Rahu ja vaikus

Kalin istus põhjatornis maas. Tema ees oli hunnik raamatuid ja pärgamendi rullid, mille kõrval vedeles ka sulg. Kutt ise luges parasjagu ühte raamatut. Ilmselgelt tegeles ta mingi kodutööga. Kell oli kümme juba. Varem polnud tal selleks aega olnud, sest täna oli pikk trenn olnud ja nüüd oli ta väsinud ja unine ja lisaks sellele oli tal veel ka halb olla ja seda juba mitmendat päeva. Olgugi, et Sebastian polnud juba pea viis päeva Kalini verd joonud. Ta lihtsalt keeldus ja juhtis teema pidevalt kõrvale, kui Kalin selle üles võttis. Sundida Kal teda ju ka ei saanud, pealegi nägi Seb seda juba läbi, kui Kal midagi seesugust plaanis. Nüüd tundis slytherinlane, et kui Seb ei joo ta verd, toodab ta kehsa seda punast vedelikku liiga palju, ja tal hakkab selle tõttu halb. Koduste tööde tegemiseks oli kohe väga halb aeg hetkel. Miks ta seda tornis tegi? Sest puhketoas oli mingi lärm ja seal polnud Kali arvates piisavalt õhku. Kutil oli seljas tumedad teksad ja mingi hallikas pusa. Koolivormi hetkel kandma ei pidanud. Tunnid olid ju läbi.

OT: Chachi

Chachi oli jälle suuna Põhjatorni võtnud, kuid selleasemel, et päikeseloojangut imetlema minna, mis teadupärast juba läbi oli, otsustas ta seal lihtsalt vaikus nautida ja raamatut lugeda. Tal oli ikka veel üks ja sama raamat pooleli, mille ta siis raamatukogust laenud oli, kui Sebastianiga kokku põrkas - Müütilised Olendid. Oleks ta tegelikult teadnud, kes Seb on, oleks see üpriski iroonilisena tundunud. Tal olid jalas mugavad, hallid dressid, peal valge maika ja veel selle peal hall, lukuga pusa, mis pükstega tegelikult komplektis käis. Jõudnud kohale, jäi neidis aga koheselt seisma, kuna märkas kedagi seal ees. Põrandal. Kalinit. Ühte koolivanemat. Tüdruk kergitas üllatunult kulme. Kas pöörata ots ringi või..? "Halb koht ei ole koduste ülesannete tegemise jaoks või?" küsis neidis hoopiski, mõeldes alles siis, et enam tal valikut vist ei ole. Ta oli enda kohaloleku juba nähtavaks teinud.

Kalin tõstis pea, kui kellegi häält kuulis. Hmm, dork. "Puhketoas on lärm," lausus Kalin vaid ja haigutas siis. Ta toetas oma selja vastu seina. Tahaks magada, mitte õppida. "Kuule, kas sul on Nõiajookide tunni kodune töö valmis?" küsis Kalin ja laksatas omale siis käega vastu otsaesist. "Fakk, sa oled kuuendik ju," pomises Kalin ja ohkas. Ilmselt on neil erinevad ülesanded. Kal vaatas taas raamatut, kuid ei lugenud seda. Ülesanne oli iseenesest lihtne, aga lugema pidi palju ja see oli tüütu.

Chachi hammustas kergelt huulde. Lärm. Nojah, seal olid slytherinid koos ju. Ilmselgelt lärmasid. Kodutöö kohta oleks neidis juba "jah" vastanud, sest neile antud oli tal loomulikult valmis, aga siis kuulis ta Kalini järgmist lauset. Eino muidugi. Ta tahtis ilmselt maha kirjutada. Aga ei saanud, sest neil oli raudselt erinevad ülesanded. Tüdruk astus aegamisi edasi, kuid jäi siis uuesti seisma, nagu ei julgeks ta kutile lähemale minna või midagi. "Mis te tegema peate?" küsis ta.

Mingite koostisosade järgi ära ütlema, mis nõiajookidega on tegu," selgitas Kalin. "Ja see on tegelikult lihtne, aga ma olen nii kuradi väsinud," lausus Kalin ja tõstis pilgu vaadates dorki. "Kardad mind või?" küsis kutt kergelt naerdes. Ta oli isegi ülbitsemiseks liiga väsinud. Pealegi oli tal hea meel, et Chachi sinna oli tulnud. Siis sai ta mingi vabanduse välja mõelda, miks mitte õppida. Kutt toetas ka oma pea vastu seina ja haigutas. Oleks võinud trenni ära jätta või midagi äkki. Tegelikult ei tahtnud Kalin maha kirjutada. Slytherin või mitte, maha ta küll ei kirjutanud. Pigem oleks ta abi tahtnud lihtsalt, mis ta väsinud ajule kohale jõuaks.

