NSMO.

Donelle - sama tüdinud ilmega nagu alati, samad suured püksid ja pisike top seljas nagu alati, sama võlukepp parema käe sõrmede vahel keerlemas nagu alati - sammus neljandale korrusele. Kui ta täpselt teadnud oleks, miks ta just neljandale tuleb, oleks ta seda võibolla öelnud ka, aga arvestades, et ta ei teadnud, siis noh... Mõningatel asjadel ei peagi põhjust olema. Tšikk sisenes aritmantia - valiktund, milles ta ei osalenud - klassiruumi, lükkas ukse enda järel kinni ning suundus siis otse läbi klassiruumi õpetajalaua juurde, mille peale hetke pärast istus. Arvestades, et ta oli Suure D pisike õde, siis tegi ta aegajalt üksi olles asju lihtsalt selle pärast, et ta sai. Kuna näiteks kui David siin oleks olnud, oleks hoopis tema siin laual istunud. Vot. Slytherinlane viis pilgu enda ees olevale esimesele õpilastepingireale, viipas siis võlukepiga ning hetkepärast olid esimese rea toolid sinised. Yeah.

ot. rin

Akira - yeah, he's back, bitches - istus neljandal korrusel ühes aknaorvas ja toksis võlukepiga paberit, millesse tekkisid kõrbenud augud. Tal oli igav. Nagu, megalt igav. Mitte midagi polnud teha - ühtegi dorki, kellega möliseda, silmapiiril ei paistnud, ja kui nüüd see kerge uimasustunne kõrvale jätta - tänks, David, verekaotus ja muud karvased -, siis oli tal nii tuim tunne, et torka mõõgaga ja ei liiguta lihast ka.

Samme kuuldes pööras nooruk pead. Kas tõesti, või petavad tema silmad, nägi ta Davidi õde mööda minemas? Vaikselt volksas ta aknaorvast põrandale, kui oli kuulnud ühe klassiruumi ukse sulgumist, surus kõrbenud paberi taskusse ja võlukepi selle tuppe reiel, ning suundus aritmantiaklassini, et selle uks avada. Just nii - Donelle mis Donelle. Ja osad toolid klassis olid sinised. Naiss! Kiirelt võlukepi välja tõmmanud, nipsas võlur seda, muutes lauad siniste toolide juures oranžiks.

Akira turtsatas. "Kes sul siin kakelda ei julge?" küsis ta lustaka häälega. "Mulle ei antud võimalust. Aga ma ei tahtnud seda arutada." Kerge nipsuga muutus tahvel Donelle'i selja taga roosaks ja sellele tekkisid liblikad, lillekesed ning suur vikerkaar. "Mis sul viga on, et sa selle sitakoti haiglatiiba vedasid?" küsis nooruk rahuliku häälega, püüdmata sellele väljakutsuvat nooti anda. "Igasugune rämps tuleks jätta sinna, kuhu see kukub, mitte üles korjata ja taaskasutusse viia, sa ei tea seda?"

Kuulnud Donelle'i sõnu, ei saanud Akira muudmoodi, kui purskas naerma. Mõne aja hingamist taastanud, kõndis ta laudade vahelt klassi etteotsa ja seadis end ühele esirea lauale rätsepistesse, näol muie. "Mulle ja dorklased? Sa oled end vist tõesti segi kamminud... Dorkid on nõmedad. Teadupärast. Sa peaksid ise ka väga hästi teadma," vastas nooruk võlukeppi sõrmede vahel keerutades. Slytherini näo põhjal otsustades pidas see teda Riniks... Vaene laps. Tekitab lausa soovi kaasa tunda.

Akira kehitas õlgu. "Ma ei meeldi paljudele, sest ma olen sadistlik värdjas ja ei vasta ühiskondlikele nõudmistele. Sitta kah," vastas ta, hääl mittemidagiütlev. "Ei saagi igaühe pilli järgi tantsida." Klassiruum hakkas tõesti pimedaks muutuma, kuid ta nägi Donelle'i siiski päris hästi - jah, kui Rin oligi kõike muud kui kasulik, siis selle mägra silmanägemine, püüdja vääriline, omas kõik ära.

Akira tõmbas käega üle näo, turtsudes naerda. "Seda ma arvasingi. Sa pead mind selleks tussuks. Masendav - tõesti masendav. Nagu mul oleks mingi sitanikerdisest kaksik, kellega mind pidevalt segi aetakse..." Ta avas taas oma tumedad, hetkevalguses - või selle puudumises - peaaegu mustana tunduvad silmad, kinnitades need Donelle'ile. "Ma pole mitte midagi tarbinud... ainult lasknud elektrivoolu läbi oma pea lasta - aga see ilmselgelt ei tööta. Kuid mugud on mökud ka," sõnas nooruk rahulikult, nagu räägiks ilmast. "Kõrvalmärkusena - minu nimi on Akira. Väga meeldiv." Pannud võlukepi reiel olevasse tuppe, sirutas ta oma parema käe välja, näol mingi rebaselik naeratusevari.

