Just me and my guitar

Loomulikult ei läinud Venus kuhugi ilma oma kitarrita, kui tal oli vähegi võimalust see kaasa võtta. Kuna tegemist oli akustilise pilliga, ei esinenud mingeid probleeme. Sestap istus tüdruk nüüd rätsepistes ühe puu all, kitarr süles, ja mahedad akordid helisesid läbi õhu. Aeg-ajalt piiga peatus, et kummarduda ja enda ees olevatele pärgamentidele midagi üles kirjutada ning siis pillimänguga jätkata. Ta polnud suurem asi sõnadekirjutaja, kuid muusikat oskas küll luua.

OT: Damian

Venus oleks peaaegu kitarrikeele - ei, oma sõrme - katki tõmmanud, kui ta esiteks ehmatas ja teiseks meeldivalt üllatus. Kunagi oli piiga seda laulu kuulnud ja püüdis seda nüüd kuulmise järgi meelde tuletada... ja keegi teadis selle laulu sõnu! Siiski ei katkestanud Jess mängimist, vaid hakkas kõigele lisaks saatehäält kaasa ümisema, lootes, et see virtuoos, kes iganes see ka polnud, edasi laulab.

Venus kortsutas kulmu, kui slytherinid temaga teravmeelitseda üritasid. Hääl teisel pool puud oli vaikinud ning tüdruk kibeles teada saama, kes see koidulaulik seal oli. Heitnud pilgu oma nootidele, märkas Jess, et oli viimased duurid valesti üles märkinud - lase end veel segada, eks. Damiani ta ei märganud, sest tüdruku punased juuksed olid tema näo ette vajunud, kui ta tehtud vigu parandama asus.

Venus kuulas ära, mis hääle omanikul öelda oli, ja pani kiirelt kitarri käest, et siis ümber puu joosta. Hiljaks jäi. Seal polnud mitte kedagi. Tundmatu sõnu kaaludes istus tüdruk oma endisele kohale, keeras plokis uue lehe ja hakkas kitarri plõnnima, kui hoopis uus lugu tema peas kuju võttis.

Ta oli kohal, pool kaheksa, kitarrikott seljas. Hurtsik ägises iga sammuga, mis piiga astus, ja Jess kartis, et tema jalg vajub läbi trepiastme - nii mädanenud tundus puit tema jalge all. Miks peaks keegi tahtma Huilgavas Hurtsikus kokku saada? Selleks oli palju toredamaid kohti, näiteks Kolm Luuda... Hurtsik oli lihtsalt jube, mis siis, et talle pimedad kohad meeldisid, sest siin oli palju ämblikke. Seadnud end poollagunenud diivanile istuma, võttis Venus oma kitarri välja ning hakkas sellel eilset lugu mängima, lauldes vaikselt kaasa. Nagu öeldud - tehtud.

Kitarrihelisid kuuldes Venus vakatas ja tõstis pilgu, käsi kitarri kohal tardunud. Okei, kõik on hästi tore, aga slytherin? Veel hullem - pesamuna Frost?? Selle raevuprobleemidega Davidi, kes tema venna vaeseomaks peksis, väike vend? Paratamatult olid tüdruku rohelised silmad suured ja neis helkis üllatunud-kohkunud pilk. Kõik, mida Jess sellest Damianist kuulnud oli, hõlmas joomist ja kaklemist. Kuidas sai selline inimene omada häält, mille pärast mõned tapaks? Piiga põsed tõmbusid kergelt roosaks, kui hääleke tema peas talle sosistas - slytherin või mitte, aga näeb ülimalt hea välja! No mis sellest! "Mida sa siit otsid?" küsis Venus vaikselt. See kõik oli liiga halenaljakas, et reaalne olla.

"If you need a helping hand just call me, cause you don't have to face it on your own. Everybody needs affection, everybody needs a friend, everybody needs the same thing in this world," jätkas Venus vaikselt ja justkui kõheldes. Ta oli seda laulu kuulnud küll ja see oli talle kohe meelde jäänud. "Remember, someone who will always be there right until the very end, no matter where you are, you can count on me, I'll always be..." Tüdruk vaikis, taibates, mida laulab. Ei, ta ei ole always his friend. Damian on madu! Ta oli kui kahe tule vahele kistud. Slytherin - aga ei ole siiani talle midagi halba öelnud. Ilge joodik ja kaak - aga laulab kui inglikoori liige. Ja mängib kitarri! Mismõttes nagu...

