Raamatuid peab hoidma

Kalin veetis oma aega raamatukogu kõige tagumises nurgas. Ta istus aknalaual, üks jalg samuti aknalaual ja teise varbad maad puudutamas. Kutil oli käes raamat, mis rääkis lohedest ja kutt näis seda üsna huvitunult lugevat. See polnud kohustuslik lugemine, täiesti Kalini enda ettevõtmine.

OT: Imogen

"Sebastian" sammus raamatukokku, pilk üle selle liikumas. Lõhn oli siiski selgelt tuntav ja selle peale ta sinna üldse kohale läinud oligi. Nimelt oli Imogenil ammu juba kahtlus, et Seb on end Kalinile paljastanud, mis tegelikult oleks isegi loogiline, arvestades seda, et nad sebisid või miskit, ja nüüd ta kavatses selle välja uurida. Kasutades veidi.. äärmuslikke meetmeid. Ühe nõiajoogi abil oli ta end edukalt Sebastianiks muundanud ja kondas nüüd riiulite vahel, silmates viimaks Kalinit. Muidugi peitis too end kõige tagumises nurgas. "Seb" sammus ettevaatlikult lähemale, pilk kutil.

Kalin tõstis pilgu raamatust, kui lähenevaid samme kuulis ja muigas, kui nägi, et see Seb on. "Hei," pomises kutt. Äkki oli Robin? Kal silmitses hetke kutti. Nope, see oli ikka Sebastian. Ta oli õppinud kaksikutel vahet tegema. Nii veider, kui see ka polnud.

"Hei," vastas 'Seb' ka endale naeratust näkku manades, jäädes üsna Kalini juures seisma. Ta polnud ju ka päris kindel, kuidas neil kahel see värk käis, nii et parem oli ohutut distantsi hoida. "Sa haised," mainis too siis nina kirtsutades. Akela lõhn oli üsna selgelt tajutav. Huvitav kas päris Sebastian teadis selle tagamaadest.. Loodetavasti mitte.

"Ühele haisen ma ühte moodi, teisele teistmoodi," pomises Kalin. "Mina pole süüdi, et teie hais pesus maha ei tule," õigustas Kal end ja näitas Sebastianile keelt. Kutt oli kuidagi... Veider? Miski temas oli veider ja Kalin tajus seda. Aga ta ei saanud täpselt aru, mis see oli.

"Aga sa haised kuidagi väga tugevalt tolle tibi järgi," sõnas 'Seb' armukadedat ilmet ette manades. Nii et Sebastian siiski vist teadis Akelast. Või siis arvas Kalin, et ta tundis kellegi teise lõhna kuti küljest. Keeruline oli ikka kedagi sellises olukorras mängida, kui tal polnud aimugi, kuidas käituda.

Kalin kortsutas kulme ja hüppas aknalaualt maha. Sebastian ei kasutanud selliseid sõnu. Meenutas pigem Robinit. Kalinil oli nii siiber, et temaga koguaeg mängiti. Et Robin Briani talle kaela saatis ja siis ise teda näperdas ja siis Akela teda näperdas. See ajas Kalini hulluks lihtsalt. Ta astus Sebastiani juurde ja rebis sõnagi lausumata kuti varuka üles, et otsida tema käelt armi. See oli seal. Siis ikka oli Sebastian? "Kust said selle armi?" küsis Kalin. Tema olek oli üleolev ja õel, nagu see tavaliselt teiste õpilastega oli, kui ta nendega suhelda ei viitsinud.

Fuckfuckfuck, käis Ivy'l peast läbi, kui ta Kalini reaktsiooni nägi. Ta viis pilgu enda käele, silmitsedes armi hetke ja püüdes mõistatada selle välimuse järgi, millest arm tekkinud võinuks olla. No muidugi ta ei teadnud seda ju. "Miks nii kuri?" küsis 'Seb' üsna leebelt, viies pilgu Kalini silmadele. Ta astus sammukese lähemale ja suudles kuti huuli, lootes sedasi tolle tähelepanu armilt eemale juhtida. Kõik hea eesmärgi nimel, eksole.

Kalin tõukas Sebastiani eemale. "Kurat küll!" käratas kutt ja virutas oma raamatu põrandale maha. "Ma pole mingi kaltsunukk või vampiiride lelu. Ma olen inimene. Elan ja hingan ja kujutad ette, mul on tunded ka. Mul pole aimu ka kes kurat sa oled, aga Sebastian sa pole!" karjus kutt. Õnneks ei kostunud ta jutt valedesse kõrvadesse. Kalin tõstis käe, et Sebastianit lüüa, aga ta ei suutnud, sest kes iganes seda lolli mängu ka ei mänginud, meenutas ta nii kuradi palju Sebastianit. "Lihtsalt jäta mind rahule," sisises Kalin. "Ja kui Robin su saatis, siis ole hea ja löö ta hambad kohe väga sügavale kurku," lisas slytherinlane sisisedes ja hakkas lahkuma.