"Ma! Ii... Ma olen juba sellise jaheda vastuvõtuga harjunud." Akira asetas käe rahulikult sülle. "Räägi mulle nüüd - ma ei saanud ikka aru -, miks sa seda õnnetust aitasid? Muidugi oleks jube kahju, kui ta sinna ära surnud oleks, siis poleks mind ka enam elavate kirjas, aga miks just sina? Lasknud mõnel dorkil seda teha..." Noormehe pilk oli siiralt uudishimulik. Tahaks teada, kas on mõjuv põhjus või mitte.

"Naruhodo..." pomises Akira mõtlikku nägu tehes, kuid tõsines hetkega. "Aga tegelikult?" küsis ta rahuliku, mul-aega-küll-häälega. "Seda muinasjuttu, et slytherinid head inimesed on, ma nüüd kohe kuidagi uskuda ei taha. Oleks Sõõlamiskübar mind märganud, oleks ma hetkega Slytherini läinud - vaata, mis ma kõik korda saatnud olen! Need teod küll Hufflepuffi väärilised ei ole..." Jah, ainult üritas ühte dorki vägistada ja kasutas tema peal Sectumsemprat, ja ärritas Davidit, põhjustades sellega hiljem ühe paraja massikakluse... Booyaa.

Akirale ei jäänud Donelle'i hääletoon märkamata. Tüüpiline madu. Ei - tüüpiline naine. Umbusklik nagu kits ja ei tagane oma illusioonidest, mis iganes need ka on. "Ah, lõikusin ühte dorkieiti, nimeks oli vist Sookie, ja trollisin natuke Davidit..." vastas noormees, hääl endiselt rahulik, aga jahe, minnes kokku klassiruumi õhutemperatuuriga. "Mitte midagi liiga suurt, aga piisavalt, et vale inimene tähelepanu saaks." Viimaste sõnade ajal sai võluri hääl mürgise alatooni.

Akira kergitas kulmu, kui õhkkond klassis väga jäiseks muutus. "Mida siis sulle räägitud on? Ma tahaks ka teada, mis muinasjutud ringi liiguvad..." sõnas ta võlukeppi taas sõrmede vahel keerutades. "Kõigile kõike ei räägita, eriti selle Rini kuuldes... Valgustad mind ehk?" Justkui punktiks süttis nooruki võlukepi ots, heites klassile ja selles viibijatele tontlikku valgust, mis muutis Akira näo laibataoliseks.

Akira kuulas kannatlikult kogu Donelle'i jutu ära ja turtsatas siis. "Mina tegin jah. Õrritasin teda natuke. Seda, et ta veel oma väikese lahkheli haavu üle elas, ma ei teadnud, ja seda ma enda süüks ei võta, et ta veritsema hakata otsutas. Noh, Rin ongi peast soe, nii et sa oled täiesti õigesti arvanud. Aga," siinkohal surus nooruk käe suule, et naerupurskeid tagasi hoida, "selles osas, et ma selle sossi kaksik olen, oled sa küll väga puusse pannud, Donelle, ingel." Sundinud end rahulikuks, tõstis võlur taas pilgu. "Rin ja mina oleme üks - füüsiliselt. Kõik, mida sa siin näed," ta laiutas käsi, "on füüsiliselt Rin. Ütleb sulle midagi selline diagnoos nagu hebefreenne skisofreenia?"

Akira muigas. "Nii et sa ei tea. Ei, ma ei ole midagi tarbinud. Miks peakski? Igatahes." Kohendanud enda asendit, istudes nüüd kandadele, alustas ta: "Noh, inimkeelde pannes on see skisofreenia lihtsalt isiksuse lõhestumine, eks? Ma olen kohutavalt tänulik ühele surmasööjale, kes mu lõi - sest Rin oli ilmselgelt liiga memmekas, et ise ohjad haarata. Mugud püüavad seda skisofreeniat ravida sellega, et topivad oma ohvri pea külge mingid jublakad ja lasevad mõnikümmend volti peast läbi. See peaks nagu töötama - aga ei töötanud, kuna ma olen endiselt siin." Ta vaikis hetkeks, pilk Donelle'il, ja muigas siis. "Liiga keeruline? Ma võin lihtsamalt ka seletada."

Akira muigas. "Arvad? Kas ma peaksin seda tõestama, kui väga sa eksid? Üldiselt ma slytherinidele, eriti tüdrukutele, liiga teha ei taha. David, muidugi, oli naljatlev erand... Look where it got me... No hard feelings." Ta kallutas pead, näol nüüd rebaselik naeratus. Because he can! "Sellest dorkist ei jäänud eriti palju järele," pidas võlur oluliseks mainida. Muidugi, kui keegi Sectumsempraga lahti lõigata. Donelle ei paista teda ikkagi uskuvat. Talle ei meeldi inimesed, kes temasse ei usu ja seda Rini lihtsalt mingiks kuutõbiseks peavad.