud maailma parim, aga oma meeskonnas oli ta põhjusega tõrjuja, mitte püüdja.

Aga Kalin oli slytherin ka ja see tingis teatud iseloomujooned nii või teisiti. Paremat põhjendust lihtsalt pole, ega. Rin teadis väga hästi teiste võistkondade mängijaid ja nende positsioone - üks, mis talle Sigatüükas tõeliselt meeldis, oli lendluudpall, ning kuigi ta veel oma maja eest ei mänginud, hoidis ta end asjadega kursis. Kalin kui tõrjuja pidigi üritama teda gravitatsioonijõule allutada, aga kuni tal veel mõtlemisvõime alles on, ei lase ta sel mingi hinna eest juhtuda.

Kitu oli kadunud. Võlur vandus vaikselt, vaadates ringi. Tõrjuja töö edeneb küll suurepäraselt... Ah! Sähvatus! Nooruk sööstis selle poole, hoides meeled veel teravamad. Õpetaja antud ülesanne kitu kinni püüda tähendaks tegevust ainult püüdjaile, nii et np, kui teised mängijad oma aega omamoodi sisustavad.

Sebastian mängust niivõrd lummatult osa ei võtnud, kui mõned mängjad. Ta kõlkus enamus ajast niisama oma luua otsas ja jälgis teisi. Eriti Kalinit. Robin seevastu lendas üle väljaku ja tekitas teistes segadust. Mõni asi vampiiril kitut silmata. Palju toredam oli teiste trajektoore härida ja teha nägu, et ta kitut on silmanud ju.

Kalin sööstis Rinile järele ja oli peagi taas tema kõrval. Näis, et väike hufflepufflane nägi kitut. Eriti mage, sest Kalin seda küll kuskil ei märganud. "Ilus ilm täna," mainis kutt muiates. "Oi, näe, mis sal on?" noogutas kutt eemale. Noo, äkki õnnestub. Ja kui see noormehe tähelepanu ei hajutanud, rammis ta jälle hufflpufflast nii pool-kogemata. Ta sihtis ka tõrjuja kohale eksole. Olgu see siis tund või trenn või mäng. Kalin oli ikka ja alati tõrjuja.

Pole ta nii väike midagi. Kasvult küll, aga hingelt mitte. Hei - ta peab oma teadvust jagama ühe väga tüütu reeturiga. Rin võttis Kalini katse teda teelt juhtida tuimalt vastu ning tõusis veidi kõrgemale. Kui slytherin tõesti tahab teda piisavalt trollida, peab ta olema palju agressiivsem. Rin polnud luua seljas see vaikne nohiklik erak, vaid iseloomuga inimene. Tegeeelt.

Kitu tegi mingeid järske jõnkse ja sööstis kuhugi, Rin reageeris momentaalselt, kihutades kuldsele pallile järele. Hetkeks leidis ta end mõtlemas, et tema loomakuju on täiesti põhjendatud - ta käitus juba inimesena nagu kass. Kass, kes püüab kärbest, välkkiirelt kärbest.