I astronoomiatund (NEWT)

Lucy jälgis Danieli ja tema ema sõnavahetust, kuid, kui Daniel planeetide järjekorra sassi ajas raputas ta kergelt pead. See oli õpetajast veidi õel, tüdruk kahtles, kas isegi tema oleks suutnud niimoodi prauhti kohe õiges järjekorras planeete öelda, eriti veel kõikide nende irvitavate Slytherinlaste ees. Tüdruk kirjutas ühele väikesele pärgamenditükile
Ja libistas selle siis poisi töö alla, teeseldes lisasule otsimist kotist ja muigas siis, enda töö juurde tagasi kummardudes.

Daniel luges Lucy kirjutatud kirja ja torises vaikselt omaette. Miks ta sellele ei mõelnud, et kui ta käega kriidi oma töölt pühib ja siis sõrmedega läbi juuste tõmbab, ta juuksed kriidiseks lähevad? Kutt silmitses oma käsi. No jaa, need olid nüüd puhtad. Seejärel kallutas ta oma pead veidi ette ja sasis juukseid, nii, et kerge kriiditolm ta kohalt üles tõusis. No vähemasti oli ta harjunud olema muretu ja mitte eriti põdema selliste feilide pärast. Kutt kirjutas pärgamenditükile kiirelt vastuse ja libistas selle nii muuseas tüdruku lauale: "Ta ongi selline. Ilmselt saan peale tunde ka veel. PS: Tänks. Kuidas ma nüüd välja näen?" Kuti huulil püsis võluvalt kaval muie.

Lucy vaatas poisi katseid juukseid kriidist puhtaks saada kerge muigega juuste varjust. Kirja kätte saanud märkis ta ennem veel ühe asteroidi kaardile ja vastas siis.
Tüdruk ajas kogemata-meelega enda tindipoti ümber, kuna tundis professori põletavat pilku enda kuklal. "Oih!" kiljatas ta ja tõmbas rüütaskust välja enda võlukepi, et segadust koristada. See tehtud pööras ta ennast pooleldi pingis ümber ja saatis ta õpetajale vabandava naeratuse samal ajal kirjakest enda selja tagant poisi pihku surudes, mis talle poolel teel vastu tuli.

Daniel itsitas vaikselt kirja lugedes. Vahepeal sättis ta oma teleskoobi taas paika ja püüdis nüüd kõik ilusti ja õigesti pärgamendile joonistada. Seejärel hakkas ta kirjakesele vastama. "Ära liialda. PS: Kui ma sinuga koos pealetunde jään, siis polegi nii hull. PPS: Miks sul selline tunne on?" Sixten täiendas veel oma joonistust ja kontrollis vilksamisi Lucy tööd, et veenduda enda joonistuse õigsuses. Seejärel heitis ta pilgu õpetajale, kes nüüd jälle joonistas tahvlile midagi ja saatis kirja taas Lucy'le.

Lucy kuulis poisi itsitamist ja surus enda naeruturtsatused maha, enne kui nad tõepoolest uuesti õpetajale vahele jäävad ning süvenes uuesti enda kaardi joonistamisse. Tal oligi kaart vist juba peaaegu tehtud, vähemalt tundus küll niimoodi. Ta uuris just parajast teleskoobiga taevast, et näha, ega tal midagi vahele jäänud polnud, kui ta enda kõrvalt liikumist tajus ja nägi enda laual uut kirjakest. Lucy saatis ühe kiire etteheitva pilgu poisile ja avas kirja. Seda lugedes Lucy turtsatas vaikselt ja kaotas kirjakese kiire võlukepiviipega, et õpetajale tõendeid näha ei jääks ((OT. ta jättis ennem võlukepi laua peale, selleasemel, et rüütaskusse panna)) ja hakkas vastukirjakest kirjutamaja saatis siis selle kiire liigutusega poisi lauale ning pöördus tagasi enda kaardi poole. Lucy vaatas korraks enda käekella ja nägi, et tund hakkabki varsti lõppema ka.

Rin sai üsna pea töö valmis. Kamoon, ta mäletas enamvähem kõike ja oskas taevakehi näha ja... Mis takistus tal üldse oli oma joonis kiirelt valmis saada? Ainult kaks gryffindori pärdikut, kes ei suuda endale tuba võtta, vaid peavad bondima keset tundi! Kirjutanud joonise alla oma nime, tõusis nooruk püsti, kõndis professori juurde ning ulatas talle oma pärgamendirulli. "Mul on töö valmis. Kas ma võin ära minna?"

Lilith ei vaevunudki oma tööd katkestama, kui jälle mingit kihistamist kuulis. Ta oli piisavalt kaua õpetanud, et aru saada, millal muud teemad liikvel olid. Pealegi rikuks see tema mõttelõnga ära, kui ta hakkaks end kahe õpilase sussutamise pärast üles kütma. Kui aga hufflepuff tema juurde kõndis ja talle oma töö andis, heitis naine sellele pilgu. "Väga hea töö, Okumura. Võid minna." Siis kortsutas ta kulmu. "Murray ja Weasley... Kui teil töö valmis saab, palun jääge siia. Ma sooviksin teiega paar sõna juttu ajada," lausus professor rahulikult.

