Jalutamas

Matti ei vedanud kohale täiskuu ega ka ulguvad hundid. Samuti ka mitte imeline vaade pimeda lossi poole, mis sundis väga paljusid romantikuid puhketubadest välja hiilima. Tema lihtsalt... oli. Muudmoodi ei saanud kirjeldada tema eksistentsi sest ta ei teinud eriliselt ju midagi. Ta küll õppis, kuid tema hinded ei olnud just kõige parimad. Samas ta ei omanud ka sõpru, pigem lihtsalt kaaslasi või liitlasi, kellelt sai ta nii mõndagi kui seda vaja oli.
Ta ei olnud vaevunud ennast varjamagi vaid kõndis otse ustest välja ja sammus mööda pisikest rada edasi metsa poole. Ta olid seljas hallid teksad ning tavaline pikkade varrukatega särk. Võlukepp oli tahataskusse pistetud, kust see küll välja ei kuku, kuid kust saab ta selle kiiresti kätte.

Matt peatus siis kui ta oli puudeni jõudnud. Ta ajas pea kuklasse selleks, et kõrgeid latvu mõni aeg vahtida ja siis kallutas ta pea taas otseks ning astus puude vahelt edasi. Mahakukkunud oksad raksusid tema all kui ta neile peale astus ja mõned lihtsalt jalaga eest ära lõi. Keegi nagunii ei hulkunud ju öösel metsas ringi, miks üritada hiilida?

Slytherinlane peatus järsku kui ta kuulis mitte väga kaugel endast hundi urisemist. Tema teadmiste kohaselt ei oleks tohtinud albiinohundid siin küll olla. Kuid see ei olnud tähtis praegu. Noormees oli paigale jäänud ning kuigi ta nägu ei väljendanud muud emotsiooni kui endist ükskõiksust, hakkas ta isegi muretsema. Ja mis siis kui loom teda isegi ründab? saab ta ka marutõve omale? Tal ei olnud aimugi, et tegu on hoopiski animaagiga.

Kas see hundu oli näljane või soovis ta lihtsalt teda läbi nuusutada selleks, et jõuda järeldusele, et Matt ei olnud ohtlik? Eeskirju järgides, ei teinud ta järske liigutusi kuid samuti ei astunud ta tahapoole. Nii teeks ta ainult veel rohkem lärmi ja loom ilmselt ründab teda. Kolm meetrit ei olnud ka tegelikult väike vahemaa. sellega saaks ta kiirelt ringi pöörata ja minema joosta, kuid hunt oli jällegi temast kiirem. Raskelt ohanud, pööritas ta oma mõtete peale silmi. Tal oli võlukepp kaasas ja seda saaks ta enesekaitseks kasutada küll.

Matt kortsutas kulme kui hunt taganes ning kui too hüppas, taganes noormees paar sammu ja tõmbas taskust võlukepi välja, kuid langetas selle kiirelt kui nägi, et tegu oli hoopiski Serenityga, tema majakaaslasega. "Sa oled haige," pomises noormees oma tavapärasel ja väga vaiksel häälel, pistes võlukepi pahase liigutusega tagasi taskusse.