I astronoomiatund (NEWT)

Ja nii ongi! Kuu heitis astronoomiatorni platvormile sinakat valgust, muutes selle nõiduslikuks - ning just selline õhkkond oli Lilithile täiuslik. Ta jumaldas Kuud, Päikest ning kõiki teisi taevakehi Päikesesüsteemis või sellest väljaspool; siiski oli eriline lemmik just armastajate kaitsja, Kuu.

Seadnud oma suure teleskoobi aluse paika, hakkas professor teleskoopi selle külge kruvima. Selline peen nokitsemine on just tema teema. Varsti peaks ka õpilased saabuma hakkama, selleks ajaks võiks kaadervärk paigas olla. Üsna pea seisis seadeldis kindlalt oma kolmel jalal. Kontrollinud, et objektiiv paigas, ajas naine end sirgu, kõndis piirdeni, mis eraldas teda pikast vabalangemisest siseõuele, ning toetus sellele. Ta oli Sigatüükas pikalt õpetanud, julges arvata, et oskab õpilastega ümber käia, ning, mis kõige tähtsam - armastas oma ainet. Kuu peegeldus Lilithi tumedates silmades, kui ta selle poole vaadates mõtteisse vajus.

Dan vedas ka end astronoomia tundi. Õõh, tund tema emaga. Mitte, et tal midagi oma ema vastu oleks, lihtsalt tund oli sedavõrd ebameeldivam, kui seda su vanem andis. "Hei," sõnas Daniel ja viipas oma emale käega. Woohooh, slythid juba paigas. Dan väristas oma õlgu. Äärmiselt ebameeldiv.

Astronoomia oli üks nendest ainetest, mis võimaldasid Rinil uhkust tunda - ta teab tunniteemast midagi! Olgugi, et tema lemmik oli just Kuu, piisavalt lemmik, et end seda vaadates kuhugi katusele magama unustada, teadis ta ka teistest taevakehadest üht-teist. Kuigi see matemaatiline pool talle ei meeldinud, elas ta need arvutused üle, sest sai võimaluse teha midagi, mis talle meeldis - vahtida läbi teleskoobi ja lihtsalt imetleda. Selle käigus said ka ülesanded sujuvalt oma lahendused.

Teleskoop selle karpi kokku pakitud, ronis nooruk astronoomiatorni, et näha seal professorit - kes talle üpriski meeldis, just suhtumise poolest - ja ühte slytherini, kelles Rin tundis ära Donelle'i. Davidi õde... Uh. Siug selline. Silmanurgast märkas ta ka ühte gryffindori, nimeks vist... Daniel? Tervitanud professorit, tõmbas võlur ühe platvormi kinnise külje juurde seatud klapptooli sobivasse kohta ja hakkas teleskoopi valmis seadma.

Kellegi hääl tuletas Lilithile meelde, et tal on tund anda ja tuhat üks asja on veel teha enne, kui ta võib unelema jääda. Naine pöördus, et näha ühte õpilastest, Donelle'i, teda tervitamas. "Hommikust jah," vastas ta naeratades. Veel kaks õpilast saabus, üks neist oli tema poeg Daniel, teine üks hufflepuff, Rin. "Ma olen sulle öelnud, et sinu jaoks olen ma professor Walker-Murray, mitte "Hei"," torkas Lilith, kuulnud Danieli tervitust. "Oma veidi respekti, palun." Lokkide lenneldes pöördunud, suundus naine trepi juurde, et võlukepp välja võtta ning seda viibutada. Majesteetlikult hõljus kohale suur pöördplaadiga kriiditahvel, mida ta ikka ja jälle kasutada armastas, et oma joonistamisannet skeemide tegemisel demonstreerida.

OT: jep, nagu Rin mainis, kinnise külje juures on klapptoolid lauaplaadiga, millel saab kirjutada.

Daniel pööritas oma silmi. Just selle pärast talle see tund ei meeldinudki. Ta sakkis selles ja ta ema armastas nokkida juba siis, kui ta tervituse valesti ütles. "Vabandust professor Walker-Murray," pomises David rohkem moka otsast. Chiisas, tee jah teda slythi ees maha. Mingi Davidi õde ka veel. Hea, et ülejäänud Slytherini kägi kohal polnud veel.

Daniel ohkas, kui madusid juurde voolas ja võttis istet Rini kõrval oleval toolil, valmistudes samuti tunniks. Slytherini õpilased polnud kunagi Danielile meeldinud. Juba esimesest klassist saati vihkas ta neid.

