NSMO.

Aeglaselt, oh, väga aeglaselt ajas Akira end laualt maha, seistes lõpuks selle kõrval, valgust heitva otsaga võlukepp endiselt sõrmede vahel. Nüüd, kus valgus enam otseselt tema näole ei paistnud, polnud ka näha seda külma ilmet, mis nüüd endise Rini näol ilutses. See ilme oli verd näinud ja ihkas veel verd. Üheainsa välkkiire liigutusega tõstis nooruk võlukepi, see sihtis Donelle'i. "Ma ei ärpleks, kui David siin oleks. Mul on temaga veel asju ajada," lausus võlur häälega, mis võiks kogu ruumi jäätada. Tumedais silmis helkis hullumeelne pilk. "Sa ei usu mind, ega? Ütle mulle, kas ma peaksin kellegi ära tapma, et minu olemasolu lõpuks märgataks?"

Hetkega kustus valgus Akira - ei, Rini - võlukepi otsas ja klassiruum mattus pimedusse. Seda pimedust ära kasutades muutus Akira kassiks ning lipsas laudade alt läbi, põigeldes toolijalgade vahel, et end alles ukse juures taas inimesena sirgu ajada ja võlukepp tõsta. Piisas vaid mõttest Lumos, et valgus taas süttiks ja tema näole varje heidaks. "Me võime ka praegu rääkida, mis?" sõnas nooruk, näol sõbralik naeratus. "Kiiret ju pole... Donny." Neiu nime lausus võlur vaikse ja veidi mõnitava häälega.

Akira saatis Donelle'i pilguga, kui see läbi klassi liikus. Olgugi et tema silmanägemine polnud sama hea kui kassina, oli ta siiski veendunud, et vaade on parem kui tavalisel inimesel - sest tal oli selle Rini-värdja kehaga vedanud. Ta võis lausa kuulda, kuidas slytherin väljapääsu otsis, ning see pani ta ainult muigama. Nii armas... Hirmust ta ju toitubki. "Räägi mulle nüüd..." lausus nooruk rahulikult ja vaikse häälega, nagu kõneleks lapsega, kes on pahandust teinud, aga kelle peale ei tohi karjuda, "kuidas teie, slytherinid, inimesi end uskuma panete. Piinate te neid? Annate jalaga tagumikku ja käsite "usu, raisk"? Kuidas? Ma tahaksin väga teada." Hetkeks ka ei lahkunud see sõbralik naeratus võluri näolt.

"Ah nii..." Akira hääl oli kahtlev ja naeratus kustus, kui ta pilke Donelle'ilt pööramata kulmu kortsutas. "Sinu peal ma seda küll ei näe..." Ja nii ongi. "Sa vist ikka ei usu mind, ega?" Donelle'il poleks kuhugi minna. Keegi ei teagi, et nad siin korrusel ja siin klassis on. "Ma olen sinus pettunud. Lootsin, et sina kui slytherin mõistad... aga ei." Nooruki hääl oli peaaegu kurb. Just nii tema tujud käisidki - nagu jumal juhatas.

Akira ohkas, nagu oleks kogu maailma taak tema kaela visatud. "Ma ei ole haige. Sa ei saa aru. Rin on haige. Rin tuleks kõrvaldada, sest ta on parasiit. Mina ei ole. Ma olen lihtsalt väga närvi aetud." Võlukepp jõnksatas, kui nooruki nägu raevus moondus. Jah, nagu tuulelipp muutis ta oma tujusid. "Minu püüded sulle asju selgitada ebaõnnestusid. Sa oled nii väike, Sectumsempra ilmselt tapaks su..." arutles võlur endamisi, hääl vaikne ja sünge. "Ah, mis seal ikka." Ta tõstis võlukepi, valmis needuse lausuma.

"Tere tulemast!" sisistas Akira, kui David talle hoope näkku vohmima hakkas, ning saatis slytherini poole kõrvetuskaetuse, et siis nagu luts rohelise alt välja vingerdada ning end püsti ajada. Kui Donelle peaks üritama teda takistada, siis... tjah, tal pole tähelepanuga obviously probleeme. Jalaga Davidi selili lükanud, suunas nooruk võlukepi oma vastasele - või peaks ütlema ohvrile? - ning sisistas: "Crucio."

