Raamatuid peab hoidma

Teoreetiliselt ei paljastanud ja pealegi, mis vahet seal enam oligi. Aga vampiiriks neidis end sõimata küll ei lasknud. tema ei hinnanud selles osas puhtaverelisust. Imogen maandus kenasti jalgele ja urises vaikselt. Sedasi end ringi loopida ta küll ei lasknud. Temal polnud õnneks võlukunsti vaja ja nii liikuski neidis Kalini ette ja heitis ta tugeva tõukega vastu seina. That's gotta hurt.. "Nagu küla koerale nii koer külale," sõnas Ivy kerge naeratusega. Samal hetkel hajus ka võlujoogi mõju ja neidis oli jälle kenasti oma nahas. Ta viis pilgu üle enda ja naeratas rahulolevalt.

Kalin ägas valust, kui neidis ta vastu seina paiskas. See oli ootamatu. Ikka väga ootamatu. Ta vajus põrandale põlvili ja saatis neidise poole tulekera. Woohoo, väike kahevõitlus raamatukogus. Tulekerale saatis Kalin kohe järgi loitsu, mis kõik raamatut kahjustamata jättis ja üldse kogu raamatukogu mööbli.

Tulekera tabas ja põletas, aga mitte oluliselt. Piisavalt palju, et Ivyt närvi ajada. "Usu mind.. Sa ei taha minuga võidelda," lausus neidis teravalt. Möödel võis ju tulest puutumata jääda, aga kui Imogen raevutsema hakkab, siis on kõik pilbasteks nagunii ja ei viitsi tema mööblit loitsudega lappima hakata.

Kalin saatis õela pilgu neidise poole. "Sa pole mingi superman," lausus ta põlastavalt, ajas end püsti ja kadus kiirelt riiulitevahele ja sealt otse raamatukogu ukse suunas, millest tal välja õnnestus lipsata. Alles koridoris peatus Kalin, et veidi oiata. Pidi ta siis seljaga vastu seina lendama? Selga ei saa ta ise ravida ka ju.

"Sinule teen ikka ära," muigas tüdruk. Kalin kadus enda vigastuste kohta üllatavalt kiirelt ja Ivy järgnes talle ohates. Neidis väljus raamatukogust ja viis pilgu Kalinile, kes, nagu arvata, polnud kuigi kaugele jõudnud. Imogen võttis võlukepi ja suunas selle kutile. "Obliviate," sõnas ta vaikselt ja kustutas kuti mälust kõik mälestused alustades hetkest, mil Ivy Sebastianiks kehastatuna raamatukokku sisenes. Ega tema nii loll polnud, et igasugustele enda rassi paljastada.

Aga Kalin oli kuradi kiire reageerimisvõimega ja ta tõstis kilbi niipea, kui Imogen teda oma võlukepiga sihtis. Seega see loits ei teinud kutile midagi. Ja kui oht möödas, tegi Kalin sõnatult neidise taas relvituks. Kaua ta selle vampiirihakatisega võitlema peab? Koridoris liikusid õpsid ka btw.

OT: Kiirema kui vampiir? Wow.

Seekord oli Ivy üsna tähelepanelik ja nüüd ta ju teadis, et Kalin suutis üsna edukalt sõnatult võluda. Kilp tõusis ja võlukepp jäi kindlalt neiu kätte. Seda ta nüüd küll enam loovutada ei tahtnud. Üldse oli Imogen enda võlukepi osas väga.. kaitsev. Hinnaline asi siiski. "Kaua me sedasi jandime nüüd?" küsis ta silmi pööritades. Kalin vajas ilmselgelt ravi ja Ivy vajas, et ta unustaks. Win-win noh.

Kalin ei vajanud ravi nii väga. Ega selle lennu peale tal luud murdunud polnud. Kutt kallutas pea viltu. "Jäta siis järgi," pomises ta. Kalin ei unustanud. Ta ei kavatsenudki unustada. Tema kaitses oma mälu samamoodi.

Nojah, eks Ivyl oli neid võimalusi küll ja küll, et see mälestus kaotada. Iga sekund oma elust Kalin ka nii valvel ei olnud. "Sina oled see, kes esimene ründas, ära seda unusta," lausus Imogen.

Kalin turtsus. "Mul oli põhjust ka. Sina muutsid end Sebastianiks. Ja see on kuradi alati sinust," kuti hääl tõusis lause lõpus. Ta vihkas antud hetkel inimesi. Nad toppisid oma nina tema ellu. Ja Imogen tegi seda kõige sitemal viisil üldse. Oleks siis niisama juttu tulnud rääkima, aga ei, ta maskeeris end Sebastianiks ja tegi sedasi Kalinile kohutavalt haiget, mis omakorda põhjustas kutile halva tuju.

Imogen polnud inimene ka. Mugu.. väkk. Kuigi teda vihati olenemata ta rassist, tõesti. "Aga nii lõbus.." muigas Ivy. "Kahju ainult, et sa uskuma ei jäänud," ohkas neidis 'kurvalt' ja sammus lähemale. Tema küll enda teos miskit halba ei näinud. Või no okei.. Halba küll. Aga haiget tegevat? Noup.

OT: Sa oled pool-vampiir ja mind lihtsalt paneb mõtlema, et sa oled superfast, superstrong, hea kuulja, tunned hästi lõhnu, näed hästi, suudad päikese käes käia jne jne. Mis su nõrkused on? Ja ma küsin seda täiesti sõbralikust uudishimust.

