Kusagil mujal ju ronida pole..

Mida Imogen selle teadmisega peale kavatseb hakata? Teeb TOP 10 kõige hullematest vampiiridest? "Arvad, et ma loen üles iga hingeküünla, mille leegi kustutan?" küsis Akela nüüd kulmu kortsutades, hääl jahe. "Teen voodi kohale täksi ehk?" Loll laps, tõesti. "Need ajad on möödas."

See oligi pigem retooriline küsimus, et Akelat nende mustade jõudude otsingul õigele rajale suunata. Peegli poole nimelt.. Ups.. Tal ju polnud peegelpiltigi. "Mida iganes sa ka ei ütle," sõnas Ivy 'päris usungi sind' toonil. Mõni ime, et isegi peegel sellist inimest näidata ei tahtnud. Kõige rohkem vihkaski Imogen enda olemusegi juures tapahimu.

Peeglike, peeglike seina peal, kes on kauneim kogu maal? Tavaolukorras viskaks ta nalja ja ütleks, et peegelpilt puudub, sest peegel ei suuda sellist ilu kahekordsena näidata ja läheb segi, aga praegu polnud naljatuju. "Millele sa vihjad?" küsis Akela. Ta hakkas tigedaks muutuma. Mida see pooletoobine siin enda meelest kempleb?

"Lihtsalt.. Irooniline on see, et sina pead end nii palju kordi minust paremaks. Samas kui sina oled võtnud inimelusid. Ja mina ei ole," lausus Imogen käsi taskutesse pistes. Koolivormis ta vabal ajal ringi ei käinud ja neiul olid jalas kitsad mustad teksad, mille taskud olid alati sobivalt tühjad. Mida tal olekski sinna toppida? Midagi.

Jah, vastandina Akelale, kelle lemmikriietusesemeks olid armeestiilis ja kümnete taskutega püksid, igas taskus omaette maailm. "Ma ei pea end sinust paremaks. Sa oled asjadest valesti aru saanud," sõnas Akela jahedalt. Millal on ta end sellest pooletoobisest paremaks pidanud? Oh, wait - ainult iga kuradi hetk, mil ta mõtles sellele, millega see hübriid hakkama sai.

"Jaa kindlasti. Ega ma eilesündinud pole. Vastupidiselt sinu arvamusele," muigas Imogen. Tema eluiga Akela omaga kindlasti võrrelda ei andnud, aga kogemusi oli neiul ikka omajagu küll. Pealegi pidasid kõik vampiirid end poolvampiiridest paremaks. Selline üleolevus oli ivy elus igapäevaseks saanud. Mis ei tähendanud, et ta suhtumine taolisesse hoiakusse kuidagi aja jooksul paranenud oleks.

"Ära pane mulle sõnu suhu ja mõtteid pähe." Akela eri värvi silmad olid külmad ning seda oli ka hääl. This girl is really getting on her nerves... Kas raven tegi seda meelega - üritas teda vihale ajada? "Sa ei tea, mida ma mõtlen. Ja see pole sinu asi ka."

"Mul on sinusugustega kogemusi küllaga. Ja pealegi peegeldab su käitumine igati seda, kui väga paremaks sa end minust pead," sõnas Imogen enesekindlalt. "Siin sulle uudis.. Sa oled sama halb kui mina. Lihtsalt teistmoodi," muigas neidis. Ta ei ajanud Akelat just meelega närvi. See oli lihtsalt hea boonus kogu selle asja juures.

"Jah?" Akela surus käed oma armeepükste taskutesse. "Siin sulle uudis - ma ei kavatse sinu tirtsutamist kauem kuulata. Kena päeva jätku." Neiu hääl oli lõplik ja koheselt asus ta ka oma sõnu tegudeks tegema, suundudes trepi poole. Mida asja ta selle pooletoobisega ikka jändab... Mingu ja nutku patja, kui süda hale, et ise samade võimetega pole.

"Nõrk.." pomises Imogen endamisi ja sättis end uuesti aknalauale istuma, pilk taas kaugustesse suunatud. Tema oli seal enne ja tema kavatses sinna jääda. Parem oligi, et Akela lahkus. Sai haisust lahti.

OT: Lõpp.