OT: editisin, sobib nüüd? : D

Rin noogutas, saanud loa lahkuda, ja läks oma kohale tagasi. Teleskoobi kokkupanekuks ei kulunud tal palju aega, asjad kotti - ning läinud ta oligi.

Daniel ei hakanud sellele kirjale vastama. Rin pakkis oma asjad kokku ja sel ajal vaatas Sixten lõbusalt muiates oma töö üle. Jap, nüüd vist oli kõik olemas, mis vaja. Ning siis kuulis ta oma ema häält, mis tema muige huulilt pühkis. "Mille eest?" küsis Daniel pilku õpetajale viies. Ta sai juba niigi karistada ju.

Lilithi huulile tekkiv naeratus oli kõike muud kui sõbralik. "Küll pärast kuuled, Murray," vastas ta endise rahuliku häälega, andmata edasi rohkem detaile. Võiks ju eeldada, et Daniel end oma ema tunnis vaos hoiab, aga ei.

Lucy oigas kuuldavalt - ta oli just enda töö valmis saanud ja rulli keeranud, kui õpetaja enda teadaande tegi. Mida nad nüüd siis valesti olid teinud? Pahaselt porisedes pakkis tüdruk enda teleskoobi kokku ja jäi siis ootama tunni lõppu. Mõnus. Nüüd jääb veel peale tunde ka. "Kas ma toon enda töö praegu ära, professor?" küsis ta siis, mitte just enda kõige sõbralikumal toonil. Olgugi see õpetaja Danieli ema või mitte, praegu oli ta küll liiga karm. Lucy oli lõpetanud enda töö vaid paar minutit pärast Rini ja Rin oli mingi eriline astronoomiageenius ju. Pealegi polnud õpetaja kunagi öelnud, et nad tunni ajal rääkida ei või.

"Võid tuua," vastas Lilith, kummardunud teleskoobi juurde, et taevast uurida. Lucy hääletoon reetis, et neiu polnud rahul ülekohtuga, mis neile tehakse. No jah - eks ta otsustab neiu töö põhjal, mis kindlasti on laitmatu. Tegemist oli siiski Weasley'ga ja kuigi need eelnevad punapead vägagi oma teadmiste osas varieerusid, oli Lucy tõesti Percy tütar - lihtsalt öeldes geenius. Daniel seevastu... Naine surus alla ohke. Tema poeg oli astronoomias paras õnnetus, nagu oli äsja näha.

Daniel rullis ka oma töö kokku, mille ta valmis oli saanud ja viis õpetajale ära, oma emale pilkugi heitmata. Seejärel maandus kutt tagasi oma tooli ja pakkis võlukepi abiga oma teleskoobi kokku. Väga lame tund. Viimase kooliaasta esimene astronoomia tund ja kes suudab seal pealetunde jääda? Eks ikka Daniel Murray. Slytherini õpilased irvitasid kindlasti selle üle veel tükk tükk aega.

Lucy tõusis enda toolilt ja viis enda kokkurullitud kaardi õpetajale. "Palun" Ta teadis, et tema kõige suurem karistus olekski peale tunde jäämine tunni segamise alusel, kuid see oleks veelgi rohkem tema vaba aega ära röövinud - vaba aega, mis oli hetkeseisul praktiliselt olematu. Tüdruk juhtis ja valmistas ette KA'd, tal olid prefektikohustused ja tema hinded olid laitmatud, mida veel tahta? Pealegi talle isegi ei meeldinud eriti astronoomia. Pinki raske ohkega tagasi istudes naeratas ta Danielile - mitte rõõmsalt vaid... kui saatusekaaslasele. Ta lootis, et Daniel oli tema töölt piisavalt maha teha saanud, et tolle ema päris ära ei keera, muidu võivad nad siia väga kauaks istuma jääda... Selle mõtte peale tüdruk haigutas, kattes viisakalt suu.

