Pärast rünnakut

Daniel oli piisavalt loll olnud ja täiskuuöösel metsas konnata ja seal oli ta kokku sattunud hundinahas Maxiga, kes teda rünnanud oli. Nüüdseks oli Daniel ühe õpetaja poolt päästetud ja haiglatiiba toimetatud. Dani vasaks käsi ja külg olid kõvasti rapsida saanud ja need olid kinni seotud. Ta kõikus ärkveloleku ja une vahel ning tal oli kõrge palavik.

OT: Lucyle.

Lucy oli alla tulnud, jupp aega Danieli puhketoas oodanud ja lõpuks isegi poiste magamistoast kontrollides. Poissi ei olnud. Lucy oli seejärel esimesse tundi läinud, kuna ta oli juba hommikusöögi maha maganud. Tundi astudes leidis ta sealt eest mitte ainult nõiasõnade õpetaja vaid ka enda majavanema, kes talle teatas, et Daniel on haiglatiivas ja et libahunt oli teda rünnanud. Lucy mäletas ainult kuidas tal oli halb hakanud ja kuidas ta oli siis haiglatiiva poole jooksu pistnud, jättes koti ja kõik klassi maha. Haiglatiiba jõudnud, langes ta pilk koheselt Danielile. Prefekt kiirustas enda parima sõbra voodi juurde ja kahvatas. Poisi vasak käsi ja külg olid paksult sidemetega kaetud. "Daniel..." sosistas tüdruk vaikselt, pisarad silmas, poisi paremast käest kahe käega kinni võttes.

Daniel avas oma silmad ja silmitses Lucy't pikalt. Ta kortsutas kulme, saamata aru, kes seal on. Viimaks avas kutt suu: "Lucy?" Dan silmitses neidist kahtlevalt ja pigistas ta kätt. Kuigi haiglatiivas raviti kõiki vigastusi imekiirelt, läks kaua aega, enne kui libahundi rünnaku tagajärel tekkinud haavad paraneks.

Lucy noogutas ja pigistas poisi kätt julgustavalt. Oli jube näha Dani sellises seisundis. Lucy vaatas haiglatiiva emandat, kes nende juurde tulnud oli "Kuidas tal on, kas ta saab terveks? Kas ta on nüüd... libahunt?" küsis tüdruk vaikselt naise käest. Haiglaemand vaatas poissi kentsaka ilmega ja ütles siis vaikselt "Talle jäävad tõenäoliselt armid. Libahundi vigastused ei tervene kunagi täielikult." tüdruku viimase lause peale ta noogutas. Lucy pööras pilgu jälle Sixtenile "Shhh... kõik saab korda, Dan..." sosistas ta poisile. Luce nägi, kui higine poisi laup oli ning võttis öökapil olevalt veekausist lapi ja asetas selle Danieli laubale.

Daniel oli vahepeal sulgenud oma silmad ja jälle korraks ära vajunud. Kuid kui ta tundis märga lappi oma näol, avas kutt taas silmad ja naeratas Lucy'le. "Mis sina siin teed?" küsis ta sosinal, nagu poleks enne märganud, et tüdruk seal on.

Lucy naeratas Danielile vastu. "Ürita natuke magada, eksole, kallis." ütles ta vaikselt ja võttis poisi käes kinni ja istus toolile voodi kõrval. Tema igatahes Danieli kõrvalt ei lahku. Poiss vajus uuesti vist magama. Haiglaemand võttis poisilt sidemed ümber, et veel rohtu peale tupsutada. Lucy raputas pead "Ma teen seda ise." ütles ta vaikselt ja võttis rohu ja käsna ravitseja käest ja liikus teisele poolele Sixtenist, õrnalt tema haavu tupsutades. Mingi hetk katkes isegi pisaratevool. "Dan... mida sa täiskuuööl õues tegid..." ohkas Lucy vaikselt.