"Vampiiridel on ka tunded, kas tead," lausus Ivy, kallutades pea kergelt viltu. Kalini karjumine teda eriti ei kõigutanud, aga kutil lahkuda ta küll lasta ei saanud. Mitte enne, kui ta oli vastused kätte saanud ja ajaga oli niigi kitsas, sest see jook mõjus vaid tund aega. 'Seb' haaras Kalini käsivarrest ja tõmbas ta tagasi, surudes kuti vastu aknalaua kõrval olevat seina. "Mis värk sul nende vampiiridega on, et sa kõigi haisu külge oled korjanud?" küsis ta üsna otsekoheselt.

Lahe, mingi järgmine vampiir. "Ütle sina mulle," sisises Kalin. "Kes sa oled? Darren ilmselt mitte. Robin ja Sebastian kindlasti mitte ja Akela nii loll poleks," sisises Kalin. Oii, ta ei kartnud neid vereimejaid üldse enam. "Mingil põhjusel on mu veri teie lemmik sort, seega see on vastus su küsimusele," lisas kutt sisisedes, nagu madu ikka. Veider oli olla vastu seina surutud Sebastiani poolt.

Noh, tegelikult pool-vampiir, aga vampiiride tunnetest oli ta täitsa teadlik igaljuhul. "Ja niisama lihtsalt lased kõigil enda kallal maiustada? Mida sa vastu saad selle eest? Ja kui paljud vampiirid veel enda rassi sulle avalikustanud on?" küsis Ivy ärritudes. Kurat, see terve punt oli parajaid idioote täis. Iidsetest aegadest saati olid kõik rassid eraldi elanud ja niisama lihtsalt ei tuldud kõigile kõike välja lobisema.

Kalin püüdis Sebastiani käsi enda küljest lahti rebida. "Kas sa sellele pole mõelnud, et ma ei saagi teile vastu panna? Ma olen kõigest inimene, teie olete vampiirid oma vampiiri võimetega. Kuidas ma peaks vastu hakkama?" pluss, ta oli sõltuvuses sellest vereloovutusest. Kalin ägas vaikselt. Arter tema kaelal tuksus kutsuvalt. Parem oleks, et see vampiir temast sõõmu ei võta, sest kui ta ka maitse suhu saab, ei saagi Kalin neist raiskadest iial rahu.

"Ja mis neil kõigil viga siis on, et nad just sinu juurde jooksevad?" küsis Ivy endiselt silmnähtavalt ärritunult. No paras idioodikari küll, et kõik järjest ühele ja samale kutile enda isiksust paljastasid. Arter tuksles üsna lähedal küll, samas suutis ivy end poolvampiirina verest hulga kergemini eemal hoida. Veri oli tema jaoks nagu maius, mille järgi vahel vastupandamatu isu tekkis.

Kalin ohkas, ega vastanud midagi. Ta juba oli seda vampiirile öelnud. Polnud tema mure, et see vampiir teda ei kuulanud või temast aru ei saanud. Kalin oli kätte saanud oma võlukepi, sellega Sebastianit sihtinud, paiskas ta vampiiri sõnagi lausumata endast eemale. Sõnadeta võlumine frw. Ja juba järgmisel sekundil saatis ta vampiirile kaela sajad nöörid, mis ta kinni sidusid. "Kes sa oled?" küsis Kalin nüüd, kui oli seinast eemale astunud. Hea, et nad raamatukogu tagumises nurgas olid.

Seal pidi mingi muu põhjus olema. Ühegi võluri veri ei saanud ju mingi imejook olla. Jeah, neid oli eri maitsega muidugi, aga miks kõigile siis just Kalini veri meeldis. Ivy mõtles juba järgi proovida, kui ta eemale paiskus ja enne kui ta jõudis enda võlukepi järele haarata ja kilbi tõsta, oli ta kinni köidetud. "Sinu kullakallis Sebastian. Ei näe või?" vastas neiu kerge turtsatusega ja sikutas käsi, mida hunnik köisi keha vastas kinni hoidsid.

"Expelliarmus," sõnas Kalin ja neidise võlukepp lendas tema kätte. "Jaa jah," pomises Kalin. Ta istus aknalauale ja silmitses kinniseotud vampiiri. Kui ta nõiajoogiga end Sebastianiks muutis, siis selle mõju varsti kadus. Aga kui ta metamorfmaag oli, siis võis see isik Sebastiani nahas kükitada kaua tahtis vist. Kalin metadest eriti ei teadnud. Temal oli teistsugune päritav võime. Hoopis teistsugune. "Ja su eesmärgiks ongi ainult välja uurida, miks vampiirid end mulle reetnud on?" küsis Kalin. Asi oli ilmselt selles, et Kalin semmis Sebastianiga ja tal oli mingi eriti maitsev veri, mis tähedas, et teised vampiirid riskisid talle enese paljastamisega. Ja tegelikult oli ta Darreni ja Akela loomuse ise avastanud. Siis alles Akela hammustas teda. Ning kui ta teab, et ta boyfriend vampiir on, on ainult loogiline, et kuti kaksikvend samuti vampiir on eksole.

