Kusagil mujal ju ronida pole..

Mitte mägedeigatsusest ei tulnud Imogen treppidele turnima. Kuigi see oleks üsna koomiline alternatiiv olnud küll. Neidis liikus niisama mööda maja ringi ja sattus üheni tornidest. Ja nüüd sammuski ta reipalt mööda astmeid üles kuni jõudis torni tippu. Kena vaade iseenesest, aga muud seal väga teha polnudki kui välja vahtida. Ivy istuski viimaks aknalauale ja jäi aknast välja vahtima ja omi mõtteid mõtlema.

OT: Akela

Akela oli viimase pooltunni ühes koridoris seina ääres istunud ja kirja kirjutanud. Tema tädi Tessary, kes viimased aastad kuskil Mongoolia steppides ringi kolanud oli, viibis jälle Londonis ning tahtis teda näha... Kuid enne tuleb hoolikamat plaani pidada, neiule ei meeldinud üle otsa tehtu. Voltinud kirja hoolikalt kokku, kutsus vampiiritar kohale oma kõrvukrätsu, kel nimeks Thot ja tarkust ka nime vääriliselt. Lind õlal, lonkis Acid mingi torni treppi mööda üles - juhtumisi põhjatorni - ning tajus juba enne jala astmetele tõstmist, et keegi temasugune oli seal. Või - mitte nii temasugune. Poolik. Siin koolis oli kaks pooletoobist ning ühega neist sai ta päris normaalselt läbi. Aga...

Üles jõudes nägi näitsik, et tegemist polnud sellega, kellega ta normaalselt läbi sai. Imogen... Kinnitanud ümbriku, kuhu ta kirja pannud oli, Thoti jala külge, kõndis vampiir kivist rinnatiseni ning heitis linnu õhku. Löönud tiivad laiali, lehverdas Thot minema, jättes maha paar sulge, mis allapoole langema hakkasid.

Imogen kuulis samme juba enne kui nende omanik kohale jõudis ja ta silmitses Akelat üsna ootavalt, kui too viimaks üles jõudis. Mis sest, et lõhna järgi suutis ta juba aru saada kellega tegu. Pigem üritas ta mõistatada, mida vampiiritar tornist otsis. Ivy jälgis huvitunult Akela tegevust ja taipas üsna pea, et too saatis kõigest kirja. Neidis vaikis sarnaselt vampiiritariga ja jälgis ainusilmi lindu, kes õhku tõusis, jättes endast maha lendlevad suled, millest ühe Imogen tuuleiilu abiga kinni püüdis. Ta silmitses sulge veidi ja puhus selle siis enda käelt lendu, viis pilgu tagasi Akelale.

Akela ei näidanud kuidagi välja, et oleks Imogeni kohalolekut märganud, vaid saatis Thoti minekut pilguga. Kui lindu enam näha polnud, ei liigutanud neiu end. Mitte keegi ega mitte miski ei keelanud tal siin olla. Ja Imogenist... noh, kuivalt öeldes oli tal Imogenist pohhui. Tegemist oli poolvampiiriga, kuid see ei kohustanud teda raveniga suhtlema, eriti peale seda, mida see Kalinile teinud oli... Jutud liiguvad, kui kuulata oskad.

OT: kui kakluseks peaks minema... mingu. Normaalset dialoogi me nii või teisiti ei arenda. : D

OT: Seda küll.

Sellepärast sallitigi teda nüüd veel vähem, et need jutud liikusid. Samas Akela peaks ju vampiirina tema motiive mõistma. Või siis vähemasti rohkem mõistma kui kõik ülejäänud niisama tüübid, kes vampiiridest ainult und nägid. "Ilus lind sul," sõnas Ivy pilku aknast välja saates. Lind kadus üsna pea ja neiu pilk liikus tagasi Akelale. Veider oli ju vaikuses passida. Eriti kui vampiiritar kavatses sinna jääda.

Mitte üks vabandus ei heastanud seda, et Imogen Kalinit ründas. Ja kuigi Akelal slytherinidest üsna savi oli, tundis ta koolivanemale siiski kaasa - ta oli ju näinud, missugune inimene noormees on, kui armastuse pärast ennastsalgavalt oma füüsist ja vaimu hävitab, ja siis veel Akela-nimelise maiustaja kaela sai... Ja siiani mõistusel oli. Müts maha sellise sureliku ees, tõesti. "Ma tänan," sõnas Acid pilku pööramata, kui ta vastu rinnatist nõjatus ja taamal paistvaid mägesid silmitses. Raveni tegu oli tema jaoks lihtsalt alatu... ja mingil määral ka vampiiride rassi häbistav.

Küll oli siis hea, et Imogen vampiir polnud. End ta nende rassi hulka ei lugenud. Neiu väärtustas seda vähest inimlikkust, mis tänu maagiale temas säilinud oli. Pealegi ei kavatsenudki Ivy kellegi ees vabandama hakata. Jah, see, mida ta tegi, oli alatu igal tasandil. Aga samamoodi oli kogu see vampiiride kamp süüdi enda eksistentsi paljastamises. Poleks nad seda teinud, oleks Kalini füüsise ja vaimuga kõik korras. Aga selle peale ei mõelnud muidugi keegi. "Ja millal ma sinu teele ette sattusin, et ma nii külma kohtlemise ära teenisin?" küsis Imogen kergelt.