Lilith ei teinud slytherinide naerust välja. Ta teadis väga hästi, milline kabelimats see nii Danielile kui Lucy'le on, eriti kui rivaalitseva maja õpilased neid naeravad, aga... Saatnud tunnitööd võlukepiviipega oma väiksesse kabinetti, pakkis naine ka oma teleskoobi võluväel kokku ning toetas end vastu piiret, mis keerdtreppi ümbritses. "Daniel, Lucy... Ma unustasin teile vist öelda - ei, kõigile -, et minu tunnis pole ei rääkimine ega kirjavahetus lubatud, kui tegemist pole just rühmatööga. Järgmine kord tean seda viga parandada," lausus professor, käed ristatud. "Rohkem punkte ma teilt maha ei võta, hetkel vähemalt, sest ma ei suudaks oma maja niimoodi karistada, aga teid on hoiatatud. Palun igasugused teemavälised arutelud ja kohutavalt tähtsad asjad jätta väljapoole tunniaega. Teeme nii?" Ta vaatas Danielile otsa, silmis palun-ära-tee-mulle-häbi-eks-pilk. "Võin teile öelda, et see viis punkti on köömes selle kõrval, mis te oma tunnitööde eest saate, võid Lucy't tänada, Sixten, aga kui see korduma peaks, ei kõhkle ma Gryffindori skoori hävitamast..." Naine ohkas. "Palun vähemalt püüdke teha nägu, et see aine teile meeldib. Võite minna."

Lucy hammustas reaalselt keelde, et mitte professorile vastu nähvata. Olgugi, et talle üldiselt Prof. Walker-Murray meeldis, käitus ta hetkel küll ülimalt nõmedalt. Esiteks... katsugu ta tõestada nende kirjavahetust. Lucy poolt olid vähemalt kirjad kaotatud ja teiseks, nende teema oli täiesti teemasse. Igal juhul ta ei öelnud midagi ning kui õpetaja nad vabaks lasi noogutas ta õpetajale kangelt hüvastijätuks ja hakkas mööda keerdtreppi alla minema. Poole peale jõudnud (nii, et ta õpetaja vaateväljast kadunud oli), jäi ta seisma ja Danieli ootama. Ta oli nii kiiresti välja tormanud, et polnud tähelegi pannud, et Sixten temast maha oli jäänud.

Daniel ristas rinnal käed, kui ta õpetaja juurde astus ja tema juttu kuulas. No mis mõttes. Nad ei seganud ju tundi. Selles suhtes, et nad sosistasid vaikselt ja see ei seganud kedagi. Kui Lucy kadus, ei kavatsenud Dan veel lahkuda. "Me ei seganud oma sosistamisega kedagi ja kust sa võtad, et me kirjakesi kirjutasime?" küsis Sixten. Oojaa, ta ei kavatsenud lasta sel asjal nii jääda, eriti kui ta ema see oli, kes siin ülekohut tegi. "Ja mille eest ma Lucy't tänama pean? Millele sa vihjad?" küsis Dan kulme kortsutades. Vihjas sellele, et ta tegi maha? Ka sellele oleks Sixten osanud vastu väita.

"Daniel, vaata nüüd asja sellisest vaatepunktist. Ma nägin, et te kirju vahetasite. Te segasite mind, olen mina eikeegi?" Lilith vaatas pojale tõsiselt otsa. "Lucy saab oma tunnitöö eest väga head punktid ja tänu nendele ei ole sinu viis miinuspunkti enam mingi teema. Ma ootasin sinult veidi täiskasvanulikumat käitumist, oled täisealine, peaksid suutma käituda vastavalt," lausus naine. "Täiskasvanulik käitumine hõlmab ka austust oma vanema ja ka oma professori vastu, isegi kui tegemist on kaks-ühes isikuga."

Daniel ohkas ja vaatas maha. "Nojah, mida iganes," pomises kutt. Aga see, et ema tal terve klassi ees marki teha lasi? See oli ka austus. Kutt astus trepi juurde ja sörkis mööda seda alla, kuni jõudis Lucy'ni. "Hei, tahad minna kuskile?" küsis kutt kavalalt muiates.

Lucy naeris ja lõi poissi kergelt õla pihta "Praegu on öö, kuhu me minna saaksime?", tüdruk haigutas ja pani käe suu ette. Ja hakkas Danieli kõrval treppidest allapoole minema "Pealegi tahan ma enda mõnusasse pehmesse sooja voodisse minna, mmmmm...."

"Kuidas sul saab veel uni olla?" ei saanud Daniel aru. "Teeks midagi toredat," muigas kutt kavalalt. "Või kardad sa koolivanemaid?" muigas Dan. Kutil polnud üldse und. "Või kui sa tõesti väga magama tahad minna, siis sa pead leppima sellega, et sa pead mu unelauluga magama laulma," naeris Daniel.

"Miks mul ei võiks enam und olla? Midagi väga ergutavat ju toimunud pole" Lucy hüppas viimasest kolmest astmest alla ja vaatas poissi lõbustatud pilgul "Ma ei ütleks, et mul koolivanematega probleeme oleks ja mulle juhtumisi väga meeldib laulda, aga mida sa lõbusa all silmas pead?" Ta surus veel ühe haigutuse alla, mille tagajärjel silmad veits vesiseks muutusid.

"Lähme keelatud metsa näiteks," pakkus Daniel. Tal oli jälle üks nendest ohte trotsivatest hoogudest peal, kus ta tahtis kangesti midagi hulljulget teha. See hoog tuli kas lihtsalt üle elada ja midagi hulljulget ette võtta või Danieli mõtteid hajutada.