hommikul

Matthew sammus sirgel sammul lendluudpalli väljakule, luud üle õla ning koolivorm taga lainetamas. Hommikune udu laius üle ning hallid pilved peitsid päikese samuti ära. selline ilm oli inglismaal väga tavaline. seal oli nagunii harva päikest näha. Poolvampiirile oli see aga kõige meelepärasem aeg päeva jooksul.
Kui ta ringi vaatas ja märkas, et mitte kedagi ei ole, hingas ta kergendunult sisse. Mitte, et ta ei armastaks demonstreerida oma oskusi teiste ees, ta oli lendamises vägagi hea, aga ta lihtsalt ei talunud kommentaare, mida kõik tihkasid jagama.

Jäänud rahule selle üksindusega, tõstis ta luua oma õlalt ning istus selle peale, tõugates ennast siis maast lahti. Ta hingas sügavalt sisse, rõõmus selle üle, et ta saab viimaks olla teistest eraldi ja lihtsalt harjutada omaette, mitte oodata teisi võistkonna kaaslasi ning nende jorisemisi kuulata. Tõusnud kõrgemale õhku, hakkas ta soojenduseks suure kiirusega ümber väljaku tiirutama.