Vaba tunni ajal puhketoas.

Guest

Keset koolipäeva oli Ravenclawi puhketuba mõnusalt tühi ja vaikne. Päike paistis laisalt aknaruututest sisse, puutudes peagi põrandat katvat vaipa. Üksikud tolmukübemed, mis tema teele jäid, olid selles tühjuses selgelt näha. Kuid kaua see vaikus ei kestnud.

Peagi vajus puhketoa uks lahti ning tekkinud vahest libistas ennast sisse Jodie. Kuuendikul oli tunniplaanis auk, mida ta tavaliselt täitis õppimisega, nagu ka seekord. Näitsik lasi enda koolikotil akna all asuvale diivanile kukkuda ning potsatas ise sinna samma kõrvale istuma, tõstes seejärel oma koti endale sülle, asudes sealt vajalikke asju välja otsima.

Õige pea oli ravenclawlane ennast mugavamini diivanile istuma sättinud, nõiajookide õpik süles lahti ning kõrval tükike pärgamenti, sulg ja suletud tindipott.

Micha tumepruunid juuksed olid kuklale krunni seotud ning seljas oli tal koolipäevale kohaselt koolivorm - must seelik ning valge triiksärk, mille käised olid küünarnukkideni üles kääritud.

Guest

Nick polnud tundi läinud ja selleasemel iseseisvalt õppida otsustanud ning õpetaja üllatuslikult oli nõus sellega. Noormees ei teadnudki, kas ta oleks pidanud rõõmustama selle üle või mitte, ent ometi laenatud raamatud kaenlas, kõndis noormees oma maja puhketoa poole.

Ta astus sisse ning oli veendunud, et ta leiab ruumi täiesti tühjana. Sellisel kellaajal ei sibanud ka majahaldjad ringi, seega noormees oli veendunud, et ruum on täiesti tühi. Kuid suur oli Nicholase üllatus, kui ta nägi üht tüdrukut lugemas midagi. Arvates, et ta näeb luulu, sulges ta silmad ja avas need uuesti, tüdruk istus täpselt sama kohal peal, endiselt.

"Hei, " ütles ta kahtlevalt, teadmata, kas ta peaks segama inimest või mitte. "Ega ma sega sind?" Muidugi, see oli kõige imelikum küsimus mida küsida, ent noormees mõtles selles ikka veenduda.

Guest

Jodie üritas keskenduda sõnadele raamatus, kuid see kõik tundus talle kergelt lootusetu padana. Ta ei olnud kunagi nõiajookidest aru saanud ning tema hinded selles aines kippusid vahel olema vaevaga Üle Ootuste, kuid siiski pidi ta üritama. Vaatamata sellele, et seal ei olnud seda tüüpilist võlukepiga vehkimist, oli tegu tähtsa ning õppeedukust mõjutava ainega. Tavaliselt suutis tütarlaps midagi mõista, kuid täna näis see kõik eriti keeruline olevat - puhtalt kirjapildis, millega tal tavaliselt probleeme ei olnud.

Kuuldes korraga kellegi tervitust ning küsimust, võpatas Micha paratamatult, kuna ta oli üritanud niivõrd pinksalt süveneda, et ei olnud ukse avamise ja sulgemise heli tähelepannudki. "Oh, hei," tervitas kuuendik sisenenud noormeest vastu, hingates sügavalt sisse, üritades enda ehmatusest hüpanud südant maha rahustada. "Ma arvan, et kui ka segaksid, ei oleks mul mingit õigust sind siit minema ajada," vastas Michelle koolivenna esitatud küsimuse peale, enda näole naeratust manades, mis andis ilmselgelt märku, et vastus oli eitav.

Guest

Nick tundis kerget pahameelt enda pärast, et ta tüdrukut üldse seganud oli. Paistis, et too otsustas ikka väga sügavalt süveneda ja tema segamine vist ei olnud ikka eriti hea asi mida teha. Enda peale pahane olles, istus noormees tühja laua taha ning ladus sinna oma õpikud. Nende virn tundus kohutav kuid Nick teadis, et enamuses neis raamatutes on kirjas asjad, mida ta juba ammu teab. Võlurite ajalugu oli niivõrd igav ja niivõrd lihtne, nad lihtsalt koguaeg mässasid, pidasid sõdu või sõid võõrliike välja.

Tüdruku vastus polnud noormehele küll päris meelepärane kuid ta ei hakkanud midagi ütlema selle kohta. "Ma lasen sul siis edasi õppida," lausus ta viisakalt ning küünitas oma virna esimest raamatut võtma, et seal hiiglaste sõdade kohta täpsustavalt lugeda.