Ilma vähimagi vaevata blokeeris Akira kaetused - õppis ta ju parimalt - ning, saatnud Donelle'i poole juhmistava, pöördus taas Davidi poole, et Cruciatusega uuesti alustada - kuradi plika, segab vahele, ta teab ju väga hästi, et nii ei tohi. See asi oli inetuks läinud. Aga keda kotib - ta sai oma tahtmise. Mitte et ta nüüd selle sitanikerdise Rini eest väljas oleks, aga - kamoon, kes nii hea füüsisega kuti vaeseomaks peksab? Türa, tema on ka siin! Mitte keegi, absoluutselt mitte keegi peale Sookie ei tunnistanud teda reaalselt eksisteerivaks - korjab ikka raevu küll. Hambaid kiristades, silmad peas põlemas, nautis võlur piinamisneeduse mõju oma ohvrile.

Lucy oli just neljandale korrusele laskunud, patrullides, kui midagi hõbedast ja suurt - pandakujuline patronus tema juurde vuhises. Lucy kortsutas kulmu, patronus? Keelatud kellaajal? Aga kui patronus temast jälle kaugemale, mööda neljandat koridori, Aritmantia klassiruumi poole jälle vuhisema hakkas, ei raiskanud prefekt aega ja jooksis patronusele järele. Ta polnud veel klassiruumi lähedalgi, kui ta karjeid kuulis ja jooksis veel kiiremini ruumi, mille ees panda haihtus. Teda tervitas üks äärmiselt veider vaatepilt. Rin kasutamas andestamatut needust Davidi peal ja Donelle omakorda Rini ründamas. Tüdruk oli poole jooksu peal enda võlukepi pihku haaranud ja paiskas nüüd Rini Davidist võimalikult kaugele. "Incarcerous" suunas ta enda võlukepi hufflepufflasele, ning nöörid, mis prefekti võlukepi otsast välja paiskusid, sidusid poisi kinni. Lucy vaatas nüüd šokeeritult ringi ja küsis nüüd Donelle'ilt "Üt-ütle mulle palun, mis siin just juhtus?" enne Davidi juurde põlvitamist.

Kutt lendas küünarnukki marraskile lennates Rini pealt maha, kui too sealt minema vingerdas, ning järgmisel hetkel oli kuulda ainult kõrvulukustavat kisa, mida tekitas Dave, kes mööda maad ringi end keerutas nagu hullumeelne ja oma viimastki energia raasu karjumisele pühendas. Tule veel väikesele õele appi ja ise oled kohekohe suremas. Isegi suurte ja tahtejõuliste mugude käest peksasaamine polnud niivõrd valus, kui kogu see jura, mis ta sees hetkel toimus. Dave võis vaid unistada, et ta kunagi veel rohkem, kusagil haiget saanud oli. Kui kõik see korraks peatus jäi prefekt maha hingeldama, kuid seda rahu ei olnud kauaks. Taaskord keerles Dave juba paari sekundi pärast maas, ning kisas nüüdseks juba vaiksemalt, kui enne. Kui kõik see läbi sai jooksis slytherinlase silme eest kogu ta elulugu läbi, ning uskuge või mitte see oli üsna lühike ja mitte just eriti huvitav. Tuimalt ühe kohapeale pikali jäänud olid Dave'i silmad küll avatud, kuid ega Dave'i ennast sealt kodus küll polnud.


OT:Blondu suurel nõudmisel siis.
Dave karjus - ''Be happy,'' niikaua, kui ta karjuda sai, sest siis tuli Luce ja keelustas selle mängu mägral ära alustades sidumismänge.

Lucy vaatas Davidit äärmiselt mureliku pilguga. Ta teadis, kuidas cruciatuse needus mõistusele mõjuda võis ja see tühja pilguga David siin hirmutas teda. Tüdruk katsus prefekti pulssi, mis oli ilma igasuguse kahtluseta liiga nõrk.
Kui kaua Rin teda piinas? ja miks?" küsis Luce, käed natuke värisemas, talle tundus, nagu Davidi väikeõde ei rääkinud päris kõike. Miks peaks RIN Davidit ründama veel vähem andestamatut kasutama? Poiss ei olnud üldse sellist tüüpi.