Chachi noogutas arusaadavalt. Neil oli sarnane ülesanne, aga ilmselt oli tegemist teiste nõiajookidega. Kergematega. Väsimuse peale ta aga muigas. Vaene koolivanem - tal oli nii palju tegevusi, et õppimiseks ei jäänud mitte kuidagi aega. Peale selle oli ta ju veel oma meeskonna kapten. Busy, busy, busy. Aga vaevalt, et selliste põhjuste väljatoomisega ta oma tegemata kodutöid välja vabandab. Samas, tegu oli ju nõiajookidega ja seda tundi, kus nendega tegeletakse, andis slytherinide majavanemad. Njah, siis oleks ta vist isegi puhtalt pääsenud. Kartmise peale turtsatas neidis. Kardab ta jee. Justkui selle kinnituseks kõndis gryffindorlane edasi, kuni täitsa Kalini juures oli ning istus tema kõrvale. Vot nii julge lausa! "Äkki sa peaksid mõne tegevuse oma nimekirjast maha kriipsutama. Jääks aega kodutöödele ka," lausus ta.

Kalin viis pilgu neidisele. "Ja mis tegevuse näiteks?" küsis ta. See oli võimatu. Ta ei saanud loobuda mitte millestki, millega ta tegeles. Kutt vaatas neidist mõne hetke ja ohkas siis väsinult. Lisaks kõigele oli tal ju veel halb ka olla, aga seda ta öelda ei tahtnud, sest kartis, et neidis küsib miks ja kutt ise oli veendunud, et see oli sellest, et ta ammu suurt hulka verd kaotanud polnud. Pealegi ei olnud see Kalini meelest niivõrd oluline.

Ega Chachi ei teadnud ju täpselt, millega Kalin päevast päeva tegeleb. Lendluupalliga, jah.. Patrullimisega, jah.. Neid ta vist väga kõrvale lükata ei saa, kui ta just tiimist välja ei astu või koolivanema ameti maha ei pane. Aga ta oli ju Sebastianiga koos. Äkki võttis kutt temalt peamise aja ära? Või kui mitte Seb, siis kindlasti mõni teine slytherinlane, kellega ta pidevalt koos hängib.. Kes see tsikk oligi, kellega ta kõige paremini läbi tundus saavat? Neidis mõtles pisut aega, kuni talle meelde tuli - Serenety! Gryffindorlane kortsutas kulmu. Miks ta teab, kellega Kalin kõige rohkem suhtleb? Deem, ta ei tohiks oma nina pidevalt igalepoole toppida. "Kindlasti on sul mingi, mis ei ole niivõrd kohustuslik," lausus Chachi.

Kalin raputas pead. "Ei, kõik on kohustuslikud," sõnas kutt kindlalt. Okei, Sebastiani jootmine polnud, aga kõik muu oli. Ja Kalin oli vampiirile doonoriks olemise endale ise kohustuseks võtnud. Kalin viis käe endale hetkeks ümber. Korraga hakkas tal väga väga halb. "Siin pole õhku," pomises kutt ja ajas end püsti. Ta tegi esimese akna lahti, mis talle ette jäi. Tegelikult oli seal tornis õhku küll. Jahe tuuleiil puhus koolivanemale näkku. Ta toetas oma käed vastu aknalauda ja hingas sügavalt sisse. Endiselt oli halb olla. Järsku vajus Kalin põlvili. Kutt lootis kõigest südamest, et see asi läheb üle. Dorki ees kokku vajuda oli küll hale nüüd.

Täitsa kõik? No sel juhul pidi ta kas ühest kohustusest loobuma või ütlema adios magamine! Kuid tundus, et ta oli juba selle esimese kasuks osutunud. Kodused ülesanded. Vähemalt praegu ei teinud ta neid. Või segas Chachi liialt teda. Kui kutt omale käe ümber pani, tundus juba neidisele, et tal vist ei ole kõige parem olla ning ka koheselt peale seda oli tema näost see vägagi selgelt välja kirjutatud. Ta jälgis, kuidas slytherinlane püsti tõusis ning akna lahti tegi. Äkki muudab värske õhk tõesti tal olemise paremaks. Huvitav, mis selle üldse põhjustas? Ülekoormus? Väsimus? Chachi? Kui kutt põlvili kukkus, oli gryffindorlane koheselt püsti ning tema juures, vaadates teda murelikult. "Kalin, mis lahti on? Kõik korras?" Ilmselgelt ei olnud.