Rin ei pidanud peadki tõstma, et teada - madusid tuli juurde. Neil rohelistel olid nii hapu olemisega aurad, et oleks lausa veider neid kahe silma vahele jätta. Teleskoop sai peagi üles seatud ja nooruk hakkas just üle vaatama, et see ka töökorras on, kui kuulis enda kõrval mingit heli. Ta tõstis pea, tumedad silmad küsivad, ning naasis siis oma endise tegevuse juurde. Tjah, milline vedamine - tema kõrvale seadis end gryffindor, mitte mõni siug.

Lucy jõudis kohale mitte varem, kui 4 minutit enne tunni algust. Astronoomia ei olnud kindlasti üks tema lemmikaineid, aga õpetaja oli suhteliselt meeldiv ja kellele ei meeldiks tähistaevast vaadata? Ukse avanud, nägi ta, et kohal oli juba 5 Slytherinlast, Rin ja Daniel. Lucy tervitas õpetajalt vaikselt ja viisakalt, naeratades kergelt ja hoides haigutust tagasi - ta oli eile öösel väga hilise kellaajani üleval olnud ja esimest KA kokkusaamist hoolikalt planeerinud ja nüüd oli selle tulemusena üsna väsinud. Tüdruk tõstis enda võlukepi ja hõljutas ühe tooli seina äärest Danieli kõrvale ning sammudes ise samuti sinnapoole. Slytherinlaste poole ta ainult noogutas kergelt peaga tervituseks. Nende Slytherinlaste vastu polnud tüdrukul midagi."Hei, Rin, Daniel!" ütles ta siis rõõmsameelselt poiste juurde jõudes "Võin siia istuda, Dan?" küsis ta viisakusest ning vastust sellele retoorilisele küsimusele ootamata istus prefekt enda eelnevalt kohale hõljutatud tooli ja naeratas Danieli poole. Tema arvates polnud mingit põhjust, miks ta poisi kõrvale istuda ei võiks, nad said siiski üsna hästi läbi.

"Hey, Luce," naeratas Daniel prefektile. Gryffindore tuleb juurde. Väga hea. "Muidugi võid," muigas Dan kavalamalt. Kes neidist ikka keelab. Õpetaja võib-olla, sest nüüd võis Danielil tekkida kergeid keskendumisraskusi. Niigi sakkis ta selles aines eksole.

Õpetajal - kes oma käekellale pilgu heitis - polnud selle vastu midagi, kes kelle kõrvale istub. Küll tunnis selgub, kas ta peab mõned ümberpaigutused tegema või mitte. Tund peaks üsna pea algama, aga mõned õpilased on ikka veel puudu. No olgu - ta ei tagane oma seisukohast ja kes hilineb, selle majalt võetakse punkte maha. Mitte palju, sest tema loomuses polnud kohe türanniseerimisega autoriteeti võita, aga piisavalt, et see meelde jääks. Pealegi, kui jäädakse hiljaks, magatakse maha parim aeg planeetide asukohtade ülesmärkimiseks.

Silmanurgast Danielile pilgu heitnud (loodetavasti ei teki noormehega probleeme, sest tema kõrval on tüdruk, kes kohe kindlasti kogu tema tähelepanu vajab), astus naine tahvlini, võttis taskust kriidipaki ja sealt ühe kriidi, et siis tahvli tumerohelisele pinnale Päikesesüsteemi visandit tegema hakata. Vot nüüd sai ta oma joonistusoskuse üle uhke olla - isegi kui keegi seda ei märganud.

Üsna pea oli kell liiga palju, et Lilith viitsiks üldse oma närve ootamisele raisata. Kriit maandus tahvliserval ning naine pööras end lokkide lehvides õpilaste poole. "Niisiis. Tere tulemast selle aasta esimesse astronoomiatundi. Kindlasti olete minuga juba tuttavad, aga ennast kiitmast ma ei väsi - olen Lilith Walker-Murray, teie jaoks professor Walker-Murray." Sõna rõhutades heitis ta pilgu Danielile, justkui öeldes - sina seal, pane tähele. "Astronoomia on Sigatüükas õpitavatest ainetest kõige lähedasem mugumaailmale, sestap ei tohiks kellelgi esineda probleemi siin hakkama saamisega. Vajadusel saan anda järeleaitamistunde ja asju üle seletada."

Lilith peatus korraks, et hinge tõmmata. Jah, tema stiil - ei paista hingavat ühegi lause vahepeal. "Niisiis! Tänane tund on üks suur praktiline töö." Ta koputas oma joonisele tahvlil. "Täna öösel on suurepäraselt näha Veenust - seda võimalust pole alati. Joonistage endale üles Päikesesüsteem, lisage sinna viiendas klassis õpitud Jupiteri saatjad ja suuremad taevakehad, mida teleskoobiga näete. Nimed pole olulised, piisab asukohast Kuu ja Maa suhtes. Tunni lõpus toote tööd üle vaatamiseks minule. Läks." Rahulikult kõndis professor enda teleskoobi juurde ning hakkas taevast uurima, et aeg-ajalt ühte näpitsplokki märkmeid teha.

