Me ei taha ju pahandusi, ega...

Niu. Kordki oli Akela viitsinud üksi Siganurme tulla - tavaliselt käis ta siin seltskonnaga, sest üksi käis vaid forever alone guy. Aga vististi oligi ta forever alone - aastast aastasse ja sajandist sajandisse surelikke sündimas ja suremas jälgida muutis ta kohati vägagi üksildaseks ja seda enam hüperaktiivseks, nagu püüdena kompenseerida üksi veedetud aega.

Seekord oli neiu leidnud tee Weasley'de Võluviguritesse, kus tal üsna pea erivärvilised silmad kui kolmeaastasel särama lõid. See pood oli fantastiline! Märganud kääbustupse, silkas vampiiritar kääbustupsude juurde, jäädes neid uudistama.


OT: Max

Võõras ja samas nii tuttav lõhn jõudis Akelani kohe, kui selle allikas temaga samasse dimensiooni ilmus. Neiu eri värvi silmade pilk liikus küljele, ning, kuulnud häält, ajas ta end sirgu. Sigatüükas oli ainult kaks libahunti ja see ei olnud direktori lõhn - Cliever lõhnas hoopis teistmoodi. Max, liikus vaid üks nimi läbi vampiiritari mõtete, kui tema silmad nimele kinnituse said. Tjah, Acid ei arvanud neist pitsudest just kõige paremini, sest tavaliselt hüpati talle kohe kraesse, kui vähegi võimalik, kuid siin polnud keegi teda siiani rünnanud, nii et ehk ei juhtu seda... Võtnud ühe kääbustupsu õrnalt kätte, sirutas näitsik selle Maxi poole. "Vaata, kui nunnu!" teatas ta rõõmsalt.

Well naturally. Akela oli ikkagi vampiir, mitte suvaline surelik tšikk. "Mm..." tegi neiu, kallutades pead vasakule, nagu mõtleks pingsalt. "Öö!" lausus ta rõõmsalt. Ja nii ongi. Pimedus ja kõik see õudusfilmide kammajaa oli just tema teema. Pannud kääbustupsu teiste juurde tagasi, lasi vampiiritar oma erivärvilistel silmadel üle poe liikuda. Ooh, shiny... "Aga sulle?" päris ta siis.

OT: pitsu-pitsu-pitsu : D

Said küll päeval liikuda. Ainult päikese käes oli võimatu olla. Varjus või vilu ilmaga käis ta pidevalt ringi jõlkumas. Kuulnud Maxi vastust, turtsatas Akela, liikudes selg ees järgmise vitriini juurde. "Tõesti? Ma arvasin, et teile ei meeldi kikumarid," lausus neiu meeldivalt üllatunud häälega. Kikumari. Milline kena nimetus. Pitsud ja kikumarid käsikäes... Trallalallalaa... "Millest selline meelemuutus?"

"Ma olen meelitatud, aga sa ei saa lasta end sellisest pisiasjast häirida," lausus Akela lustliku häälega ning uuris söödavaid musti märke. Uhh, kui ta ka maitsetest aru ei saa, ei tahaks ta neid junnikesi süüa... Need ei näinud just eriti isuäratavad välja. "Looks can be deceiving, you know..."

Kergelt muianud, ajas Akela end sirgu ja peaaegu hüples väikesest trepist alla, tumedad juuksed lendlemas. "Ah nii... Sellepärast sa ei teegi nägu, nagu oleks keegi sulle kärsanud hiire nina alla pistnud?" küsis neiu rebaseliku naeratusega. "Teadupärast on meie lõhn teie jaoks kui halvim aroom maamunal..." Tema isiklikult oli libahuntide lõhnaga juba ära harjunud. Inimene harjub kõigega, nagu öeldakse, ja tema ka. Tolerants, tolerants.

Akela naeris vaikselt oma helisevat naeru. Ta ei saanud sinna midagi parata - edvistaja nagu ta oli, meeldis talle tähelepanu - ja seda sai ta piisavalt. "Sest ma olen sellega juba ära harjuda jõudnud," vastas neiu ja võttis ühelt riiulilt tüki musta veidi sädelevat ainet, mis tema sõrmedele pudenedes oma sära kaotas. Peruu pilkase pimeduse pulber. See võib päris ägeda efekti anda... "Pole asi, mille üle suurt numbrit teha, kas tead."

Vastuse asemel võttis Akela näpuotsatäie pilkase pimeduse pulbrit ja puhus selle Maxi poole, et siis vampiirikiirusel eemale tantsiskleda, naer saatjaks. Kui pulbri mõju lahtus (hetkeks võis see libahundi ninaesise pimedaks lüüa küll), seisis neiu noormehe taga. "Kaks tuhat ja peale," vastas ta peaaegu sosinal, kummardunud raveni kõrva juurde.

Akela naeratus venis laiemaks. "Ootasid sa siis kokkukuivanud rosinat, kel jalg vaevu jala ette liigub ja hääl kui katkisest raadiost kostmas?" päris neiu uudishimulikult. "Ma võin kuskilt kepi otsida, aga sellist mullahäält ma küll teha ei oska." Meh, flirting machine. Teadagi see Stanton, kepiks kõike, mis liigub, eks. Aga vampiiritarile meeldis libahunti õrritada. Kutsuuuu~

"Armas?" Akela kergitas kulme, näol meeldivalt imestunud ilme. "See on jube ju. Ma olen lausa tänulik, et endiselt noor välja näen." Tema eri värvi silmad liikusid pudelile Maxi käes. "Mul ei lähe armujooke vaja, et mehi endasse armuma panna," sõnas neiu enesekindlalt. Ei läinudki - nad lihtsalt langesid loogu tema jalge ette. "Tulin niisama ringi vaatama. Pole just palju kordi, mil ma tühjatähja pärast kuhugi lähen." Elaks Max ka nii kaua, muutuks ta kannatlikuks ja kaalutlevamaks ning ei suunduks enam nii palju välja, et lihtsalt kuhugi minna.

Akela hakkas naerma. "Ahjaa, õige? Enne oli mu välimus asi, mis sulle igal sammul ette jäi, ja nüüd ütled sa "ahjaa, õige"? Make up your mind, boy," lausus neiu laulvalt. Kerge tõmbe jutu peale ta ainult muigas ning liikus edasi, et vaadata, mis poes veel leida võib. Uu, trikivõlukepid! Need pidavat igasugusteks asjadeks muutuma, kui nendega viibata... Parem ei proovi - hakkavad veel raha tahtma.

Akela lasi silmadel üle poe liikuda. Kirev ja hästi valgustatud, aga ta oli juba kogu kauba üsna kiirelt üle vaadata jõudnud. Oh, olgu peale. Olles üsna kindel, et Max talle järgneb, suundus neiu väljapääsu poole. Ukse kohal olev kelluke helises, kui Acid ukse lahti lükkas ning jahedasse õhku astus. Mm, täiuslikult tema ilm!

"Hm..." Akela vaatas ringi. Kohtadesse, kus süüa ja juua osta sai, ta eriti ei kippunud - mis mõte sellel oleks, kui ta nii või teisiti maitset ei tunne ja inimtoitu üldse suu sissegi võtta ei taha -, pilapoodi polnud nagu väga asja ning... "Hurtsikusse," vastas neiu, osutades lagunevale hurtsikule Siganurme servas. Kohe seadis ta ka sammud selles suunas, kõndides inimliku tempoga. Aega oli selle kiire asjaga, pealegi polnud Acidil õrna aimugi, mida kuradit ta seal hurtsikus ette võtma peaks. Aga asi seegi.