"Jaa jaa, kõik on korras," pomises Kalin. Olukord läks aina hullemaks tegelikult. Sees keeras. Kutt kartis kohutavalt seda, miks tal halb olla võis. Ühel hetkel oli ta süda lihtsalt nii paha, et ta ei suutnud enam ja pööras end teisele poole, oksendades põrandale. Aga kõik mis ta välja oksendas oli puhas veri. Kui seda enam tema maost üles ei tulnud, jäi Kalin vereloiku hämmastunult silmitsema. Tema suunurgast nirises endiselt veidi punast vedelikku. Kuidas see kõik ta makku sai? Või loobuski ta keha liigsest verest sedasi? Üle pikka aja tundis Kalin tõsist hirmu. Aga positiivne oli see, et tal hakkas vaikselt parem.

On, on kõik korras. Ja järgmisel hetkel kutt oksendas. Verd. Mida kuradit? Chachi vaatas hämmeldunult kõigepealt vereloiku ja siis Kalinit. Mille pagana pärast oksendas slytherinlane verd välja? Kas ta nagu.. ei olnud söönud miskit või mdiagi? Tema ka ju sellest meditsiinivärgist midagi ei jaganud. Väljaarvatud nii palju, kuidas teatud vigastusi loitsude abil parandada. Kõik muu bioloogiline kräpp oli puhas null. "Kalin..," alustas tüdruk aegamisi, hingates sügavalt sisse, "mida see peaks tähendama?" Noorukil endal võis ju parem hakata, aga ausaltöeldes oli neidis hetkel piisavalt šokis, et isegi ropsima hakata. Eriti selle vereloigu peale.

Kalin tõmbas oma võlukepi välja ja kaotas vereloigu. Suus ja kurgus oli rõve veremaitse. "Sa ei tohi sellest mitte kellelegi rääkida," pomises Kalin kui pilgu tüdrukule oli viinud. Ta pühkis suunurgas oleva verenire varukasse. "Mitte kellelegi. Saad aru?" küsis kutt kahtlevalt. Tal oli endiselt veidi halb olla, aga õnneks oli see rohkem tingitud äsja juhtunust. Ta peab Sebastianiga rääkima. Või äkki ta ei saa seda teha. Sest kui ta Seb'iga räägib, siis ei kasuta vampiir teda enam doonorina ja süütud inimesed hakkavad surema. Kalin vaatas tühjal pilgul seina ja tema silmist peegeldus hirm, mida ta tavaliselt mitte mingil juhul kellelegi ei näidanud. Arsti juurde ta ka minna ei saanud.

Chachi hakkas juba noogutama, kuid peatus siis, vaadates hetke Kalinit kahtlevat. Huvitav, mis ta peaks? Samas, isegi kui kutt ei oleks talt seda palunud, ei oleks tüdruk suud lahti teinud. Ta üldjuhul ei kippunud igasuguseid kuulujutte levitama. Jättis asjad oma teada. Võib-olla oli ta isegi pisut ego selle koha pealt, et ei tahtnud, et teised midagi teaks ja tahtis kõike omateada jätta. Saab ka saladusi hoida. Jee! "Miks sa verd oksendasid?" küsis neidis, andmata mitte ühtegi lubadust. Saab pisut kiusata. Samas märkas ta kohe peale seda ka slytherinlase silmis hirmu ning kortsutas kulmu. Mis tal viga oli?

Kalin viskas end külmale kivipõrandale külili. "Sest ma tegelen millegagi, millega normaalne inimene tegeleda ei tohiks. Ja ma pole ammu saanud sellega tegeleda, seega mu keha otsustab ise asja käsile võtta," seletas koolivanem. "Vähemalt see on minu teooria. Saad aru, sa ei tohi sellest mitte kellelegi rääkida. Mitte ühelegi õpetajale ega tavitsejale, ega mitte kellelegi. Palun sind," anus Kalin. Ta ei palunud just kuigi tihti ja kohe kindlasti ei palunud ta dorke.