"Külma kohtlemise?" Akela pööras oma eri värvi silmad Imogeni poole, hääl apaatselt tühi, kuid tema pilk oli jahe. "Ma ei ütleks, et see on külm kohtlemine. Pigem... eiramine," vastas neiu nii muuseas. Kes siin oma eksistentsi paljastas... On raven üldse armunud olnud? Siinkohal suutis Acid küll Sebastianist aru saada. Armastus on pime ja ei vali vahendeid, isegi kui see hõlmab väikest teadmist, et oh, tegemist on vampiiriga.

"No.. Teeb enamvähem sama välja," sõnas Imogen kerge muigega. Ja nagu mainitud, siis oli ta sellega leppinud, et Kalin Sebastiani ja seeläbi ka Robini kohta teadis. Aga mis Akela probleem oli? Või siis õigupoolest vabandus. Ja muidugi oli Ivy armunud olnud. Maksis valusalt kätte ka ja seda viga ta enam teha ei kavatsenud, et kedagi endale nii lähedale laseks.

OT:Võib liituda?

Akela pööras pilgu taas kaugusse. "Ma arvan, et sa tead väga hästi, mis selle põhjuseks on," sõnas neiu rohkem mitte kellelegi kui Imogenile. Külm kohtlemine või eiramine - keda see enam huvitas. Ei, tal ei olnud Kalini vastu muid tundeid kui aegajaline soov noormehe verd juua, sest see oli nii hea, aga end Sebastianiks maskeerida ja siis Kalinit pinnima - ja loopima - hakata... Muidugi on habraste inimolendite kui paberlennukite laialipildumine lausa mõistustvõttev elamus - koletisele, kes ta kunagi oli olnud. Kuid Imogen ei olnud ju koletis... Tal polnud isegi mõjuvat põhjust end koletiseks pidada, pooletoobine selline.

OT: ei... Vabandust. Sa pead endale tegelase tutvustuse tegema ja sõõlatud saama, enne kui võid teemadega tegelema asuda.

"Ja ma arvan, et minu ja Kalini vahel toimunu ei puutu sinusse. Eriti kuna info selle kohta tuleneb arvatavasti kuulujuttudest," lausus Imogen kindlalt. "Pealegi pole sina ka nii puhas midagi. Ta oli üleni sinu haisuga koos. Ma pakun, et Sebastianile see küll ei meeldi," lisas neidis pilku taas aknast välja viies. Järjekordne tüüp, kes oma nina valedesse asjadesse toppis. Ja kõik kippusid endiselt ära unustama fakti, et Kalin heitis tema esimesena vastu riiuleid. Fakt, et Ivy sellest viga ei saanud, ei näita, et kutil oli õigus seda teha. Aga noh.. Imogen oligi alati must lammas olnud ja sellega harjunud.

"Sebastian teab ja me klaarime omavahelised asjad ise," sõnas Akela mittemidagiütleva häälega. "Sinu sussutamist pole sinna vahele vaja. Sa oled asjad niigi tuliseks ajanud." Kui nüüd Imogen ka oma nina igale poole toppima hakkab, on kõik kaputt. Puudus siis ravenil ohutunnetus või taktitunne - võta näpust, aga see kotkas mässis end aina suuremasse jamasse. Ja kõiki teisi ka.

"Huvitav, et sina oled meist see puhtavereline ja sul puudub igasugune austus enda rassi vastu," lausus Imogen mõtlikult. "Ma võin kihla vedada, et sa olid äsja muundatuna paras tapamasin," lisas neidis hindavat pilku üle Akela viies. Vampiiritar oli täitsa seda tüüpi küll. Üleolev ja põlastusväärne. "Hate to break it to you, aga kuigi tuliseks ei saa ma midagi ajada, kui neljast asjasse sekkunust kolm on jäised," muigas Ivy.

OT:Nüüd olen ametlik.Kas võib?

OT: sa pead tegelase tutvustuse tegema, enne ei tohi teemadesse postitada.

Akela ei vaevunudki pead pöörama. "Esiteks ei ole vaja, et üks pooletoobine mulle minu vereliini kohta õpetussõnu jagama tuleb, teiseks mind ei muundatud, vaid ma sündisin vampiirina, ja kolmandaks oli see märkus kohatu - tegemist on kõnekäänuga," lausus neiu, nagu peaks väga igavat loengut, oma juttu siin ja seal venitades. Jah, tal oli väga valus mälestus perioodist, mil ta külade kaupa inimesi tappis ja tervet maakonda oma hirmu all hoidis, aga, nagu öeldud, need ajad on möödas.