Guest

Micha jälgis hetke, kuidas noormees oma raamatud lauale ladus, pannes paratamatult tähele, et neid oli seal palju. Kohe päris palju. Seejärel naasis näitsik tagasi enda süles oleva raamatu juurde. Ta pidi selle asja selgeks saama ning selle essee vähemalt Arvestava või Üle Ootuste peale ära tegema. Muidugi oleks veelgi suurepärasem olnud, kui ta viimaks Oivalise saavutaks, kuid see oli liiga kauge unistus. Mida rohkem ta keskenduda üritas, seda vähem ta sõnadest aru sai.

Viimaks turtsatades alla andes lõi näitsik raamatu kinni. See heli oli valjem, kui tüdruk oodanud oli, seega kiikas ta alahuulde hammustades noormehe poole, kartes, et see heli oli teda seganud. Seejärel libistas Micha raamatu koos pärgamendi ja kõige muuga tagasi endale kotti. Tal oli selle esseega veel kaks päeva aega, küll ta sellest viimaks läbi närib. Vähemalt nii võis ju loota. Ohkega, näol ilmselge pettumus iseendas, vajus tütarlaps sügavamale diivani seljatoesse.

Guest

Nick'il oli juba vaikselt tunne, et kui ta loeb veel ühe korra kas sõna: "hiiglane" , "troll" või "mäss" , siis ta hakkab oksele. Tõsiselt, terve raamat oligi sellest ning ta oli hakkanud seda lugemagi sellepärast, et see kõik asi üle korrata, aga tundus, et see oli hetkel kõige halvem mõte eales. Nicholas ohkas ning üritas uuesti süveneda neisse hiiglaste ja ministeeriumi vahelistesse võitlustesse.

Oli ehk mõni minut möödunud ning Nick uuesi süveneda jõuda kui kõlas raamatu kokku löömise tugev heli. Nicholas võpatas tahtmatult ning tõstis pea raamatust. Vaatanud ruumis ringi märkas ta, et tüdruk paisitis alla andvat ning oli nüüd lihtsalt ennast diivanile sättinud. "Eee... kõik korras?" uuris ta viisakalt tüdrukult, kellest ta ei suutnud meenutada muud kui, et too oli temast klassi all pool ning samuti üks nn "taibudest".

Guest

Michelle raputas eitavalt pead ning lükkas enda koolikoti eemale. "Ma ei kannata neid nõiajooke enam välja," teatas ta pahuralt, käsi rinnale risti surudes, alahuul veidi jonnakalt pruntis. Ta oli harjunud sellega, et ta mõistis kõike, kuigi mõnes asjas ei olnud ta nii hiilgav, aga see, et ta enam üldse midagi aru ei saanud, oli välja kannatamatu.

"Ma ei saa neist midagi aru," kurtis ta veel kõva häälega, olles vihane hetkel vanemate peale, kes olid tal soovitanud see aasta nõiajooke edasi õppida, kuna need pidid liiga tähtsad olema. Nõiajoogid? Tähtsad? Milleks? Kuuendik pomises midagi enda nina alla.

Guest

Nick muigas endamisi, ka tema oli võtnud nõiajoogid. Ja üldse ta oli väga vähe asju võtmata jätnud. "Mis nõiajook on?" küsis ta viimaks ning pani oma raamatu vaikselt kinni. Hiiglased ja muud mässud võivad kõrvale jääda. Mõnus vahepala kuuenda klassi nõiajookidest tundus suurepärasena.

"Neis pole midagi keerulist, " ütles ta Nicholas kui tüdruk ütles, et ta ei saa sellest midagi aru, kuid ta ütles seda rohkem endale kinnitamiseks kui tüdruku lohutamiseks. Nõiajoogid olid tegelikult keeruline asi ning Nick mäletas, et kuues oli olnud päris jube.

Guest

Michelle silmad pöördusid noormehe poole ning ta hammustas endale keelde, mõistes, kui lapsikult ta praegult käituda võis, lihtsalt selle pärast, et ta mõnest asjast aru ei saanud. Koolivanema pilgu all.
"Vastumürkide peatükk," sõnas näitsik lühidalt, nüüd kerget ebamugavust tundes, sest ta oli arvatavasti tõeliselt lolli mulje endast jätnud.