Daniel vajus sügavasse unne ja isegi ei liigutanud end, kui Lucy ta haavu puhastama hakkas. Alles mõne aja pärast tuli Daniel pärismaailma tagasi. Ta vaatas silmi kissitades ringi. Kehatemperatuur endiselt liiga kõrge. "Lucy?" küsis Daniel ja püüdis oma vasakut kätt liigutada, aga sinna lõi valu ja kutt oigas vaikselt.

Lucy oli tagasi poisi paremale poolele läinud ning Sixten oli taaskord sidemetesse mähitud. Umbes tunni aja pärast tuli poiss uuesti teadvusele. "Ma olen siinsamas, Dan." vastas Luce koheselt "Ära enda vasakut poolt praegu liiguta. Sa said päris kõvasti rappida." Lucy üritas naeratada, aga see tal päris ei õnnestunud "Su ema ja Venus käisid siin. Nad on praegu direktori juures, nad tulevad varsti tagasi" ütles prefekt vaikselt. Mitte, et ta oleks eeldanud, et poiss midagi hiljem mäletab või midagi. Lucy lasi parema käega poisi käest lahti ja silitas sellega õrnalt Danieli põske.

Daniel naeratas kuidagi vaevaliselt. Lucy oli tema juures, sellest talle piisas. Esialgu ei tulnud talle keegi muu pähe. Kui tüdruk ta ema ja õde mainis kortsutas Dan kulme. Ta vaatas enda vasakut külge nüüd. "Mis must saab?" küsis kutt sosinal ja pööras oma pilgu tagasi Lucy'le, silmis hirmu ja valu segu.

Lucy vaatas kaastundliku ja hella pilguga poissi "Sa oled ja jääd alati Danieliks, kallis. Ainult, et nüüd..." Lucy pilgutas pisaraid tagasi "Libahundi tekitatud haavadele pole ravimeid..." sosistas ta siis, vasaku käega kõvemini poisi kätt pigistades.

OT: mängin Lilithiga siitsamast, ei viitsi sisse logida.

Haiglatiiva uks avanes ja Lilith astus sisse, Venus talle järgnemas. Tüdruku nägu oli pisaratest triibuline. Märganud, et vend on teadvusel, sööstis punapea kohalt ja peatus alles Danieli voodi juures, õlad allasurutud nutust vappumas. "Daniel..." nuuksatas Jess. Tema ema kõndis tema selja taha ning pani käed piiga õlgadele, silmitsedes poega murelikul pilgul, lausumata sõnagi.

Pole ravimeid. See jäi Danieli pähe kummitama. Ta vaatas murelikult Lucy'le otsa ja siis tulid sinna Venus ja ta ema. "Hei," sosistas Dan ja püüdis naeratada. Kuid tema silmadest peegeldus siiski valu. "See pole nii hull, kui tundub," püüdis kutt asja kuidagi pehmendada.

"Ole vait, õnnetus!" hüüatas Venus, äigas käega üle näo ja vajus siis põlvili. "Sind hammustas libahunt..." sosistas tüdruk. "Täiskuuööl... Mu vend muutub libahundiks..." Tema jutt muutus juba sonimiseks, mistõttu piiga näo kätesse peitis. See on liiga halb, et olla tõsi. Ta oli alati neid ööolendeid kartnud, eriti libahunte ja vampiire. Liiga palju räägiti lugusid, kuidas inimesed läksid ja ei naasnud või kui naasid, hakkasid tapma. Ja nüüd Daniel...

Daniel tõsines hetkega ja tema silmanurgast veeres pisar. Jah, temast oli tõenäoliselt nüüd saanud koletis. Mis tõenäoliselt. Temast oligi saanud koletis. Dan sulges oma silmad ja ta vajus jälle ära oma palaviku unenägudesse, mis iga korraga muutusid aina õudsemaks ja Dan hakkas seekord juba vähkrema.

