Tundide ajal

Lucy istus parasjasti enda ühes lemmikkohas, parempoolse lendluudpalliväljaku keskmises väravas (st siis rõngal). Ta oli teinud erandi ja nõiasõnade tunnist poppi pannud - tal oli vaja mõelda. Midagi ei läinud enam õigesti viimasel ajal ja lendluudpalliväljak oli tundide ajal, kui teisi õpilasi seal polnud, raudselt kõige parem koht mõtete mõlgutamiseks.

Umbes pool tundi rõngal istunud, märkas Lucy lõpuks tribüünil istuvat inimest - nii kaugelt ei näinud ta, kellega tegu on. Niisiis hüppas tüdruk rõngalt alla ja lendas õpilase poole. Ta lendas Sebastianile/Robinile piisavalt lähedale, et teada saada, kellega tegu on, ja jäi siis poisi kõrvale hõljuma. Ta piilus poisi pilti - see oli detailideni täpne joonistus lendluudpalliväljakust. "See on väga hea" ütles ta naeratades. "Lucy" tutvustas siis prefekt ennast. Ta teadis, et poisi näol oli tegemist Sebastian või Robin Riddle'iga Slytherinist. Ta lootis siiski, et tegemist on Sebastianiga, Kalini poisssõbraga ning nüüd arvas ta, et praegune on suurepärane hetk poisist natuke rohkem teada saamiseks. Sebastian oli alati väga salapärase isikuna tundunud - ei rääkinud väga palju ja niipalju kui Luce teadis, hoidis omaette, Robin oli natuke lõbusam ja seltskondlikum

Lucy maandus enda luualt, ja istus poisi kõrvale pingile. Ta vaatas uuesti pilti ja ütles naeratades "Mul on tunne, et sul on pildil viga." Ta osutas väravapostidele, mis olid perfektselt ringikujulised, täpselt nagu päris rõngad. "Kui sa oled siin kauem kui 15 minutit joonistanud, siis peaksin mina ka siin olema, või mis?" Lucy ütles seda kergel, mängulisel toonil, naeratades, et poiss ei arvaks, et prefekt teda kritiseeris või midagi. Ta üritas vaid vestlust arendada ja Slytherinlast tundma õppida. Poiss oli alati natuke veider tundunud, ta oli tark, kuid Lucy ei mäletanud, mil ta viimati poissi raamatukogus oli näinud, kui üldse.

okeii... Sebastian oli kohe kindlasti raske juhtum... "Ah nii...Kas sa käid siin tihti? Välja arvatud mängude ajal ma mõtlen" üritas ta uuesti vestlust arendada, kuigi poiss selgelt teda tõrjuda üritas. Lucy pilk vilksatas poisi näolt korraks joonistuse peale - see Slytherinlane oli ikka tõsiselt hea!

Lucy oli harjunud sellega, et teised temast paremini nägid - tal oli juba väikesest peale kerged nägemiseprobleemid olnud, nii, et ta ei pööranud sellele eriti tähelepanu. Aga see, et Sebastian teda ignoreeris huvitas tüdrukut küll. "Mis siis tänases nii erilist on?" küsis ta sõbralikult ja vaatas siis torni, mida poiss parajasti maha joonistas. "Kas sa lendad ka?" küsis tüdruk siis tagasi poisi poole vaadates.

Ughh, Ta teadis vähemalt ühte asja nüüd Sebastiani kohta - too võis vägagi ärritav olla. Tüdruk sundis ennast siiski naeratama "Sellepärast tulidki täna spetsiaalselt nõiasõnade tunni ajal siia, et väljakut joonistada?" Ta raputas vaikselt naerdes pead. Tundus üsna uskumatu teooriana... Sebastian tundus läbul palju toredama inimesena, kui ta Kaliniga koos oli... Aga kuna Kalin oli kena inimene, ei suutnud Luce uskuda, et Sebastian sama ei ole. Äkki oli too üks sellistest inimestest, kelle tundma õppimiseks läheb aega?

Lucy hingas sügavalt sisse. Rahu... sa ei taha enda enesevalitsust kaotada, lihtsalt rahune... "Kas ma võin küsida, miks just nõiasõnade tunni ajal?" küsis prefekt siis, naeratus näolt kadunud, kuid siiski sõbraliku häälega. "Kahju, et sa ei lenda. Sealt ülevalt on väljakule hoopis parem vaade." ütles ta siis väravapostide poole näidates. "Seal võid isegi veidi päikest saada - Muidu võib mõni arvata, et sa veedadki kõik päevad kusagil vangikoobastes või klassiruumides kinni. Muidugi juhul kui päike selle pilve tagant välja tuleks." ütles Lucy naeratades ja korraks taevasse kiigates.

