Raamatukoi

Kalin istus raamatukogus ja luges mingit paksu igavat raamatut seoses muundamise esseega. Ta oli seda juba nii kaua lugenud, et ei saanud mitte midagi aru, mida ta sealt välja lugema peaks ja kaalus varianti Sebastiani abi paluda. Tal oli kindlasti see essee juba valmis ja kui ka polnud, siis oskas ta aidata ikka.

OT: Brian.

Kalin kortsutas kulme, kui Briani sõrmi oma kaelal tundis. "Teen küll jah," pomises kutt ja toetas end vastu tooli seljatuge, kohendades keebi kraed. Mõte, et keegi peale Sebastiani tema kaela kallal on, polnud just kuigi ahvatlev.

Kalin kergitas kergelt ühte kulmu, kui Briani käsi temaoma puutus. Mis toimus. "Jah, ikka," lausus kutt. Ta lükkas raamatu Briani poole. "On küll õige. Ma plahvatan lihtsalt kohe sellest infost, mis seal kirjas on," lausus kutt ja toetas käed lauale ning pea kätele.

"Pigem mõnel ravenil juba siis," lausus Kalin. Kes dorkilt abi tahaks paluma minna? Tegelikult saaks Kalin sellega ise ka hakkama. Ta tõstis pea kätelt ja silmitses Brianit. "Täna on trenn," tuletas Kal meelde. Ja homseks on esseed vaja. Vahva.

"Ma igaks-juhuks," lausus Kalin ja kehitas õlgu. Ei, Brian tavaliselt ei hilinenud. Kalin toksis igavlevalt sõrmedega lauale ja tõmbas siis oma pärgamendirullid lähemale, silmitsedes infot, mis ta neile kirja oli pannud. Essee jaoks oli seda veel liiga vähe.

Kalin kallutas pead pisut viltu, kui Brian talle lähemale liibus. Nagu ikka väga palju lähemale. "Mida sa teed?" küsis Kal pilku Brianile viies ja talle silma vaadates. Väga kahtlane. Kuti nägu oli peaaegu tema näos. Kal tõmbus pisut eemale. Jah, ta teadis vähemalt ühte nime, kes teda aidata võiks ja seda nime kandis üks Slytherin, kellest Kalin järsku väga väga puudust tundis.

Kalin tõmbas sõrmedega läbi oma juuste. Ilmselt oli ta lihtsalt liiga väsinud. "Vahet pole, ma olen väsinud lihtsalt," lausus kutt. Ta trummeldas kergelt sõrmedega laual. "Mis sa arvad siis?" küsis Kalin. Noh, kui Brian ta teksti luges, siis tal peaks ju mingi arvamus olema selle kohta.

"Sebastian," pomises Kalin. "Või Robin," lisas kutt. "Serenity ka tõenäoliselt," lisas kutt. "Ravenitest ma küll kedagi ei tea. Neist sobiks ilmselt iga teine abiks, kui nad nõus oleks," lausus kutt. Nood olid ju kõik targad ja suutsid infot töödelda, nagu robotid või midagi. Aga ühtegi ravenit polnud hetkel nagu kuskilt võtta ja kõik nimetatud olid ka oma tegemistega kusagil ära.

"Kaksikud on kuskil ära ja Serenity õpib uusi loitse vist," lausus Kalin. Tal polnud aimugi, kust neid leida. Seb ja Rob tegid ilmselt mingeid vampiiriasju. Mine tea, äkki Sebastian jõi siiski kellegi teise verd ka peale Kalini. Mitte, et Kalinil otseselt midagi selle vastu oleks. Peaasi, et ta kedagi ei tapaks. Serenity see vastu, aga ilmselt mõtles kusagil üksinda loitse välja. Kuskil, kus keegi teda leida ei saaks, et ta rahus oma loitse võiks mõelda või midagi. "Lootusetu," pomises Kalin ohates.

Kalin silmitses Brianit. "Nii kange tahtmine on see asi kohe ära teha?" küsis kutt. Tema üldse ei viitsinud. Ennem läheks kohe trenni ja siis mässaks sellega öösel näiteks või midagi. Mis tähendab, et see jääks ilmselt tegematta. Aga see oli ka nõme ülesanne Kalini meelest.

Kalin ohkas. "Ära aja nii loogilist juttu," pomises ta. "Oh, ma tean! Me saame miinuspunkte ja siis ma annan meile plusspunkte juurde," sõnas kutt noogutades. Jaa, see oli hea mõte. Mingi suvalise, aga vettpidava põhjusega loomulikult. Kalin tõukas end tooli seljatoest eemale ja silmitses pärgamedirulli, millele ta oma jutu kirja oli pannud.

Kalin kortsutas kulme ja tõusis püsti. Ta silmitses hetke nende käsi ja lasi siis Briani käest lahti. "Ja näiteks mida?" küsis kutt kahtlevalt. Lähevad lendama näiteks. See on lõbus.

Kalin silmitses kutti, siis vaatas ta asju laual. Kal haaras oma võlukepi ja vibutas seda, kaotades oma asjad. Tegelikkuses ilmusid need puhketuppa, tema voodile. Kal, aga järgnes nüüd ise Brianile. "Kuhu sa lähed?" küsis Kalin.