Kuulates Kalinit, tundus Chachile, et tegemist oleks justkui.. millegi illegaalsega.. Ei tea, kas kutt tarvitas narkot ning nüüd ei olnud seda pikka aega teinud? Täitsa võimalik isegi. Ta küll ei teadnud mittetarvitamise kõrvalmõjudest kuigi palju, kuid vere oksendamine võis vabalt üks nendest olla.. See mõte hakkas talle aina reaalsemana tunduma, et see lausa hakkas teda häirima. Issand, kas ta passib praegu ühes ruumis narkariga? Kui slytherinlane talt lausa anuma hakkas, et ta kellelegi ei räägiks, ilmus neidise suule tahtmatult kerge muie. Kutt tundus hetkel olevat nii.. mõjutatav. Kui ta oleks samast majast, kust Kalin olnud, oleks ta ilmselt seda võimalust kasutanud ja võib-olla midagi enda kasuks välja pressinud, kuid ta ei olnud. Ta oli gryffindorlane ja aus mäng oli talle justkui sisse kodeeritud. "Rahune maha," sõnas ta siiski lõpuks, "ma ei räägi kellelegi. Aga see-eest võiksid sa mulle öelda, millega sa tegeled." Toob välja ultimaatumi hoopis! Kes teab, äkki osutub tema narkoteooria tõeks.

"Ma ei saa rääkida, see seaks kellegi eksistentsi ohtu," lausus kutt. Vist. Kes teab. Kalin ohkas ja piidles tüdrukut. "Ma olen doonor. Ühele vampiirile. Kes elab keelatud metsas," lausus kutt viimaks ohkega. Jah, ta valetas, aga ta pidi valetama. Ta ei saanud ju öelda, et see vampiir, kellele ta doonoriks on, on ta kutt ja ühtlasi selle kooli õpilane ja et ta kaksikvend ka vampiir on. "Saad sa nüüd aru, et sa ei tohi sellest kellelegi rääkida?" küsis Kalin. Ta põsk oli endiselt vastu külma kivipõrandat. Mõnus jahe.

Kellegi eksistentsi? Okei, narkar Kalin vist ei olnud, samas.. Chachi vaatas ootavalt kutti, lootes, et too rohkem räägiks ning rääkiski. Ja siis vajus tüdruku suu lahti. Imestusest. Suurest imestusest. Ta oli.. vampiiri doonor?! Vampiiri! Freaking müütilise olendi! Huvitav, kas ta annetas vabatahtlikult oma verd? Miks? Kas ta on soe peast? Oi, kui palju küsimusi gryffindorlase peas hetkel oli, nii et see tal üldse ringi käima hakkas. Ta hingas sügavalt sisse, et meeli pisutki puhastada ja et mitte kohe räuskama hakata, kui loll asi see on. "Kuid," neidis hammustas huulde, "kuid see on ohtlik ju! Nagu.. sa saad surma! Miks talle doonor oled?" Ta nägi suuresti vaeva, et mitte kõik küsimused kohe välja pursata. Stay calm..

Kalin sulges vahepeal oma silmad. Chachi polnud ikka veel lubanud, et ta seda kõike välja ei räägi. Kuulnud neidise küsimust ohkas Kalin ja avas oma silmad. Ta vaatas päris pikalt dorkile silma. Miks ta Sebastianile doonoriks on? Kalin ohkas jälle. "Sest ma ei taha, et keegi teine surema peaks," lausus kutt. Aah, väga mark oli nüüd selle dorklase ees oma tõelist olemust paljastada. "Mis sul sellest, kui ma surma saaks selle asja käigus?" muigas Kalin. Sebastian ei tapaks teda mitte iialgi.

Chachi vaatas kannatlikult Kalinit vastu, oodates vastust. Kuulnud seda, vaatas neidis hetkeks teda kahtlevalt. Kus nüüd tuli õilis hing välja. Mis ta tõepoolest käis Keelatud Metsas lihtsalt igapäevaselt - või kui tihti iganes need vampiirid verd vajasid - ja lihtsalt heast peast annetas oma verd? See kõlas ebaloogiliselt.. Pealegi.. Miks teised inimesed kohe surema pidid, kui vampiirile piisanuks ja ainult teatud kogus verd, mis ei tapaks. Sest, noh, Kalin oli ju elus.. Kuti küsimuse peale, viis tüdruk pilgu korra eemale. "Sest, noh, sa oled ju koolikaaslane või nii," pomises ta põhiliselt omale nina alla, nii et ta polnud sugugi kindel, kas tüüp üldse kuulis teda. "Aga siiski," jätkas ta juba valjemalt, "miks ta just teistelt vere saamiseks peab nad kohe tapma?"