"Jess, kallis..." Lilith põlvitas tütre juurde ja silitas tema punaseid juukseid. "Su vend jääb su vennaks, olgu ta kes tahes," püüdis naine tüdrukut lohutada. "Sa käitud, nagu Dan oleks surnud, aga ta on siinsamas ja armastab sind vanaviisi." Heitnud pilgu pojale, sädelesid ka naise silmis pisarad ja tema silmade iirised olid muutunud peaaegu valgeks, kui ta silmavett tagasi hoida püüdis. Tema tubli, kena ja arukas poeg...

Daniel vähkres tükk aega sedasi palavikus ja koguni sonis. Tema jutt oli segane ja arusaamatu, ainult nimed olid need, mida võis muu pomina seest eristada. Ta nimetas Lucy't ja Venust ja Akelat. Kõik oli segasse pominasse seotud. Mõne aja pärast kutt rahunes ja ärkas jälle, vaadates ringi. "Lucy?" sosistas kutt. "Venus? Ema?" Dani hääl oli vaikne ja sellest kõlas läbi valu.

"Jah?" Lilith oli seal ning reageeris kohe, kuulnud Danieli häält. Naise näol peegeldus mure, kui ta seda naeratusega varjata püüdis. Oleks väga imelik, kui ta ei muretseks. Siis poleks ta õige ema...

Lucy oli vait olnud terve aja, kui Danieli pere temaga rääkis ning hoidis lihtsalt kahe käega Danieli paremast käest kinni. Kui Danil pisar voolas, pühkis tüdruk selle vaikselt ära. Kui poiss taaskord teadvusele tuli, võpatas tüdruk kohe enda nime kuuldes ja pigistas kätt, mida ta ikka veel pihkudes hoidis. "Siin, Dan" ütles ta vaikselt, kergelt kareda häälega. Ta polnud terve see aeg sõnakestki lausunud, vaid oli lihtsalt poissi, enda parimat sõpra jälginud. Selgelt oli poisi uni palavikuline ja rahutu - kas mürgist või uudisest, seda ta ei teadnud.

Danieli huulile tekkis taas see kõike haledalt varjata püüdev naeratus. "Kaua ma pikali olen olnud?" küsis kutt kähedal häälel. "Ja millal ma välja saan?" lisas ta uue küsimuse, vaadates vaheldumisi otsa nii Lucy'le, kui oma emale. Valu küljes muutus aegamisi aina teravamaks.

Lucy vastas Danieli küsimusele vaikselt "Varahommikust alates. Paarteist tundi ma oletan." Mitte et see kõige olulisem info oleks olnud. Teise küsimuse peale vaatas ta professor Walker-Murray poole küsiva pilguga. Tema seda ei teadnud, ta eeldas, et direktori kabinetis oli sellest midagi räägitud.

Lilith raputas kergelt pead. "Direktor ütles, et sa saad välja siis, kui su haavad maksimaalselt paranenud on," sõnas naine vaikselt. "Aga sellega võib ka minna kas väga vähe või väga palju aega..."

Daniel ohkas ja püüdis end liigutada, aga see tõi endaga kaasa ainult valu. Rätik ta laubal oli soojaks muutunud ja see oli juba ebameeldiv. Daniel pööras oma pilgu Lucy'le ja nägi nüüd ise ka, et tüdruk mõlema käega ta käest hoiab. "Kaua sina siin olnud oled?" küsis ta sosinal. Ta oleks nagu vahepeal ärganud ja Lucy't enda kõrval näinud, aga samas võis see ka unenägu olla.

Danieli küsimuse peale lasi tüdruk vasaku käega Sixteni käest lahti ja vaatas kella käe peal. "Mingi... kuus-seitse tundi ehk? Ma pole just kella jälginud kui aus olla" ütles ta vaikselt. Äkki peaks poisi märga rätikut uuesti vahetama? Lucy laskis teise käega ka korraks poisi käest lahti ja võttis lapi poisi laubalt ja kastis selle uuesti märga vette ning asetas taas Danieli laubale. Oli veidi veider teha selliseid asju, kui poisi õde JA ema teda pealt vaatasid, aga prefekt ei hoolinud sellest eriti. Kõige olulisem oli Daniel. Rätik vahetatud asetas Lucy käe jälle Danile pihku.