"Meile anti viis täiesti totaalselt erinevat nõiajooki ning me peame neile ühise vastumürgi leidma, mis nende kõigi puhul töötaks," seletas tütarlaps nüüd ning raputas siis uuesti pead. "Aga see on võimatu. Kaks neist on piinamis joogid, üks surmarüübe ning üks tekitab lihtsalt kohutavat luksumist," rääkis ta, hääl korraks jälle suhteliselt ahastav.

Guest

Nicholas mõtles veidike aega enne kui ta üldse vastama hakkas. Ta mäletas seda teemat üsna ähmaselt, oli ta tookord haige olnud. " Alati on kasu bezoaarist. Kuid kõikjal vist siiski mitte, surmarüüpel on sellest kindlasti kasu. Luksumisevastu aitab itaalmägissammal. Piinamisjoogid neist ühel aitas ka loheveri, aga ma ei mäleta kummal ja teisel oli abi mingisugusest.. appi.. mis taim see nüüd oligi? Algas igastahes L-tähega.. Ja mis sa ütlesid, mis see viies oli?"

Muidugi oleks õigem olnud, et koolivanem oleks vihjanud, ent milleks. Ta polnud kunagi ei eidanud, et mõnikord vanemad õpilased pillasid mõne vastuse ja samas, milleks piinata vaest tüdrukut sellega, mis talle huvi ei pakkunud?

Guest

Jodie kuulas noormehe juttu, hoides ennast kulme kergitamast. Ta tõesti aitas teda praegult tema õppimisega. See oli üsna ootamatu arusaam, kuna nad polnud varem eriti suhelnudki, rohkemgi oli see, et tegu oli Koolivanemaga. Kuid ta ei hakanud midagi selle peale ütlema. Tal oli tõesti abi vaja.

Kuuldes siis aga küsimust viienda joogi kohta, avas Michelle suu, et vastata, kuid talle ei suutnud meenuda, mis viies jook olnud oli. Kergelt ebalevalt tõmbas ta enda koolikoti jälle endale sülle ning otsis välja pärgamendi tüki, kuhu kõik kirjutatud oli. "Amortentia," luges tütarlaps peale hetke paberi silmitsemist sinna vildaka käekirjaga kirjutatud joogi nime.

Piinamisjoogid, surmarüübe, luksumine ja armujook..

"Kas bezoaar aitab kõikide nende puhul?" küsis ta kulme kergitades. Bezoaarist oli ta midagi kuulnud, aga seda esimestel aastatel. Ja see näis olevat ammu.

Guest

"Ah see," ütles noormees naerdes ning mõtles hetke. Talle meenus see, et nad olid pidanud seda tunnis tegema. Milline kohutav segadus sellest tekkinud oli! Proffesor oli isegi kaetud selle seguga mis õhku lendas. Õnneks - või kahjuks - oli see segu kahjutu kui õpetaja pidi end ikka pesema ning see vist väga ei rõõmustanud teda.

"Selle vastu peaks aitama cantarelluse leotis," lausus ta viimaks, kui oli välja mõelnud selle asja. Ta vaatas neiut oma teraste roheliste silmadega ning kuulis siis viimast küsimust. Kas see aitab kõige vastu? "Ei," oli noormehe napp vastus, enne kui ta end täiendama hakkas: "Luksumise vastu see ei aita ning kõikide piinamisjookide vastu ka mitte, kuid enamuse siiski."

"Eks sa midagi pead ise peale lugema, kuid ligikaudne vastus peaks see olema," vastas koolivanem lihtsalt ning naeratas sõbralikult.

Guest

Michelle kuules noormehe juttu, otsides seejärel välja sule, kirjutades enda märkmete paberile üles asjad, mida koolivanem maininud oli. Ta lihtsalt ei olnud enda peas eriti kindel. Seejärel luges tütarlaps vaikse häälega üle sõnad mis paberil seisid. Bezoaar, itaalmägisammal, loheveri, cantarelluse leotis.

"Eks ma hiljem proovin lugeda, ma ei suuda praegult keskenduda," sõnas kuuendik vaikse ohkega ning libistas enda asjad tagasi koolikotti. "Aga aitäh sulle," lausus ta tänulikult naeratades.

Guest

"Ole lahke," lausus noormees naeratades ning silmitses kuuendiku. Ta ei olnud kindel, kas ta peaks küsima tüdrukult nime või mitte, ent see tundus siiski õige asjana mida teha. Viimaks tõmbas noormees omale piisavalt õhku kopsudesse ning lausus: "Muide, ma olen Nicholas, aga kutsutakse Nick'iks... Et, mis sinu nimi on?"

Nick tundis, et ta tahab endale millegi kõvaga virutada, sest nihukest tutvustamist polnud ta veel kunagi teinud. See oli nii-nii veider.