"Sest ta eelistab inimese tühjaks imemist, mitte pooltühjaks," selgitas Kalin ja muigas virilalt. Miks ta Kalinit ei tapa? Sest ta armastab kutti. "See on keeruline. Ära süvene sellesse," lausus Kal. "Vahet ju pole. Ma olen kombes nüüd," pomises kutt. Ta silmitses hetke dorki ja pööras siis pilgu eemale, ajades end külmalt kivipõrandalt istukile. Kal silmitses avatud akent. Värske ent jahe tuuleiil puhus aknast sisse, täites ruumi jaheda sügisõhtu lõhnaga. Kalin võttis oma võlukepi ja sulges seda viibutades akna.

Ja Kalin oli erand? Mispärast? Kui kutt palus Chachil sellesse mitte süveneda, kortsutas tüdruk kulmu, kuid otsustas siiski rohkem mitte küsida. Hetkel. Ta vaatas raamatut enda käes ning turtsatas siis, kui pealkirja nägi. Saaks veel suurem kokkusattumus olla? Ta läks põrandale istuma ning tegi raamatu lahti sealt, kus tal pooleli oli. Ja üllatus-üllatus - just hakkas peatükk vampiiridest! Tüdruk lõi kõite prõntsuga kinni ja pani selle endale kõrvale. "Ma ei saa siiski aru," otsustas ta slytherinlase ütlusest sellelsse mitte süveneda, siiski küsida, "mille pärast sina nii eriline oled? Kas sul on mingid eriti head suhted temaga?"

"Ma ei saa sulle öelda," pomises Kalin. Ta viis pilgu maha. "Ma ei saa mitte kellelegi rääkida. See tekitaks talle ebameeldivusi ja mitte ainult talle," selgitas Kalin. Ka Robinile. Ja tüdrukuid teades, räägiks Chachi seda kindlasti mõnele oma heale sõbrale, kes räägiks enda heale sõbrale ja nii edasi. Kalin polnud sellest vampiirivärgist isegi Serenity'ile rääkinud. "Vahet ju pole. Mõtle edasi, et ma olen nõme uss ja unusta tänane," palus kutt ja sammus oma kooliasjade juurde, hakates neid vaikides kokku lappama. Nagunii oli ta liiga väsinud, et edasi õppida.

Mismõttes ei saa öelda? Ahvatleb niiviisi oma jutuga ja siis paneb sellele punkti peale ning vaikib. Kalini jutt ajas Chachi segadusse. Nii et ta siiski sai selle vampiiriga hästi läbi. Ja viis, kuidas ta temast rääkis.. See tekitaks talle ebameeldivusi. Umbes, nagu oleks tegu mingi kapis oleva geisõbraga, kelle niiöelda saladust peab kooli ees varjama, sest muidu hakkas tollel tüübil häbi ja ebamugav.. Kuti viimaste sõnade peale kortsutas neidis taaskord kulme. On küll vahet! Ja ta ei kavatsegi unustada! Seda, et ta on nõme uss, võis ta muidu edasi mõelda, aga muid asju ta küll lubada ei saa. "Kaliin, miks sa seda vampiiri nii väga varajata tahad? Sa nagu.. ma ei tea, hooliksid temast."

Kurat, ta oli juba liiga palju rääkinud. Kalin tõstis pilgu ja silmitses neidist. "Mul pole väga sõpru. Ma ei tea, kas sa tead seda. Ilmselt mitte. Miks sa peakski? Aga põhjus, miks mul neid pole, on see, et ma ei usalda eriti kedagi. Miks ma peaks sulle nüüd nii suurt saladust usaldama?" küsis Kalin ja jäi ootavalt neidisele otsa vaatama. Ta hääletoon polnud üleolev ega süüdistav. Pigem sõbralik. Mis oli Kalini puhul veider, eriti kuna ta rääkis hetkel ühe dorkiplikaga. Dorkiplikaga, kellega ta polnud kunagi varem väga suhelnud. Kalin kahtles, kas nad teineteisele teregi öelnud on kunagi. Ei saaks tüdrukut süüdistada ka. Kal käib koolimaja peal ringi peas nägu, nagu ta ei tahakski kellegagi suhelda. Mida ta üldjuhul ei tahtnudki. Kalin jättis endast tavaliselt külma ja õela mulje, nagu iga teine uss.