Pärast kaklust.

Donelle hõljutas kaks kanderaami haiglatiiva uksest sisse, kus ootas neid juba haiglamadaam, käed puusas ning peas äärmiselt tige ilme. Ega jah, keegi oli talle vist teada andnud, et mugudekätš hoovis toimunud oli. Kuuendik hõljutas kummagi kuti ühele vooditest, sättis end nende voodite vastu, teise seina äärde istuma ning viis siis pilgu tädile, kes kohe askeldama oli hakanud. "Ühel on ilmselt roided murtud, sisemine verejooks ja kõik muud võimalikud asjad," alustas näitsik, pilk dorklasel pidamas, kelle roiete peal David reaalselt hüpanud oli - poor thing, see võis ikka rämedalt valus olla, - kuid siis jõudis talle kohale, et teise olukord oli enamvähem sama. "No ja teisel ka." lõpetas D siis oma põhjenduse kiirelt ning lisas siis tarbetult juurde: "Nad kukkusid trepist alla. Koos." Nii kui nii keegi seda uskuma ei jäänud.

ot. daniel ja rin siis.

Esimene asi, mis Rini tervitas, kui ta taas teadvusele tuli, oli terav valu ninas. Vaikselt oiatanud, tõstis nooruk käe, et nägu katsuda, kuid tõmbas sõrmed kohe tagasi, kui valusähvakas läbi tema meelte lõikas. Ta oli vist... haiglatiivas? Tundus tuttav küll. Püüe end küünarnukkidele ajada ebaõnnestus haledalt. Kurat... Nii läbipekstu tunne oli... Oota... David peksiski ta ju läbi. Ei no tore on. Võlur ohkas. Midagi tuleb ette võtta, ta ei saa teha nägu, et need mäluaugud on ainult mingi väike viga. Akira muutub juba ohtlikuks, kui mitte teistele, siis talle endale - look where this got him! Peaks tõesti Mungosse või Azkabani minema, see asi ei saa nii edasi minna.

Pead kõrvale kallutanud, nägi Rin Danieli kõrvalvoodis lebamas. Ah jaa... Gryffindor sai päris korralikult... Tema tumedad silmad liikusid veidi edasi. Eh? See madu? Mida tema siin tegi? See oli ju selle neetud Davidi õde! Mismõttes...

Professor Henry oli just ärganud enda toas ja aknast välja vaadanud, kus ta oli märganud veel kaklejaid teineteisele viimaseid hoope jagamas. Mees vihastus. Asi oli üle käte läinud koolimajas! Kuid ta ei jõudnud nii kiiresti riidesse, et välja joosta ja neile vahele minna. Selleks ajaks, kui Henry oli uksele jõudnud, oli hoov juba tühi, niisiis võttis mees suuna haiglatiiba. Seal oligi Rin ja Daniel, keda David Frost, PREFEKT! tagunud oli. Henry lausa vahutas vihast. Muidugi oli ta vihane ka Rini ja Danieli peale, kuigi mees ei teadnud veel tagamaid. "Või, et trepist alla!" lausus mees kurjalt, olles jõudnud just haiglatiiba ja kuulnud Donelle Frosti viimaseid sõnu. "Ma nägin väga hästi aknast, kuidas David ja Daniel vastastikku hoope jagasid, ilmselt sai ka Rin oma osa, kahjuks ei olnud ma piisavalt kiire, et kohale jõuda õigeks ajaks! Preili Frost, minge kutsuge kohe Gatina ja O'Hara siia!" Henry tõesti oligi vihane. Ta oli näinud seda, kuidas Scarlett O'Hara, vahetusõpilane ameerikast oli aidanud Dave ja Gatina oli talle lihtsalt selga lennanud. Oi, Slytherini õpilased olid ikka väga üle käte läinud. Henry viis pilgu õele, kes üritas poisse tervendada.

Henry vaatas Donalla poole, mõeldes, et kas tüdruk on peast soe või. "Miss, Frost, ma palusin teil minna ja kutsuda siia preili Gatina ja preili O'Hara. O'Hara on ilmselt täiesti läbi pekstud ja Adrianna peab enda käitumise eest vastust kandma! Teie vennaga tegeleme me hiljem." Henry silmitses Rini, kes ülesse oli ärganud ja kortsutas kergelt kulmi.

"Siis minge ja otsige palun, ma soovin nendega rääkida," lausus Henry kannatlikult. Tal oli ükskõik, kui keegi talle vastu hakkas. Ta oli ise alles nii noor, et üldiselt ta närvi ei kaotanud ja tal oli alati üks relv - võtta maha nende majalt punkte, kui vaja. See hoidis tavaliselt õpilasi tagasi, sest nad ei tahtnud enda majakaaslaste silmis häbisse jääda. Kes ikka oleks tahtnud enda käitumise pärast kaotada majakarikat.

"Nägemist," vastas Henry neidisele, kes ilmselt ei saanud üldsegi aru, et mees oli teda viisakalt palunud, too raudselt arvas sada asja jälle kokku. Selle eest vastutas haigaõde, et Daniel ja Rin vedru välja ei viskaks. "Head paranemist teile, varsti räägime," lausus mees nüüd kahele poisile jättes arsti nendega tegelema. Seejärel sammus ta haiglatiivast välja, jäädes selle ukse ette seisma, et oodata Scarletti ja Adriannat.

Mõnda aega suutis Rin rahulikult paigal lebada, kuid kui üks professor kohale ilmus ja see siug ringi sebima hakkas, et veel üks siug kohale vedada, tegi nooruk katse end uuesti küünarnukkidele toetada. It worked - aga tal käis rinnust selline valusähvakas läbi, et ta automaatselt käreda vandesõna lendu lasi. Kurat küll... Miks on ainus normaalse maja esindaja haigevoodis ja see väike vuhva tähtsust täis näoga?