Guest

Jodie lükkas enda kotti jällekord eemale, lootes et ta seda enam niipea taas kätte võtma ei pea. Olles just kaalunud, kas oleks kohane, kui ta ennast tutvustaks või mitte, katkestas noormees ise vaikuse, end Nicholasena tutvustades.

"Jodie Michelle, kuid eelistan, kui Micha'ks kutsutakse," vastas tütarlaps naeratades, kerge liigutusega silmile tikkuvat tukka eest ära lükates. Ilmselgelt vajas see lõikamist.

Guest

"Väga meeldiv," lausus Nick ning tundis, et ega nende suhtlus väga vabamaks vist ei lähegi. Selline nurka surutud asi tundus olevat. Võib-olla kui ta poleks oma teadmistega hiilgama hakkanud, siis oleks võimalus. Koolivanem needis ennast vaikselt ning silmitses siis uuesti oma vestluspartnerit. "Üks asi paneb mind siiski imestama," alustas noormees, "sa ütlesid, et sa ei mõista nõiajooke, aga miks sa selle siis valisid?"

Guest

"Meeldiv," noogutas Jodie kergelt. Järgneva küsimuse peale pidi tütarlaps paratamatult veidikene nurkalt naeratama. "Oma vanemate pealekäimise tõttu. Enne seda, kui ema koduseks jäi, siis tegeles ta nõiajookide eksperimenteerimisega ja samuti valmistas ravijooke St. Mongos. Tema sõnul on nõiajoogid elus väga tähtsal kohal ning ta üsnagi sundis mind seda ainet valima, kuigi ma selle TVT tasemel vaevu läbi sain," selgitas kuuendik, enda käeketti näppides.

Seejärel end diivanilt püsti ajades, kõndis tütarlaps üle ruumi laua juurde, mille taga koolivanem istus ning istus seal olevale vabale toole. "Võlukunsti ajalugu?" küsis ta kulmekergitades, nähes nüüd lähemalt, mis raamatutega tegu oli.

Guest

Noormees kuulas veidike kurvalt pead raputades tüdrukut. Tema arvates oli see ülekohtune, et noor neiu pidi õppima asja, milles ta kõige tugevam ei olnud. Kuigi nõiajoogid olid midagi, mida kindlasti elus vaja läheb. Ja ega tüdruk ju täiesti lootusetu poleks selles olnud, muidu poleks tal lastud seda üldse valida. Nõndaks ta ei öelnud midagi.

Koolivanem jälgis kuidas neiu tema juurde tuli ning siis Ajaloo üle imestas. ""Hiiglased vs MoM" on hetkel teemaks," naeris Nick ning lisas: "kusjuures see nüüd kõige igavam ka ei ole." See oli tõsi, et see päris igav ei olnud, see lihtsalt oli asi, mida Nick oli otsustanud õppida.

Guest

Jodie muigas ning noogutas kergelt.
"Iseseisvalt ehk tõesti mitte, aga kui tunnis seda katkematut monotoonset juttu kõikidest nendest mässudest ja asjadest kuulata, on raske keskenduda ja mitte magama jääda," täheldas tütarlaps, hääles teatav lõbususe noot.

Tema ise ei olnud Võlukunsti Ajalugu valinud, kuna see lihtsalt ei olnud ilmselgelt tema tunniplaani mahtunud. Aga kui see oleks Michelle valida olnud, oleks ta kindlasti nõiajookide asemel ajaloo võtnud.

Guest

Nick hakkas lõbustatult naerma. "Tõsi ta on, et proffesor suudab seda küllaltki katkematult monotoonselt esitada." Ta silmitses veidike väsinult raamatuid ning vaatas siis tüdrukut. Oskamata midagi nüüd täpselt öelda või väljagi mõelda, et millest rääkida. "Mis ained sul veel on, peale nõiajookide?" uuris noormees viimaks.

Guest

Jodie noogutas lõbusalt kaasa ning toetas ennast enda toolil veidike tahapoole, nõnda et tooli eesmised jalad veidi põrandalt kerkisid, sedasi kõõluma jäädes.
"Muundamine, nõiasõnad, taimeteadus, MJVK, ruunid ja aritmantia," luges tütarlaps kergel häälel sõrmedel enda ained üles, mõtiskledes siis korraks, kas ta oli midagi unustanud, kuid meenus õige pea, et nüüd ei olnud ta maininud nõiajooke, kuna neist Nick juba teadis, seega arvud täiesti klappisid.

» Tundide ajal
» Balli ajal