Koridoris lurkimas

Kalin jalutas mööda koridori. Sellest ajast, kui Akela teda ründas, oli möödunud nii neli-viis päeva. Oli juba öö ja inimesi koridoris enam ei liikunud. Kalinil oli tegelikult juba päris igav ja ta otsustas, et see on viimane tiir, siis läheb ta puhketuppa ja jääb magama, nagu normaalne inimene.

OT: Akela

Öö oli Akela lemmikaeg ja kuigi ta vajas und sama palju nagu iga surelik, meeldis talle siiski ringi jõlkuda. Seda tegi ta ka praegu, käed pükste taskutesse surutud ning ilme igavlev. Huvitav, kas vampiiridel ka mingi taevakeha on, mis neid mõjutab, nagu libahuntidel on Kuu... arutles neiu endamisi.

Juba eemalt kuulis ta kellegi samme ning üsna pea eristas tulijaks oleva Kalini. Ohoo! Räägi meeldivatest taaskohtumistest! Viimane kord, kui ta noormeest nägi, oli ta teda hammustanud ja siis Keelatud metsa jätnud. O happy day...

Kalin peatus, kui nägi endale vastu kõndimas Akelat. Ta silmitses vampiiritari hetke, kuid hakkas siis siiski edasi kõndima. Puhketuppa ta tüdrukut ilmselt saata ei saa, sest too nagunii ei lähe. Kutt hoidis oma pilku kindlalt dorkil. Ta polnud enam sellises šoki olekus, nagu ta metsas oli. Vana Kalin oli tagasi. See ükskõikne ja enamasti üleoleva suhtumisega Kalin.

Akela seevastu polnud nii pohhuistlik. Kui nad peaaegu kohakuti olid, seisatas ta. "Kuidas enesetunne on?" Tema siiski oli süüdi, et Kalin kõike seda pidi läbi elama. Tema ja tema ahnus. Või verejanu. Või idiootsus. Võta näpust, milline neist.

"Hea," sõnas Kalin, kui ka tema oli seisatanud. "Nüüdseks juba," lisas kutt. No tol päeval vajas ta koguni Lucy abi ju, et kosuda. "Sa jätsid kerge segaduse endast maha," pomises Kal, vihjates hambajälgedele oma kaelal, mida nüüdseks enam polnud.

Akela ei hakanud Kalinit oma lohakuses süüdistama. "Jätsin ja kahetsen seda," tunnistas neiu. "Tõi see sulle väga suure jama kaela?" küsis ta siis.

"Üks sinu majakaaslane teab, et mind vampiir ründas. Aga ta ei tea, et see sina olid," lausus Kalin. Ja Sebastian loomulikult teadis. Kal hingas sügavalt sisse ning seejärel pahinal välja. "Sa peaks enda puhketuppa minema," mainis Kal siiski.

Kuulnud, et keegi gryffindoridest teab, vidutas Akela silmi. "Kes?" nõudis ta koheselt, kuid hingas siis sügavalt sisse, et rahuneda. Nagu ta saakski midagi teha. Mälumuutmine on riskantne, ta pole seda kunagi piisavalt käppa saanud, et ainult konkreetne mälestus eemaldada, ja kui ta midagi persse keeraks, reedaks ta end. "Ütle mulle kolm head põhjust, miks ma peaks puhketuppa minema, ja ma lähen," lausus vampiiritar lõpuks, sirutades end. Ei lähe ta kuhugi.

"See pole oluline kes, ta ei tea, kes mind ründas," pomises Kalin. Annab ta ja Lucy nime välja. "Sa ei tohi sellisel kellaajal väljas olla. Mina käsin. Ja kolmas ja kõige olulisem põhjus on see, et kui sa puhketuppa ei lähe, tekib sul isu mu vere järele ja see poleks ju hea või mis," muigas Kalin kavalalt.

"Ära õrrita saatust, Kalin," hoiatas Akela, kulm kortsus. "Mina sinu asemel ei kuulutaks seda nii uhkelt - sa ei oska ette arvata, mida ma teha võin, kui sa siin nii rõõmsalt rõkkad." Ei saanud just öelda, et ta Kalini ründamist kahetses - mitte eriti, sest slytherini veri oli olnud nii hea, et taha või veel, aga ta võib hooletuks kätte minna ja kas noormehe kogemata ära tappa, mis tooks talle jama kaela Sebastiani näol, või jälle jälgede peitmise ära unustada, mis tooks talle jama kaela selle nuuskuri näol, kes Kaliniga juhtunust teab.

Kalin silmitses neidist üleolevalt. "Ma ei karda sind," muigas kutt. Ta silmitses vampiiritari veel hetke. "Igaljuhul, mine oma puhketuppa," lausus kutt ja hakkas mööda koridori edasi kõndima.

"Said natuke kellegi õla najal nutta ja ajad kohe krae laiali, madu?" Akela hääl oli mürgine, kui ta end Kalini poole pööras. Jah, ka tema oskas hambaid näidata, mis siis, et ta tegelikult eriti lõvi polnud, nagu talle öeldi - kuna ta Sigatüükasse esimesest klassist ei tulnud. "Ah niimoodi kraabivad rohelised oma eneseväärikuse taas kokku."