Imogen sikutas ühe köie katki, aga see tegi end ise kohe terveks ta käte ümber. Ajee.. MIs tähendas, et ta pidi kõik köied korraga lõhkuma, et vabaks saada. Huvitav, kas ta ilmudes ilmuks kuskile mujale ilma köidikuteta.. "Sa ikka mõistad, et see.. asi sinu ja Sebastiani vahel ei saa kestma jääda? Sa sured kunagi. Tema arvatavasti mitte," lausus Ivy kulme kortsutades. Aeg mängis rängalt tema vastu, heal juhul oli tal viisteist minutit veel joogi mõju jäänud.

"Ja see ei puutu sinusse mis," lausus Kalin külmalt ja ükskõikselt. Sisimas tegi see talle aga haiget. Kuid ta teadis, et Sebastian ei jäta teda ja tema ei jäta Sebastianit ning vampiir lubas teda muuta, kui ta seda tahab. Kalin silmitses vampiiri tähelepanelikult. Seejärel heitis ta pilgu vampiiri võlukepile, mis nüüd tema käes oli. Ta kortsutas kulme. "Veela," pomises kutt. "Ma olen seda kuskil näinud," sõnas ta mõtlikult.

"Ja sina ei taha muutuda, ega?" küsis Ivy enda pead kergelt küljele kallutades. Kes tahakski.. Põhimõtteliselt nagu surm. Ja seda kõike ühe vampiiri nimel? Vampiiride armastus oli tugev ja tohutult pikk, seda oli Imogen kogenud küll. Aga kas Kalin suutis Sebastianit nii kaua armastada? Mööduv faas ehk. "Jeah.. Pildiraamatus," sõnas Ivy silmi pööritades.

"Tunnis," pomises kutt, eirates neidise lauset. Ta ei tahtnud muutuda. Ta kartis. Kohutavalt. Aga veel rohkem kartis ta Sebastianist ilma jääda. Kutt oli igavesti 17 ja tema saab juba novembris 18. "Sa oled seitsmendik," lausus Kalin kindlalt. Aga kes. Kutt keerutas võlukeppi oma käes, pööramata tähelepanu vampiirile, kes nööridega kinni oli. Ega nööride mõju ka igavesti kestnud.

Ivy mõtles pingsalt, kas kellelgi oli veel võlukepis veela juuksekarv. No see oli suht haruldane ja eeldas, et mõni sugulane oli veela ja neiul küll ühtki teist pähe ei tulnud. Mis tähendas, et varem või hiljem jagab Kalin ära, kellega tegu. Imogen sikutas taas käsi ja paar nööri katkesid. Neidis ootas, aga seekord need end uuesti kinni ei köitnud. Mwhahhaaa.. Ükshaaval hakkas ta märkamatult nööre lõhkuma.

Kalin muigas. "Imogen," pomises ta. Tema ja tema mälu. Jeesh, ta oli tunnis seda võlukeppi Imogeni käes näinud. Kalin tõstis pilgu ja vaatas Imogeni. Ta turtsatas. "Sa muundasid end Sebastianiks, et mult küsimusi küsida. Sa oled haige," lausus kutt. See kõik oli haige. Miks teda kiusati ja tal elada ei lastud?

"Oo, ma olen haigem, kui sa arvatagi oskad. Pealegi on lõbus sind kiusata," muigas Ivy. Köied kadusid üsna kergelt ja seda kergemaks läks, mida vähem neid järel oli. Viimaks langesid viimasedki köied tema ümbert ja neidis oli hetkega Kalini ees, napsates enda võlukepi tema sõrmede vahelt. "Ta on niigi tujukas ja nüüd haiseb veel vampiiride segu järgi ka," ohkas ivy võlukeppi uurides.

"Ohsa vaesekene," pomises Kalin üldse mitte kahjurõõmsalt ja paiskas neidise endast võlukunstiga taas eemale, nii et too vastu seina lendas. Aga ilmselt ei tee see talle sugugi viga. Kalin pidi nüüd kiiremas korras sealt sääred tegema. Mine tea, mis sellele vampiirihakatisele pähe tuleb. Ja näedsa. Sedasi paljastas Imogen ka oma rassi Kalinile. Küsigu nüüd endalt, miks ta seda tegi ja sõimaku ennast ka idioodiks siis. Koolivanem, aga hakkas riiulitevahelt raamatukogu etteotsa liikuma, et siis kiirelt lahkuda.