Rahu ja vaikus

Chachi ei teadnud tõepoolest, et kutil on vähe sõpru. Temaarust said kõik slytherinlased omavahel hästi läbi ja sepitsesid neid kurje plaane.. Tüdruk muigas mõttes. "Sellepärast, et.. kas pole siis hea, kui saad midagi koormavat õlalt ära? Ei pea üksinda selle saladusega olema või midagi?" vastas neidis. "Ja peale selle ei räägi ma midagi välja. Mitte kunagi, kui minult seda palutakse." Viimase ütles ta juba tõsisemalt. Ei noh, muidugi ei usaldanud Kalin teda. Tüdruk ise ka ei ilmselt ei usaldanuks teda, aga eks see oli poisi enda teha, kas ta räägib või mitte. Peale kõige oli gryffindorlane hetkel ääretult uudishimulik.

Ta ei saanud ju rääkida. Jah, see oli temast nõme, aga ta õieti ei tundnudki Chachit ja isegi Serenity ei teadnud. Või noh. mine tea, äkki ta teadis, mis Robin, on. Nad said ju nii hästi läbi. "Ma ei saa rääkida. Anna andeks. Ma usun, et sa ei räägiks edasi, aga see poleks selle inimese suhtes aus, kelle saladus see veel on," selgitas Kalin. Ta oleks äärepealt juba reetnud, et tegu on mitmusega ja see oleks tüdrukule ilmselgelt liiga suureks vihjeks olnud.

Chachi vaatas pikalt Kalinit. Raudselt sai ta selle vampiiriga läbi. Ja see tõi neidisele pähe omajagu kahtlusi. Ta just ütles, et tal on vähe sõpru. Ja kellega tundus kutt kõige paremini läbi saavat? Serenety.. ja oma kutiga. Sebastianiga. Korraks vilksatas talle pähe, et kumbki neist ongi vampiir, kuid mattis kiirelt selle mõtte seejärel maha. Ei, ei. Ei saanud olla. See oleks liiga.. ulme. Pealegi ütles ju Kalin, et too elab Keelatud Metsas. "Olgu peale," sõnas neiu, "kuidas soovid." Ta võttis raamatu taas kätte ja avas selle, minnes vampiiriteemast koheselt edasi. Samas.. Ta keeras paar lehte jälle tagasi.

Sebastian käis ikka väga harva söömas ja ta polnud esimesest klassist sinna kooli tulnud. Pluss ta nägi ideaalne välja, tema nahk oli kahvatu ja ta oli osav KÕIGES mida ta tegi. See kõik ei äratanud kahtlust? Ilmselt Chachi lihtsalt ei mõelnud sellele. Veel. Kalin pakkis oma asjad kiirelt kokku ja saatis nad siis puhketuppa oma asjade juurde.

Chachi lihtsalt ei teadnud vampiiridest veel midagi, nii et ta ei osanud mingeid otsi kokku viia ja pisiasju tähele panna. Aga kui ta selle peatükiga lõpetanud on, võib ta pisut süveneda sellesse küll. Ta tõstis pilgu raamatult ning viis selle Kalinile. "Juba õpitud?" küsis ta, kerge muie huulile ilmumas. Viimati oli kutt hädas sellega, nüüd aga saatis asjad üldse minema. Nii kiiresti annabki alla?

"Ma ei suuda praegu õppida enam nagunii," lausus Kalin. Ta ajas end püsti. "Ma vist lähen üldse nüüd. Sa saad siis lugeda ka," lausus kutt. Ta silmitses hetke Chachit ja märkas alles siis, mis raamatut tüdruk loeb. Kutt ohkas. Ta peaks ise selle läbi lugema äkki. Vähemalt ühe peatüki.

Nojah, kutt oli siiski ju just alles lihtsalt heast peast verd välja ropsinud. Ilmselgelt ei suuda ta hetkel õppida. "Kui sa tahad ära minna ainult sellepärast, et ma lugeda saaksin, siis ei ole see küll vajalik," mainis Chachi. Jäi nagu selline mulje.. Ta märkas, et Kalin nägi tema raamatut ning muigas siis korra süüdlaslikult. "Ma laenutasin selle juba ammu," pidi ta lihtsalt mainima, justkui oma süütust tõestades.

"Ahnii," noogutas Kalin. Ta kõhkles hetke ja vaatas ust. Kas minna või mitte minna? "Mis ma siin ikka teen?" küsis Kalin kergelt muiates ja jäi neidisele otsa vaatama, et äkki tal on mõni idee.

Mida ta siin ikka teeb? Chachi vaatas hetkeks segaduses olles kutti, tabates siis, et too tahab temalt mõnda ideed. Aa! Pikad juhtmed, pikad juhtmed. Neidis mõtles pisut. No mida sa ikka ühe slytherinlasest koolivanemaga pihta hakkad? Või samas.. Ta on ju koolivanem ja vanemas klassis. Ei tea, kas tal mõnda huvitavaid loitse ka on või. "Õpeta mulle midagi," lausus siis neidis muiates, "mõni uus loits näiteks."

Kalin kergitas kulme. Õpetada talle midagi? Eeemn. "Mida täpsemalt?" uuris kutt. Tänu Serenity'le oskas ta igasuguseid põnevaid loitse ja asju, mida mitte keegi teine tõenäoliselt ei osanud.

"Noh, ma ei tea," sattus Chachi kohe vastusega kimbatusse, "mida sa oskad!" Ja mida tema mitte. Selleks võinuks ükskõik, mis asi olla.. Tüdrukule hakkas see mõte juba aina rohkem meeldima. Äkki õpetabki kutt talle nüüd midagi lahedat? Oi, kuidas talle meeldisid loitsud.

Kalin kahtles natuke. "Ma pole eriline õpetaja," pomises kutt. Pluss, ta ei teadnud, mida tüdruk ei teadnud, aga õppida tahaks.

"Mh, suva see. Minu olen hea õppija, nii et kompenseerin selle ära," lausus Chachi kergelt muiates. Kalin oleks ju võinud kasvõi midagi suvalist välja pakkuda ja tüdruk võinuks vastata, kas ta tahab seda õppida või mitte.

"Nooh," pomises Kalin väheke mõeldes. "Sa andestamatuid oskad?" küsis Kalin. Kindel, et ta mõnele dorkile andestamatuid õpetada tahab? Samas, miks mitte. Chachi ei pruugi seda selgeks saada.

Chachi muutus pisut tõsisemaks, kui Kalin andestamatuid välja pakkus. Ta oli ju gryffindorlane, remember?! "Ei ja ausaltöeldes ei taha ka," vastas ta, viies pilgu kutile.

Kalin muigas ning kehitas õlgu. "No siis ma vist ei oska midagi sulle õpetada," pomises kutt. Ta keeras end ümber ja astus ukse juurde. Ilmselgelt olid dorkid neist nõrgemad. Nad ei osanud andestamatuidki.

Ei osanud või ei tahtnud osata. Ega see siis neid nõrgemaks ei tee. "Eks sa ise tead," lausus Chachi, näol selline jääd-heast-asjast-ilma-muie. Mis heast asjast, ei tea küll.. Tema õpetamisest?

"Nägudeni," pomises Kalin veel ja sörkis siis trepist alla, et otsemat teedpidi Slytherini puhketuppa suunduda. Mine tea, ehk näeb seal Sebastianit ja too aitab tal koduse töö ära teha.

OT: Läbi.

Chachi muigas selle peale, kui Kalin siiski ära läks, viipas korra käega ning asus siis oma raamatut edasi lugema. Nonii vampiirid, mida te endast siis kujutate!