Spoiler:

"David?" ütles ta vaikselt, poisi põske kergelt lüües. Tüdruk oli dilemma ees. Kas panna poiss magama või erksamaks muuta. Ta ei julgenud midagi väga teha, kuna kartis, et midagi võib valesti minna. Ta võis küll ravitseja tütar olla, aga andestamatutega ei puutunud ta küll just väga tihti kokku.

Akira oleks ka tahtnud hambaid kiristada ja vanduda ja mida kõike teha, kui talle neetud sada tuhat kehakammitsat poleks peale pandud ja kõige tipuks veel need köied ka. Kurat küll! See dork oli tal käeulatuses! Võis vaid ette kujutada, kui raevus ta tegelikult oli. Ja see siueit, oi kurja... Rin, Rin, Rin! Üks neetud Rin ees ja taga! Kas nad tõesti on kõik nii pooletoobised, et ei jaga matsu - selline kuradi tussu nagu Okumura Rin ei julgeks andestamatust needusest isegi mõelda! Oi, aga kui asi professoriteni läheb... Direktor ometi peaks teadma, missuguse hullu ta oma kooli lasknud on! No seda küll, varem ei saanud ta nii palju välja... Mida kuradit! Pohhui sellest vaiksest molluskist! Absoluutselt ei koti, mis edasi saab, sest tal polegi midagi edasi saada. Noormehe tumedad silmad välkusid vihaselt, kui ta ainult neid veel liigutada saigi.

OT: vabandan roppuste rohkuse pärast.

Lucy hammustas kõvasti huulde ja mõtles kiiresti. Talle tundus, et kõige õigem oli teine prefekt haiglatiiba viia. Või mõni õpetaja kohale kutsuda... Aga midaiganes ta ka tegi, seda pidi kiiresti tegema.

Donelle'i lause peale kortsutas Lucy kulme. See lihtsalt polnud mingil moel loogiline. Rin tegeles Aasia köögiga ja õpetas enda öökulli välja - need küll väga sadistliku inimese omadused ei tundunud. Aga muidugi oli poiss praegu temast natuke kaugemal kinni seotud... Tõendid ei valeta.. Aga midagi oli siin kindlasti mäda.

Lucy võlus õhust välja kanderaami - poissi tassida ta küll ei jõuaks ja terve tee poisi hõljutamine ei tundunud ka päris õige - ja hõljutas poisi kanderaamile. "Ma arvan, et me peaksime Davidi haiglatiiba viima" ütles prefekt siis, korraks Donelle'i poole vaadates.

"Ja ma panen ta vist hetkeks magama. Ta silmad ajavad mulle judinad peale praegu" ütles Luce uuesti Davidi poole vaadates.

Davidi krampide peale Lucy võpatas. Kurat, mida ta siin lobisema jäi, nüüd? Lucy tõmbas sügavalt hinge ja hakkas lihaseid lõõgastavat loitsu pomisema ning sellele järgnevat uneloitsu. Lucy hääl oli kergelt laulev, kuid veidi katkendlik ja tüdruku käed värisesid veidi ikka veel ja süda peksis kohutavalt valjult. Õnneks ei mõjutanud tüdruku närvid tema loitsude omadusi. Vähemalt oli ta selles umbes 95% kindel. Kui Davidi keha nüüd lõpuks värisemise lõpetas ja lõtvus, puhastas ta poisi näo verest "Tergeo" Seejärel tõmbas ta kanderaamil rihmad ümber Davidi kinni, et too kanderaamilt maha ei kukuks.

Lucy tõusis lõpuks külmalt põrandalt ja tõstis võlukunsti abiga kanderaami koos Davidiga enda kõrvale hõljuma. "Donelle, võta Rin ka kaasa." ütles ta poisi õele, ise ukse poole koos hõljuva kanderaamiga kõndides, samal ajal poissi pingsalt jälgides, kui mingil ilmvõimatul kombel peaksid poisil uuesti krambid või midagi muud murettekitavat ilmnema.

Välja koridori jõudes, meenus talle, et ta oleks tõenäoliselt pidanud mingile õpetajale ka sõna saatma juhtunust. Ah, kuradile sellega, ta ei hakka Davidit enam sellepärast maha panema, pealegi saab seda haiglatiivast ka teha.