Daniel avas oma kaustiku ja pööritas silmi. Viiendas klassis õpitud. Ei pidanud kolm korda arvama, et teada, et Daniel oli need juba ära unustanud. Healjuhul paari ta suudaks nimetada ehk. Ja kuigi Daniel oli lisaks veel paarile võimele ja oskusele oma emalt ka oma joonistamisoskuse pärinud, ei olnud ta suurem asi astronoom. Oma päikesesesüsteemiga ühele poole saanud, kiikas ta Lucy tööd. "Hei, kas sa saaks mulle natuke näidata, ma kardan, et mu mälu veab mind alt," sosistas kutt neidisele ning naeratas võluvalt.

Lucy surus veel ühe haigutuse alla, kui ta õpetajat kuulas. Õnneks ei tundunud tänase tunni teema väga raske olevat, pigem just eelmise aasta kordamine. Käsud nö kätte saanud võttis ta kotist pärgamendi ja seejärel pöördus tüdruk enda teleskoobi poole - millal ta selle veel juba kokku jõudis panna? Viimane kord, kui ta magamata tundi tuleb... Tüdruk joonistas kiiresti päikesesüsteemi enda tööle, tehes seda täiesti mehaaniliselt. Teleskoop, pärgament, teleskoop, pärgament... See tehtud, lokeeris ta uuesti Jupiteri ning otsis üles tolle kaaslased ja nonde koordinaadid- ikka ilusasti ükshaaval. Ta oli just parajasti jõudnud kolm neljast Galileo kuust üles visandada, kui Daniel ever-so-charmingly tema tööd näha küsis. Lucy turtsatas vaikselt ja sosistas vastu "Ma ei saa siianii aru, kuidas su ema on astronoom ja sina ei suuda Jupiteri kuutteist kaaslastki üles otsida" kuid liigutas siiski kätt niimoodi, et ka poiss tema tööd näha võis ja otsis teleskoobiga üles neljanda kaaslase.

Daniel muigas võluvalt: "ilmselt jäi see geen mul saamata." Ta visandas ruttu Lucy töö endale ümber ja naeratas siis neidisele tänulikult. "Aitäh sulle, sa oled parim," sosistas kutt. Ta jätkas ülejäänud kerakeste ja asjade joonistamisega. Oh jummel see oli tüütu. Enne kui kutt arugi sai, oli ta midagi juba sinna valesti joonistanud.

Kohe, kui professor käsklused kätte jagas, asus Rin Päikesesüsteemi joonistama. Tema joonistusoskus polnud suurem asi, kuid käekiri oluliselt loetavam kui nii mõnelgi kutil - oli ta ju inglise keele oma emakeele kõrvalt õppinud, pluss hoopis teistsuguse kirjaviisi... Vaheldumisi teleskoobi ja pärgamendi vahel liikudes märkis nooruk üles kõik, mis nägi ja mis meeles oli - palju oli. Jutuvada enda kõrval püüdis ta mõne aja ignoreerida, kuid lülitas end siis sellest maailmast hoopis välja - on tuvikesed, kudrutavad, kui peaks tööd tegema. Hoopis põnevam oli taevast uurida.

Lucy naeratas poisi sõnade peale ja vaatas korraks poisi tööle "Aga nagu näha oled sa mõnel muul alal täitsa andekas." kommenteeris ta poisi visandit sosinal. Poisi tänuavalduse peale ta muigas ja sosistas "Tõesti... mida sa küll ilma minuta teeksid..." pöördus ta ikka veel muiates ja pead raputades enda töö juurde tagasi. Kui tal kõik Jupiteri kaaslased märgitud oli, vaatas ta korraks poisi kaarti, et teada saada, kas too Pluto ka peale kandis, kui ta märkas viga Dani töös. Ta müksas kergelt poisi kätt, et tolle tähelepanu võita, mille tulemusena liikus tolle teleskoop paigast ära. Poisi etteheitvat pilku nähes hakkas tüdruk vaikselt itsitama. "Sorri, aga sul on siin viga, Ceres on siin" ta näitas kohta enda kaardil, mis asus Marsi ja Jupiteri orbiitide vahepeal, "mitte seal" ta näitas nüüd kohta, kus olid Marsi kaks kuud - või noh, poisi kaardil nägi välja, nagu oleks Marsil pigem kolm kuud. ((OT. need laused ta muidugi sosistas))

Daniel silmitses nüüd oma tööd ja Lucy oma. "See on lootusetu," pomises Dan sosinal. Ta ohkas ja kustutas oma vea ära, joonistades nüüd tüdruku pärgamendilt kenasti endale asja õigesti maha. "Ilma sinuta oleks ma siia tundi juba ammu surnud," itsitas Daniel vaikselt. "Nüüd ma pean teleskoobi ka uuesti paika panema. Kas sa tead ka kui palju mul selleks aega kulub?" küsis Daniel sosinal ning kulme kortsutades, kuid leebus siiski ja muigas kavalalt. Ta kõigest naljatles eksole.