"No keegi peab teile ju aru pähe panema. Ja sa olid kindlasti väga nunnu mõrvarbeebi," muigas Ivy. Talle meeldis ilmselgelt piire katsuda. Või neid kõige täiega ületada. Ja taoliselt rääkides hakkas Imogenil tõesti igav tsikki kuulates, mis väljendus ka haigutuses. "Minu vabandused, ma olen magamata. Sa peaksid teadma, mis tunne see on. Mitu tuhat aastat sa nüüd maganud polegi?"

Jah, nunnu mõrvarbeebi... Seda kindlasti. Eriti kui vanemad tema eest hoolitsesid, kuni ta piisavalt vana oli. "Mu vanus ei ole hetkel oluline," vastas Akela järjekindlalt Imogeni eirates. Mida raven selle teadmisega teekski? Vanus ei anna kellegi teise ees eelist, see on lihtsalt number...

"Ja mis siis on hetkel oluline?" küsis Ivy kohe, viies pilgu taas üle Akela. Ega ta sinna miskit parata ei saanud, et vampiirid ka tema jaoks veetlevad olid. See inimene peaks kurt, loll ja pime olema, kes ei leiaks, et vampiirid ligitõmbavad on. Imogen viis pilgu taas aknast välja ja põrnitses maastikku hetke, viies pilgu siis nii kaugele alla, kui silm ulatus. Päris üle serva kõõluda ta ka ei tahtnud. Mitte, et ta kõrgust kardaks. Tegeles neiu siiski mägironimisega. Aga istuvas asendis üle aknalaua serva kõõluda oli.. veider. Kui mitte võimatu.

Mis oli oluline? Hea küsimus. See, et ta Kalini rahule suudab jätta? See, et Sebastian Kalini füüsise õõnestamise lõpetab? See, et keegi teine Kalini kallal maiustama ei otsusta hakata? See, et keegi ei tema ega Riddle'ite ja Darreni olemust ei avasta? See, et Imogen neile jama kaela ei tõmba? "Küsimus, miks sa Koolidirektori Armees oled ja hoopis surmasööjana käitud," lausus Akela lõpuks.

See küsimus lõi Imogenil küll piltilikult öeldes hetkeks jalad alt, aga tema ilme ega üldine olek ei reetnud seda mitte millegagi. Tüdruku pilk oli endine ja suunatud kaugustesse. "See, mis põhimõtteid ma järgin ja kuidas ma käitun ei pea ilmtingimata olema kooskõlas. Ma ei leia, et ma peaksin KAsse kuuludes käituma mingi kukupaina. Ma olen selline nagu ma olen ja kui ei meeldi, siis pole see minu mure," sõnas Ivy kindlalt, lootes sellega teema lõpetada. Sellesse arutlusse ta nüüd küll langeda ei tahtnud, kuigi neiu oli kindel, et tõde on kaitstud.

"Ja seega ründad koolivanemat?" küsis Akela kulme kergitades, kinkides nüüd Imogenile ühe pilgu. "Kas KA liige ründaks koolivanemat, olgugi tegemist slytheriniga?" Ehk oli asi selles, et tal oli sügavalt savi igasugustest majadevahelistest lahkhelidest, aga Acid ei pidanud õigeks, et keegi nii heast peast läheb ja ründab inimest, kes on täiesti juhuslikult selle kooli õpilaste nii-öelda juht. Samara oli ka, jah, aga selle gryffindoriga ta eriti läbi ei käinud. "Koolidirektori Armee sai loodud selleks, et õpilasi sinusuguste eest kaitsta."

"See, et Kalin koolivanem on, ei puutunud üldse asjasse," sõnas Imogen kulme kortsutades. No mõni kohe ei suutnud teemat selja taha jätta. Ivy hüppas aknalaualt maha ja tammus ruumis ringi, uurides teeseldud huviga kõik 'nurgad' läbi, mida ümara kujuga ruumis ilmselgelt teoorias polnudki. "Nagu ma oleks mingi suur must jõud, kes kõiki tapma kukub. Oh wait, that's you," sõnas Imogen pilku hetkeks Akelale viies.

"Sest sa ei teadnud, või ei hoolinud, teades, mis tagajärgedeks on?" küsis Akela Imogeni silmadega saates. No nii pohhuistlikku olendit pole ta veel varem näinud... Raveni märkuse peale aga kergitas ta kulme. "Mina, suur must jõud? Mida sa sellega mõtled?" Neiu hääl oli meeldivalt imestunud. Mismõttes?

"Sest see ei puutunud asjasse. Ma oleks samamoodi teinud siis, kui ta oleks mingi essa klassi pätakas, kes maailmaasjadest midagi ei jaga. Tema positsioon ei mänginud rolli," selgitas Imogen vampiiritarini sammudes ja viis taas pilgu üle tema. "Mitu inimelu sa võtnud oled enda eksistentsi jooksul?" vastas Ivy küsimusega. See peaks vastusena mõjuma küll. Õpiti ju kaitset kõige halva vastu. Mis saaks halvem olla kui otsene oht võlurite eludele läbi vereimeja, kelle verejanu oli hulga suurem kui Imogeni oma.