Lucy'l läksid silmad suureks ja ta ahhetas vaikselt. Tubli Luce, väga hästi ikka räägid inimestega. Kuidas sa võisid nii tundetu olla?? Kui Sebastian lahkuma hakkas jooksis tüdruk talle järele, viimasel hetkel taipas veel luua kaasa haarata. Ta jõudis poisile järele just enne, kui too viimase pingivaheni jõudis. "Sebastian, oota!" Palus tüdruk "Palun vabandust, tõeliselt. Mul polnud õrna aimugi. Palun?" ta jooksis ümber poisi nii, et ta talle otsa vaadata sai "Anna andeks... Ma olen täiesti lammas ja ma ütlen vahepeal asju ilma mõtlemata, aga ma ei tahtnud sinu tundeid haavata, ausalt..." Tüdruk tundis ennast kohutavalt. Ta polnud osanud aimatagi, et poisil võis mingi muu põhjus heledale nahale kui see, et too väga palju õues ei käinud.

Sebastiani sõnad mõjusid nagu jääkülm vesi Lucyle selga. Ta tõesti polnud tahtnud poissi solvata! Ja ta kohe kindlasti ei tahtnud, et Sebastian nüüd niimoodi ära läheb, tema peale vihane olles. Lucy hüppas luua selga ja kihutas poisile uuesti järgi, hüpates alles poisi ees maha ja ta pani käe poisi rinnale, takistades toda edasi liikumas (või nii ta vähemalt arvas) ja ütles "Kuule, mul on tõesti kahju, kui ma sind solvasin, aga ma tõesti ei teadnud midagi sinu haigusest. Ja ma tõesti ei ole halb inimene." ta tahtis asja selgitada "Ma tahtsin lihtsalt sinuga rääkida ja sind paremini tundma õppida aga ausalt, sa ei tee asja väga lihtsamaks. Ma olen tore ja sõbralik, ma olen inimene, kes on hea sõber või tuttav, kui ülbelt see ka ei kõlaks." ta punastas kergelt. Lucy polnud harjunud endast niimoodi rääkima. Eriti veel võõrale. "Alustame uuesti?"

Lucy kergitas kulmu, kui poiss taganes. Veider. Ega too ometi ei arvanud, et Luce talle midagi teeb või midagi... Ta vaatas Sebastianile silmadesse "Ma eeldan, et vastust 'sellepärast, et ma tahan' ei ole piisav?" ütles ta skeptiliselt. "Aga kui sa just teadma pead, siis ma nägin sind tol peol. Kaliniga. Ja kuna ma ükspäev... Kaliniga kokku juhtusin ja me üsna pikalt rääkisime ja tuli välja, et ta on tegelikult väga tore inimene, siis mind hakkas huvitama, milline inimene sina oled. Pealegi, mulle meeldib uute inimestega tutvuda." Lucy kortsutas kulmu enda sõnade peale "See kõlas just nagu ma oleks mõni kohutavalt nõmedalt uudishimulik nõmedik, onju?"

Lucy vaatas poisile kergelt ärritunult otsa "See ei ole see, mida ma ütlesin, ega ju." See oli retooriline küsimus. "Esiteks, nagu ma ütlesin, mulle meeldib uute inimestega tuttavaks saada. Eriti, kui see uus inimene keset tundi lendluudpalliväljakul istub. Teiseks, kohtumine Kaliniga meenutas mulle midagi, millele ma varem väga palju tähelepanu pööranud polnud." Lucy kallutas pea viltu "Nimelt, et sa oled vahetusõpilane ja seda, et ma pole kunagi varem sinuga rääkinud, järelikult ma ei tea, milline sa oled. Kes teab, äkki oled kohutavalt tore inimene ja ma kahetsen hiljem terve elu, et sinuga ei rääkinud või midagi." Viimase osa juures Lucy muigas.

Lucy vaatas Sebastiani selga kaugenemas. "No see läks hästi..." pomises ta siis enda nina alla ja vaatas kella - ta peaks juba tagasi lossi poole minema hakkama... Järgmine tund oli muundamine ja ta ei tahtnud sinna hilineda.

OT. paneme kinni?