Lilith oli oma teleskoobi juurest lahkunud, et tahvlile täiendusi teha, sest taevas pole ju kunagi ühesugune, kui tema kõrvu kostis kahtlaselt tuttav sosin ja itsitamine.

Klõps, murdus kriit, mida naise valgeks määrdunud sõrmed vastu tahvlit surusid, pooleks ning üks pool kukkus kivipõrandale, et seal pooleks minna. "Ma arvasin, et tegin teile selgeks - minu tunnis ei aeta juttu!" Professori muidu blondid juuksed olid tulipunaseks muutunud, kui naine end kiirelt ümber pööras. Poolik kriidijupp lendas läbi õhu, maandudes valju klõpsatusega Danieli tooliklapil, puistades noormehe joonise üle valge puruga. "Murray! Püsti ja loed mulle ette kõik Jupiteri püsivad saatjad, alates väiksemast!" Isegi Lilithi pruunid silmad tundusid punased. Alateadvuslik metamorfoos. Ikka juhtub.

Lucy raputas vaikselt itsitades pead ja märkis veel kaks suuremat taevakeha kaardile. "Kui sa teleskoopi ka liigutada ei oska, siis on su geenid sind küll kõvasti alt vedanud" sosistas ta vaikselt poisile, enda töö kõrvalt Danile naeratades.

Professor Walker-Murray etteheidet kuuldes prefekt jäi aga koheselt vait, kummardus pärgamendi kohale ja teeskles nagu poleks kunagi elus midagi öelnud. Kahjuks see ei petnud nende õpetajat. Kui kriiditükk Lucyst mööda vihises, tüdruk võpatas. Oi-oi... Nüüd nad olid küll õpsi korralikult välja vihastanud.

Dan võpatas ja tema naer katkes kui noaga lõigatult, kui kriiditükk vastu ta tooli lendas. Damn it. Kutt ajas end aeglaselt püsti. Ta vihkas seda tundi, vihkas, vihkas vihkas. Nii, Jupiter. Püsivad saatjad. Alustades väikseimast. Daniel vaatas üle teiste õpilaste. Jee, kogu klassist oli just tema see, kes õpetaja välja vihastas. Oma ema ka veel. "Khmm, noh, eed on ju Adrastea, Amalthea, Metis, Thebe, Europa, Ganymede, Io, ja Callisto," pomises Daniel ja jäi siis õpetajale otsa vaatama. Huvitav, kas ta emal oli mark ka, et ta poeg just astronoomias nii loll oli?

Lilith kuulas Danieli vastuse ära, näitamata näos ühtegi emotsiooni. Kui nooruk lõpetas, muutusid professori juuksed taas blondiks, kuid tema näol oli kergelt haavunud ilme. "Jupiteri püsivad saatjad alates väikseimast on Adrastea, Metis, Thebe, Amalthea, Europa, Io, Callisto ja Ganymede," luges naine ette. "Õpi see selgeks, Murray. Viis punkti Gryffindorilt tunni segamise eest. Ja vastuste mitteteadmise eest. See oli viienda klassi materjal, väga lihtne üle vaadata." Ta ohkas vaikselt. "Ja Weasley, kui teil Murray'ga on soov omavahel suhteid luua, tehke seda tunniväliselt, aitäh," lisas professor siis, võttis tahvliserval olevast pakist uue kriidi ning jätkas oma joonise täiendamist. Loomulikult oli tal mark, aga ta oli õppinud seda mitte välja näitama.

Okei, nooh, järjekord läks sassi. Suur asi ka. Mis kasu sest ikka oli, kui ta neid kõiki oleks teadnud? Daniel pööritas silmi ja prantsatas oma kohale tagasi istuma. Ta pühkis oma töö valgest kriidipurust puhtaks. Seejärel tõmbas ta sõrmedega läbi oma juuste. Loodetavasti ei jäta ema teda peale tunde, sest see oleks eriti-super-mark. Aga tõenäoliselt oleks Lilith seda juba talle öelnud, kui ta peale tunde peaks jääma või midagi. Dan lubas endale, et ta õpib kõik need kuud ja asjad selgeks nüüd.