Kõigel pole peegelpilti, kas tead

Erisedi peegel oli üks maru huvitav objekt - mis siis, et Akela seal oma peegelpilti ei näinud, meeldis talle peegli raami uurida, lugeda selle ülaossa kirjutatud sõnu ja asjade üle mõelda. Näiteks selle üle, mida ta peeglis näeks, kui ta inimene oleks. Muidugi oli see väga retooriline küsimus, sest inimeseks ei saaks ta mingi ime läbi - ei tahaks ka -, kuid aeg-ajalt oli tore arutleda. See sisustas muidu nii igavat aega.

Täna aga veetis Akela oma tohutult ülearu olevat ajakest, istudes klassiruumis põrandal, selg vastu seina, ja lugedes ühte raamatut, mis oli kirjutatud ladina keeles ning millest arusaamine käiks isegi muguteadlastel üle jõu. Mitte siis, kui sa selle keele sees üles kasvasid! Korraks heitis vampiiritar pilgu peeglisse. Ta nägi ainult tühja klassiruumi. Oeh... Aeg-ajalt ta siiski igatses end näha. Kasvõi viivuks.

OT: poolvampiirid tajuvad ka teisi vampiire. Lihtsalt mainin.

OT: Olen teadlik. Ma loodan, et ma peegelpildi olemasoluga ka puusse ei pane.

Imogen astus klassiruumi, pilk koheselt peeglile liikumas. See ese oli teda alati huvitanud, kuigi peegel tema puhul oma eesmärki ei täitnud. Peegeldus oli poolvampiiritaril siiski olemas, kuid miskit muud ja müstilist sinna raami sisse ei ilmunud. Ometigi meeldis Ivy'le ikkagi proovida. Seekord oli ruumis veel keegi ja kuigi Imogen tajus niigi, kellega tegu, andis see vaid kinnitust, et neiul peegelpilti polnud. Hah.. paras.

Akela tõstis raamatult pilgu, kui kedagi väga pooletoobist klassiruumi astumas tundis, kuid langetas selle kohe. Ta ei arvanud nendest segaverelistest eriti midagi - polnud erilist põhjust vihata, kui ainult üks vanem on puhtavereline, aga ta ei sõbrustanud segadega meelsasti. Oli see siis üleolev suhtumine või midagi, kuid teda lihtsalt ei huvitanud, mida need segad teevad. Too bad, missy. "Mis sa seal näed?" küsis vampiir sõnadelt silmi tõstmata.

Ivy sammus lähemale, muiates kergelt Akela reaktsiooni, või õigupoolest selle puudumise üle. Ta oli taolist suhtumist ennegi puhtavereliste poolelt kohanud. Imogen jäi seisma peeglile üsna lähedal ja kallutas pea kergelt küljele, silmitsedes end hetke. Ei midagi.. "Et mu ripsmetušs on veidi laiali läinud," vastas Ivy siis kergelt kulme kortsutades ja parandas iluvea kiirelt.

"Vau, on see alles unistus," ei saanud Akela torkamata jätta. Nii et Erised on ka poolvampiiride osas jonnakas... Vot seda ta veel ei teadnud - aga Erised oli ka ainus omalaadne peegel maailmas. Ja kuna see oli olnud Dumbledore'i kiiva kaitse all, ei pääsenud ta sellele ka varem ligi. Lehte keeranud, jätkas neiu lugemist. Muidugi võiks ta suhted selle raveniga normaalsed hoida, aga ta oli siiski hüperaktiivne terava keelega vampiir, kes lihtsalt pidi kogu aeg kommenteerima.

"Ju ma siis pole piisavalt elus selle pirtsaka peegli jaoks," sõnas Ivy õlgu kehitades ja sammus vampiiritari juurde. "Oh jumal, ära ütle, et sa õpid," lausus neiu siis silmi pööritades. Tänu enda majale oli ta ümbritsetud õpilastest, kes 24/7 ninapidi õpikutes kinni olid ja taoline vaatepilt tüütas üsna ruttu ära.

Akela tõstis oma eri värvi silmade pilgu, kui Imogen tema juurde astus, ning hoidis raamatut raveni nina ees. "Näeb see väga õpiku moodi välja?" küsis neiu. Imogeni jaoks näeb see vist välja nagu mingi väga imelikus keeles möga. Aga pole kahju küsida. Vaevalt keegi enam arhailist ladina keelt kõneleda oskab. Kõik on surnud, in yo face!

Imogen viis pilgu üle kirja, mis oli mõneti tema jaoks isegi mõistetav. Ega ta ka eriti noor polnud ju siiski. "Kui arvestada seda, mitu inimest siit koolist seda lugeda suudavad, siis.. Ma pakun, et see on pigem vaba aja lugemine sul," muigas Ivy ja sättis end siis Akela kõrvale põrandale, viies pilgu taas peeglisse. Huvitav, mida see talle näitaks..

Jah, ainult et arhailist ladina keelt kõneldi Rooma impeeriumi ajal ja seda kohtas nüüd vaid muuseumides või ajalooarhiivide keldrites, mitte igapäevase kõnekeelena. "On küll vabalugemine, jah," nõustus Akela taas raamatut oma põlvedele sättides. Tal läks järg käest ära, kuid suva. Hiljem saab vajadusel uuesti üle lugeda. "Ma kahtlen, kas sinagi millestki aru saad."