Kalin muigas. Ta seisatas ja keeras end ümber, kõndides otse Akela nina alla. "Hammusta mind siis. Ma ei karda sind. Seda sa ju tahtsid," lausus kutt. See doonoriks olemine oli üks kasulik asi. Tema vampiirihirm hakkas hajuma.

Akela näole tekkis taipav muie. "Ah nii..." venitas ta, silmad vidukil. "Sa oled sellest juba sõltuvusse sattunud." Ristanud käed, teatas neiu jahedalt: "Aga vot ei hammusta, crackhead. Mine jookse oma boyfriendi juurde, las tema lutsutab sulle veidi aru pähe."

Kalin kehitas õlgu. Ta ei pidanud neidist paluma või midagi. "No jah, kui nii siis nii," sõnas kutt. Ta hakkas uuesti mööda koolikoridori edasi astuma. Muidugi ta oleks võinud end meelega vigastada ja verelõhna Akela ninna jada, mis neidise januseks muudaks või vähemalt isu tekitaks. Aga Kalin ei pidanud seda vajalikuks.

Akela jäi üsna süngelt maha. No kuradi kurat... See vend teab, et tal on maik suus ja ta tahab veel. Mõnita ka veel, jah. Olgu. Rahulikus tempos järgnes neiu Kalinile, hoides teatud distantsi.

Peagi Kalin seisatas ja vaatas taha. "Jälitad mind?" küsis ta üht kulmu kergitades. Kalin liikus treppidest eemale, mitte nende poole. Seega, kui Akela oma puhketuppa minna tahtis, peaks ta treppidele minema, mitte Kalinit jälitama.

"Ma teen oma südaöist jalutuskäiku," vastas Akela kulmu kortsutades. "Ära endast nii palju ka arva." Ta oli seisatanud, kui Kalin seda tegi.

Kalin toetas oma selja vastu seina. "Ma saatsin su puhketuppa ju," pomises koolivanem. "Eirad mu käsku?" küsis Kalin hoiatavalt.

Paari kiire sammuga oli Akela Kalini juures ja lähendas silmi vidutades oma näo noormehe omale. "Ülbitsed, tuhvlialune?" sisistas neiu, kaotades hetkega poole oma lummavast ilust. Nii lihtsalt see totaalne muutumine sigatüüka eri toimuski. Ta tõstis ühe käe ning sihtis sõrmega koolivanema nägu. "Sa pead Sebastianilt küsima, mis juhtub, kui vampiir välja vihastada."

"Tuhvlialune? Tõsiselt?" küsis Kalin. "Mida ma tegin, et ma su välja vihastasin?" ei saanud Kalin aru. Nagu tõesti. Mida ta teinud oli? Kuti arter kaelal tuksus vähe kiiremini, kui normaalne oleks, ent see ei tuksunud ka liiga kiiresti.

Akela märkas veresoone tukslemist, kuid see polnud praegu tema suurim mure. Seesama käsi, mis oli sõrmega Kalini nägu sihtinud, klammerdus nüüd noormehe kaela ümber, surudes teda vastu seina. "Ma vihkan surelikke, kes arvavad endast liiga palju!" sisistas neiu, erivärvilised silmad sädemeid pildumas. "See, mis metsas juhtus, oli minu süü, aga nüüd paistad sa arvavat, et võid tulla ja õrritada nii, kuis hing õigeks peab?" Vampiiritari üks terav küüs lõikus Kalini nahka ja sealt voolas verenire. "Kus su Sebastian on, ah? Kui sa tahad nii väga vampiirimaius olla, siis miks sa tema juurde ei jookse? Ah?" Acid oli sellise näoga, nagu võiks kõik slytherini luud ära murda, alustades lülisambast. Prõks ja valmis.

Kalin haaras vampiiri käest ja püüdis seda oma kaela ümbert ära tirida, ahmides ise samal ajal õhku. "Ma ei õrritanud," ei mõistnud kutt. Ta ei õrritanud ju. Millal ta õrritas siis? Kal kirtsutas korraks nina, kui neidis ta naha katki kriipis. "Ma ei taha seda... nii väga olla," pomises kutt. "Ma ju ütlesin, et sa võid," ei mõistnud Kalin.

Yeah, ilmselgelt oli Akelal esiteks raevu ja teiseks ego kontrollimisega probleeme, aga see ei takistanud tal häbematu olemast. Verelõhn hõljus nende ümber ja neiu silmad muutusid tähelepanelikuks. Nagu narkoaurudesse kinni jäänud... Kohutavalt raske oli end sundida, kuid lõpuks suutis vampiiritar soovile Kalinit hammustada vastu hakata ning vabastas noormehe oma haardest, kuigi veidi vastumeelselt. Ta hingeldas kergelt. Enda kõige olulisemale tungile vastuhakkamine oli tõesti... väsitav.

Kalin ahmis õhku, kui neidis ta kõri vabasta. Mida ta teinud oli, et Akela viha ära teenis? Küll nende vampiiridega oli keeruline. Kalin viis oma käe haavale, mis endiselt veidi veritses. Ja miks Akela seda tegi? Niisama hea pärast?