Venus kortsutas kulme. Mõnitab... "Mulle on alati õpetatud, et valetada pole ilus, isegi lauldes," vastas tüdruk oma kitarri keeli sõrmitsedes. See stseen siin oli lihtsalt uskumatu. Ta istub Huilgavas Hurtsikus, kuhu ta eriti ei tikkunud (aga aeg-ajalt ikka kaasa veeti), lobiseb slytheriniga - ei, veel hullem, pisi-Frostiga - ja laulab mingit ooperit! Vot siit saaks mõne melodraama jaoks ainest kui palju.

"Ma tänan, aga..." Kui Damiani häälde mõnitav noot sigines, vaikis Venus. Mõne hetke valitses hurtsikus vaikus, mida rikkusid vaid vana puidu naksatused. "Miks sa mu siia kutsusid? See olid ju ometi sina?" küsis tüdruk siis. Ega sellel maol ometi midagi plaanis ole...

Muidugi, Gryffindori ja Slytherini vaheline plõksimine. Kuidas ta selle ära unustada oli saanud, ise kange Gryffindori hing ja puha. Venus turtsatas pahaselt. "Ja nüüd püüad sa mulle selgeks teha, et ükski neist täiuslikest madudest, kes kindlasti su jalge ette loogu langevad, sest sa oled David Frosti väikevend, ei oska kitarri mängida või ei ole sellele kuidagi viidanud?" küsis tüdruk umbusklikult. "Ja siis leiad sa mingi dorki ja mõtled "oh kui lahe, teeks veidi trolli"?" Kindlasti pingutas ta praegu üle, sest oli kohmetu (oli ta ju isegi imestanud, et peale tema venna keegi eriti kitarrimängu jutuks ei teinud, ja kellegi leidmine, kes seda tegi, oli kui jumala õnnistus) - ja paratamatult oli tal nõrkus hea välimusega poiste vastu. Varjamaks taas palgeile tõusvat puna, vabastas Jess salgu, mis oli tema kõrva taga olnud, ning lasi sel näole vajuda, põrnitsedes oma kitarri keeli. On nüüd seda ka vaja, et ta kui ladvaõun punastaks...

Venus tundis end kui jaanalind, kes küll pea liiva alla torkab, kuid ikka kannatada saab, kui Damian kõvemat häält teha otsustas. Veider küll, aga praegu ei tulnud talle ükski hea sarkastiline märkus pähe. Tavaliselt oleks tal neid varrukast võtta oi kui palju... "Tavaliselt maod mind hurtsikusse lõõritama ei kutsu..." pomises tüdruk, kuid seadis end paremasse asendisse ja otsis õiged duurid. "I wish you would step back from that ledge my friend, you could cut ties with all the lies that you've been living in, and if you do not want to see me again - I would understand..." laulis ta vaikselt, saates oma häält kitarriga.

Laulu valik oli täiesti suvaline, aga kui Venus edasi laulis, jõudis talle kohale, mida laulusõnad öelda üritasid. Oh, oskad sa ka viisi üles võtta, tüdruk! "You're the first to fight, you're way too loud, you're the flash of light on a burial shroud, I know something's wrong... Well, everyone I know has got a reason to say: put the past away!" jätkas piiga lugulaulu, muutudes endalegi märkamatult elavamaks. Laulmisega oli tal, jah, mingi elustav teema, mis aitas ka kõige suurema viha ära koristada, nii et viimase fraasi laulis ta juba, pea püsti ning rohelised silmad säramas, sõrmed hoogsalt üle kitarrikeelte käimas.

Venus oli kui omasse mulli vajunud - enam ei märganud ta ei hurtsikut ega Damiani, vaid ainult oma kitarri ning helisid, mis sealt väljusid. Korranud refrääni, läks tüdruk edasi teise salmi. "Well he's on the table and he's gone to code and I do not think anyone knows what they're doing here... And your friends have you, you've been dismissed - I never thought it would come to this, and I... I want you to know - everyone's got to face down the demons. Maybe today - we can put the past away!" laulis Jess järjekindlalt keeli lüües, silmis peegeldumas puhas nauding sellisest kunstist.

Venus lasi laulul võiduka lõpuni veereda ning pani punkti ühe maheda duuriga, et siis pilk tõsta. Ta õhetas näost kergelt - kes ei hakkaks õhina tulemusel õhetama? -, kuid tema rohelised silmad särasid, nagu oleks ta just maratoni kinni pannud. Oeh... Muusikal on suurem vägi kui võlukunstil, tõesõna... Siis märkas tüdruk, et Damian jälgis teda, ning õhinaõhetusest sai punastus. "Mida?"