Just me and my guitar

"O-Okei..." Venus toetas end kandadele. Küünarnukk kipitas endiselt, kuid ta ei pannud seda tähele, sest Damian vaatas teda ikka sellise näoga, nagu oleks kummitust või ükssarvikut või midagi taolist näinud. "Damian?"

Daniel oli oma õe väljahiilimist märganud ja kortsutas selle peale kulme. Kuna asi tundus kahtlane, eriti Venuse puhul, hiilis Dan talle järgi. Kui nad olid Siganurme jõudnud, kaotas Daniel oma õe silmist ja luusis sihitult üsna pikalt mööda tänavaid, et väike Murray üles leida. Viimaks otsustas ta Huilgavast Hurtsikust otsida. Daa, sinna kõik väikesed paharetid enamasti hiilisid. Aga niipea, kui Daniel sisse astus, avanes talle vaatepilt, mida ta eales oodata poleks uskunud. Tema õde suudles mingi uss. Ja mitte ainult uss, vaid väike Frost, see kõige hullem neist üldse. Daniel oli kohe värske 'paari' juures ja krahmas Damiani kraest kinni, tõmmates ta püsti ja surudes kuti vastu seina. "Hoia oma räpased käed mu õest eemale! Ära isegi mitte vaata ta poole!" urises gryffindor.

"Daniel!" kiljatas Venus, kui tema vend suurejooneliselt nende väikese hetke õnne - neetud, ta oli kuradi pilvedes hõljunud - niisama lihtsalt pilbasteks tagus. "Lase ta lahti!" Kui tüdruk end püsti ajada püüdis, tundis ta, kuidas põlved tulitasid - ju siis oli tal kukkudes õnnestunud ka põlved marraskile tõmmata. "Ta ei teinud mulle midagi!"

Daniel ägas, kui kutt teda lõi. Milline mees lööb teisele kubemesse - nõrk. Dan lasi ühe käega kuti kraest lahti ja virutas teisega talle mööda lõugu. "Hoia tast eemale!" ähvardas Sixten ja lasi siis maol maha vajuda. "Ja sina tuled minuga kohe kaasa," käskis Dan ja haaras oma õe käsivarrest, hakates temaga Hurtsikust lahkuma. No mida, mingi madu tema õde käppima. Ei lähe läbi.

"Aiaiaiaiai!" lasi Venus valukisa lahti, kui Daniel tema käsivarrest haaras - ja just sellest, mille küünarnuki ta enne katki tõmmanud oli. "Sa teed mulle haiget!" Tüdruk surus kannad põrandapragudesse, keeldudes kaasa minemast nagu koer, kes ei taha arsti juurde minna. "Lase mind lahti! Ma ütlesin, et ta ei teinud mulle midagi!" Valupisarad voolasid Jessica silmist, kuid tema näol peegeldus vaid viha.

"Kust sul valus on?" küsis Dan kulme kortsutades ja lasi oma õest lahti. "Mida ta tegi sulle?" küsis kutt kurjemalt. Ja siis see väike nähvits veel klähvis midagi. "Pane oma suu kinni!" nähvas Daniel, tulemata millegi targema peale. Siis pöördus ta tagasi oma õe poole. "Mida ta tegi sulle?" kordas kutt oma küsimust. Aii, ta lööb selle Frosti maha.

"Midagi ei teinud, ma ütlesin! Mina tõmbasin küünarnuki katki!" Valupisaratest olid saanud vihapisarad ja normaalsest häälest karjumine. Venus surus käed rusikasse, nii et küüned peopesadesse punased vorbid järele jätsid. "Sa pidid tulema ja kõik ära rikkuma! Ma vihkan sind! VIHKAN!" Siis pöördus tüdruk ja pistis suvalises suunas jooksu, hoolimata, kuhu ta välja jõuab. Ehk veab ja ta käib porilompi pikali ja ei jõua enam joosta ja nutab end sinna ja...