Ivy oli siiski hulga intelligentsem kui välja laskis paista ja oli nii mõndagi, mida ta enda kohta ei avaldanud. Kasvõi siis enda laialdased teadmised. Mõnituhat aastat eluiga andis palju aega õppimiseks. "Tundub igav olevat," sõnas ivy üsna ükskõikselt, viies pilgu tagasi raamatule. "Midagi ikka saan. Ei mäleta kuigi palju sellest jurast. Väljasurnud keeled ei paku mulle eriti huvi. Kasutud teadmised."

Heh, tell me about it. "Kui gladiaatorivõitlused sinu jaoks igavad on, siis seda lektüüri ma sulle ei soovitaks," sõnas Akela jaheda häälega. Nüüd meenus talle, miks tal ühtegi poolvampiirist sõpra polnud - nende suhtumine käis aeg-ajalt üle võlli. Nagu oleks nad selle vampiirsuse ära teeninud või midagi. Aga see oli ka tema kui puhta vere liini järeltulija mõtlemine. "Väljasurnud keeled," kordas neiu pahase häälega. "See on mu emakeel. Ma olen üks väheseid siin maailmas, kui mitte ainus, kes suudab vanu dokumente lugeda ja surelike lolle tõlkevigu parandada, ja sa räägid kasututest teadmistest."

"Ma eelistasin neid vaadata, mitte nende kohta lugeda," muigas Imogen. No hallo tõesti. Sama palju käis Akela suhtumine talle pinda. Tema oli see, kes sellest hetkest saati, kui Ivy klassi astus, temasse eelarvamusega suhtus. Ja seda Imogen ei sallinud. "See ongi kasutu teadmine, olgu see siis su emakeel või mitte. Tahaks näha, milline tõeline teadlane kuulab mingi noore neiu sõnu, kui too väidab tõsimeeli, et tõlkes on viga. Ja kui sa neile avaldad, et sa vampiir oled, siis oled sa lihtsalt loll," sõnas Ivy silmi pööritades. Ta vihkas, kui ta pidi end nii pikalt ja laialt selgitama, et teised aru saaksid. Võiks siis järge hoida või miskit.

Akela eri värvi silmad olid Imogenile fokusseeritud ja neis helkis tige pilk. No kurat! Räägi veel äkkvihast, eks, tema oli selle musternäidis. "Ära pea mind lolliks. Sina võid ju nii mõelda, et oh, mis oleks, kui, aga reaalsus annab puuga pähe." Neiu hääl oli mürgiseks muutumas. "Leia, et need on kasutud teadmised, ja mina saan oma rahulduse teadmisest, et olen üks väheseid, kes neid teoseid tõeliselt nautida saab."

"Tead sa peaksid selle kontrollimatu raevuga midagi ette võtma. Ma olen kuulnud, et viha tapab ajurakke. Ja sul oleks parem enda omadest kümne küünega kinni hoida," sõnas Ivy täitsa rahulikult. "Jääme eriarvamusele siis," muigas neidis viimaks. Mõttetu sellise asja pärast närvi minna.

Akela vidutas silmi ja lõi raamatu kinni nii, et tolmupilv selle kohale tõusis. "Sa kõnnid õhukesel jääl, Imogen," lausus ta häälega, mis kinnitas iga tema sõna. "Sa pole mu raevu näinud - kui oleksid, ei vestleks me siin selles hetkes. Lükka oma eelarvamused minust ümber ja võta hetk aega, et mõelda, milleks sa suuteline oled ja milleks mitte. Sina-" neiu surus alla soovi öelda "pooletoobine", "-ei ole puhtaga võrdne. Ma ei ähvarda sind, sest ähvardustel pole ilma tegudeta katet, vaid ma püüan sulle su koha selgeks teha."

OT: hehee, mulle meeldib see teema : D

"Küll on siis hea, et ma vettekukkumist ei karda," sõnas ivy külmalt. "Ja lubagem meelde tuletada, kui eelarvamustega sina minusse juba esimesest hetkest saati suhtud. See, et mu ema on nõid ja isa vampiir annab mulle täiesti teistsuguse kasvatuse kui sulle. See ei tähenda, et halvema. Ja kui sa arvad, et sina oled kõige õigem mulle minu kohta selgeks tegema, siis arva parem uuesti," lausus Imogen üsna rahulikult. Tal oli komme mitte ärrituda siis, kui teised seda tegid. Mingi alateadlik refleks massiga mitte kaasa minna vist.

Ja õigustusi jätkub kauemaks... Akela hakkas sellest tühikargamisest juba tüdinema. Mida see pooletoobine endast õige arvab? Et läheb puhtaga kokku ja saab võidu? Jah, neiu mõtles asju lahingute ja võitluste vormis, sest nii oli tema programmeeritud. "Räägi mulle, oled sa kunagi mõne puhta välja vihastanud ja temaga hammas hamba vastu võidelnud?" küsis Acid hoopis teistsuguse häälega - nagu päriks, ega Imogen ei tea, mis ilm homme tulla tõotab.

Imogen tõusis ja sammus klassiruumis ringi, uurides pigem seda. Põnevam kui Akela möla, mida ta nagunii igaltpoolt koguaeg kuulis. Puhtad on kõige võimsamad.. blaablaa.. segad ei kõlba kuskile.. blaablaa.. "Ära sa sellepärast küll muretse. Ma olen niigi mustas nimekirjas ja kaklema ma sinuga ei hakka," lausus Ivy lohutavalt. Ilmselgelt oli ta vampiiridega võidelnud. Ja nii mõndagi neist enam polnud. Ei tasunud eelarvamuste ja stereotüüpide põhjal kõiki lahterdada.