Rin suunas oma tumedad, viha ja piina täis silmad slytherinile. "Ma tahaks teada, mida sina teed," sisistas ta. Nii kuradi sitt oli olla, et ka temasugune tuim känd suutis end seaks vihastada. "Mida sa taidled ja kahjurõõmutsed siin, madu! Oled happyhappyjoyjoy, su idioodist vend suutis kahest mökust sita välja peksta, jah?" Mida see Donelle kepsleb siin... Silmanurgast märkas hufflepuff, et haiglatiiva õde siblis lähemale, käes mingi pudel, kuid ta eiras seda. Tjah, suuremalt jaolt oli ta ise - ei, tema teine pool, which makes no difference - süüdi, et kõik nii läks, nagu läks, seega oli tema süüdi, et Daniel praegu siin vedeles ja päris paljudel ilge jama tuleb. Aga miks peab see uss siin vingerdama????

"Mine lihtsalt minema, ära kahjurõõmutse siin," soovitas Rin süngelt ning lasi end vaikse ohke saatel ettevaatlikult selili tagasi. "Mul ei ole su haletsust vaja. Sa ei teagi mind." Suurema osa õpilaste jaoks oli ta ju ainult mingi hufflepuff, tühi koht ja mõttetu vend, nagu David end väljendanud oli. Ainult Akira kaudu sai ta tähelepanu, kuid vägagi soovimatut tähelepanu. Eh, Donelle'i sõnade peale mõeldes - ta oskab võidelda küll ja on piisavalt peksa saanud, eriti Scarleti käest (kes ei piirdunud vaid Crucioga, vaid lasi ka rusikaid käiku), aga tema iseloomu pole arulage vehklemine sisse programmeeritud. Sõnadega annab asju lahendada hoopis valutumalt... ja inimesed ei lõpeta haiglatiivas.

Rin sulges silmad. Ta oli sellest arutelust väsinud. "Söö oma ego ära, madu, sest ma ütlen sulle - ma ei tea, mida Akira Davidile tegi, sest ma ei mäleta mitte midagi!" lausus nooruk tüdinud häälega. "Kahjuks ei ole ma mingi Nägija, kes oskab ette näha, mida keegi parajasti teha kavatseb." On's see siis voorus või pahe, võta näpust, aga talle hõõruti nina alla midagi, millest ta kübetki ei mäletanud. Räägiks keegi talle siis ilma ilustamata, mis toimus ja miks David talle üldse kallale tuli. Seda saab rääkida vaid slytherin ise, aga praeguses olukorras on kaks varianti - see madu tuleks talle uuesti kallale või lihtsalt sülitaks tema küsimuste peale.

Silmi avamata vastas Rin vaid: "Ära siis nuta, kui Akira reaalselt sulle kallale tuleb, sest kui sa seda neetud kahtlemist jätkad, siis ta teeb seda." Nii palju oli ta oma teisest poolest kuulnud, et sellele ei meeldinud karvavõrdki, kui inimesed tema eksistentsi kahtluse alla seadsid. Hoopis olevat see saatana poeg omaks võtnud need, kes teda omaks võtsid.

Daniel tuli pärast päris pikka teadvuseta olekut viimaks taas reaalsesse maailma tagasi. Koos reaalsete valudega. Kutt karjatas ja haaras enese ümbert kinni. Hetkel vandus ta endale, et ei kakle enam mitte kunagi mitte kellegagi ja kui siis ainult võlukeppidega. See valu oli niivõrd piinav, et kutt peaaegu soovis surra. Õnneks totserdas haiglamadaam üsna kiiresti tagasi ja kuna Dan polnud võimeline end istukile ajama ja peekrit ise käes hoidma, siis jootis tädike selle julmalt kutile sisse.

Rin võttis peekrist lonksu ja neelas selle alla, silmist piinatud pisarad voolamas. See oli õudne. Miks peavad kõik võlumaailma ravimid maitsema nagu mingite keskaegsete piinariistade vedeldatud manifestatsioonid? Peale sügavat hingetõmmet kallas ta ka ülejäänud peekritäie seda kurkukõrvetavat sodi suhu ning neelatas, pillates peekri kolinaga põrandale. See oli r õ v e. Midagi hullemat polnud ta elu sees joonud - ja ta oli igasuguseid asju jooma pidanud, kui veel Scarleti "õpilasena" elas.

Kõrvaltvoodist kostev karjatus pani võluri võpatama ning ehmunult pööras ta pead. Madaam siblis juba lähemale ning kallas pealtnäha sedasama laket ka Danieli kurgust alla. Uhh... Paljalt mõttest hakkas Rinil pea ringi käima. See kraam on sõnulseletamatu. Vaikselt ohanud, vajus ta tagasi padjale, jäädes lakke vahtima, vaevumata isegi silmist immitsenud pisaraid ära pühkima. Iial enam...

Daniel lükkas peekrit endast eemale. Vastik, vastik, aga kui ta tajus, et see siiski aitas valu leevendada, lõpetas ta jalamaid rabelemise ja lasi mõrul joogil oma kurgust alla voolata. Viimaks sai rohi otsa ja Dan sai rahus lamada ja aeglaselt silmi avades lage põrnitseda. Tema vaadet segati, aga kohe, kui madaam Sixteni nägu verest puhastama asus, sealjuures poputusi liigselt jagamata. Õnneks polnud enam valus. Kuti nägu sai üsna kiirelt puhtaks kraamitud ja nüüd jäeti lõpuks Daniel mõneks ajaks rahule. Kutt vaatas ringi ja märkas enda kõrval voodis Rin'i. "Oled kombes?" küsis Dan kähedal häälel ja püüdis end istukile ajada.