Aii, Venuse sõnad lõikasid kui noaga. Ta väike õde vihkab teda. "Venus!" hüüdis Dan, kuid tüdruk jooksis ikka edasi. No ta koperdab oma jala otsa. Ta alati koperdab oma jala otsa. Dan jälgis õde, kuni too õue jõudis. Ja ta ei koperdanudki oma jala otsa. Kurat. Praegu polnud Danielil aega Frostiga tegeleda. Teda ei huvitanud üldse, mida see väike junn talle veel ütles. Sixten tormas oma õele järgi ja sai ta veel kätte, tõmmates tüdruku tugevalt enda kaissu, et Venus nüüd nutta saaks. Oma õel kuskile ära joosta ta küll ei lase. Never ever. Ennem laseb ta Venusel oma viha enda peal välja elada ja lubab tüdrukul end peksta, kui tal ära joosta lubab.

"Mine ära!" karjus ja kiljus Venus läbi nutu, tagudes Danieli rusikatega. "Mine ära ja jäta mind rahule!" Pisarad voolasid ning tüdrukul oli suva. Ta oli olnud nii õnnelik... Ja siis pidi tema loll idioodist munn vend vahele tulema! Üsna pea kaotasid Jessica löögid jõu, kui tema käed alla vajusid ning ta tõsiselt nutma hakkas. Millal ta viimati nii südamest nutnud oli... "Ma vihkan sind, Daniel..."

Daniel surus oma hambad kokku. Oma õe löögid talus ta vabalt ära, need ei teinud haiget. Sõnad tegid palju rohkem. Aga et see kuradi vingu-viiul oma suud kinni hoida ei saanud. "Türa pane ajama juba, enne kui ma su kenas näos midagi sassi löön," nähvas Daniel Damianile, kui too ikka oma suud kinni hoida ei suutnud. Ta tahtis oma õe siit ära viia. Kuidas sai Venus teda vihata selle eest, et ta oli SELLE nähvitsa oma õe küljest lahti tirinud?

Sest SEE nähvits oli olnud hoopis teine inimene, kui nad kahekesi kitarri mängisid ja laulsid... "Jää vait..." nuuksatas Venus läbi pisarate ning tõmbas käega üle näo. "Jää lihtsalt vait..." Ta ei tahtnud kuulda enam ühtegi sõna ei oma venna ega Damiani ega mitte kellegi poolt, ta tahtis olla üksi ja end tühjaks nutta ja järgmine päev ringi käia ja teha nägu, et see kõik oli mingi faking sõit pilvelaeval, mida mingisugused debiilikud unes näevad ja kohe ära unustavad.

"JÄÄ VAIT!" Venuse hääl lõikas läbi õhu ja oleks ta asja naljaga mõelnud, oleks ta kujutanud ette, kuidas taevas käriseb, sest tal on nii hele hääl. Tüdruku läikivad silmad olid nüüd Damianile suunatud ning neis peegeldus meeletu pettumus. "Jää vait ja mine ära!" Nagu oleks slytherin oma edasise käitumisega talle vähe haiget teinud...

Dan põrnitses Damiani altkulmu. "Su venda juba peksin, ei tahaks sind ka ratastooli saata," pomises Daniel. Ta viis pilgu oma õele, kes ikka veel nuuksus. Ja siis silmitses ta korra jälle Damieni. See pole seda väärt. Mitte ükski sõimlev junn pole seda väärt, kui tema õde samal ajal nutab. Daniel tõmbas välja oma võlukepi. "Sa oled liiga väike, et ma sinuga kaklema peaks. Hoia Venusest eemale," lausus Dan täiesti rahulikult ja siis olid nad juba Venusega sealt kadunud. Nad ilmusid pimedasse käiku, kus Dan oma võlukepi ära pani ja õe sülle haaras. Veidi mööda käiku kõndinud, jõudsid nad Sigatüükasse ja sealt suundus Dan otse Gryffindori puhketuppa.

OT: see teema sai just läbi, lalala... ~