Kalin astus mitu sammu tagasi. "Kasi minema," pomises kutt. Nagu tõsiselt. Jätku ta rahule juba. Ta ei saa Kalini mälu kustutada ja kõik. Kal lihtsalt ei luba sel juhtuda.

Lucy kõndis raamatukogu poole, tal oli vaja paar raamatut ära viia ning ta kavatses laenutada paar raamatut KA kohtumiste jaoks. Koridori jõudnud, nägi ta seal Imogeni ja Kalinit... vaidlemas ja üksteist võlukeppidega sihtimas? Nojaa, see polnud just haruldane nähtus, et Ravenclawlane ja Slytherinlane läbi ei saanud, aga Kalin paistis tõsiselt vihane olevat. Lucy kortsutas kulmu ja astus paarile ligi "Hei, mis siin toimub?" küsis ta sõbraliku kuid siiski rangelt ametliku tooniga.

OT: Füüsilised nõrkused? Sest iseloomus on neid kaugelt liiga palju. Aga ma vihkan näiteks vett, kui see sind.. mdea.. aitab.

"Jumal hoia, ma ei tee sulle midagi, rahune maha," sõnas Imogen silmi pööritades ja jäi seisma. Kutil olid närvid ikka tõsiselt läbi. Mõni ime ka, kui ta mingi verepank oli kõigile seal koolis leiduvatele vampiiridele.
Ivy viis pilgu Lucy'le ja muigas kergelt. "Ta selg on veidi põrutada saanud ja ta ei lase mul isegi pilku sellele heita," ohkas neidis.

OT: Teretulemast klubisse siis. Kal vihkab ka vett.

Kalin surus oma hambad vihast kokku ja viis vihase pilgu Imogenile. "Kelle süül?" urises kutt. Ta heitis hetkeks pilgu Lucy'le. Vaevalt Imogen nüüd midagi tegema hakkab. Katsugu see eit Lucyle valetada ja Kal paljastab kõik, mis ta tegi.

"No okei, minu süül," muigas Ivy. "Oma süü, et mu võlukepi endale võtsid. Ja sina paiskasid minu ka vastu riiuleid või midagi, nii et oleme tasa, ma ütleks," lausus neidis targalt. Ei, ta ei kavatsenud valetada. Aga ka mitte kogu tõde Lucyle kandikul ette kanda.

Lucy pistis käe enda taskusse ettevaatlikult ja võttis pihku enda võlukepi - asi võib veidi... tuliseks minna. "Millest te räägite? Kalin? Miks sa Imogeni ründasid?" tüdruk teadis enda arvates Kalinit piisavalt, et arvata, et Imogen oli rünnakut kuidagi provotseerinud, aga iial ei või ju teada? "Imogen, Sa ründasid koolivanemat?" pööras ta siis uskumatu pilgu tüdrukule - ta oli arvanud, et temal, kui Ravenclawlasel on rohkem mõistust peas.

"Ma arvan, et meievaheline tüli on ka meievaheline asi ja pealegi on see nüüd maha rahunenud juba," lausus Imogen üsna teravalt. Tegu oli prefektiga ja Weasley'ga veel tagatipuks, aga arvestades seda, et ta tõesti koolivanemat ründas, ei kõigutanud see teda eriti. "Ja kui sa juba küsid, siis tema ründas mind esimesena. Kuigi jah, ma provotseerisin ka omajagu. Igatahes on kõik lahendatud ja mingit kõrvalist abi me ei vaja selles osas."

Kalin põrnitses vihaselt Imogeni. "Sest sellel väärastunud mõtlemisega eidel tuli kange tuju kasutada mitmemahlamöginat ja Sebastianit mängida mulle." Kalin pani oma võlukepi ära. "Kakskümment punkti Ravenclaw'lt ja mul täiesti ükskõik, mis sul enda kaitseks öelda on. Sa tead väga hästi, mida sa tegid ja kui alatu sa olid," sisises Kalin ja hakkas minema kõndima.

OT: Kui tahate, võite mulle järgi joosta, aga kui ei taha siis I'm out.

"Oi, kuidas mu maja mind armastama hakkab.." muigas Imogen. Kolmkümmend punkti oli nüüdseks vist siis läinud juba. Ajeee.. "Ära nutma hakka!" hüüdis neiu järele ja viis pilgu siis Lucy'le. "Said oma uudishimu rahuldatud, preili Weasley," sõnas ta võimalikult viisakalt ja suundus teisele poole.

Lucy vidutas ravenclawlase vastuse peale silmi. "Kuna tegemist on rahu rikkumisega, siis on see teievaheline asi vägagi minu asi." sisistas ta tüdruku peale. Kalini viimast ütlust kuuldes, Lucy kahvatas ja vaatas suurte silmadega tüdrukule otsa "Sa tegid MIDA??" Lucy peatas tüdruku ning suunas võlukepi Ivyle ja urises "Ütle mulle üks põhjus, miks ma ei peaks sinust direktorile ette kandma ja sind KA'st välja viskama?" Ta oli praegu südamepõhjast Imogeni peale solvunud. Kõigepealt oli tegu koolireeglite rikkumisega, ja eetikarikkumisega veel pealegi.

"Nüüd on rahu majas ju," sõnas Imogen silmi pööritades. Neidis pööras end ümber ja ristas rinnal käed, silmitsedes Lucyt. "Esiteks ei tule mitte keegi mind ähvardama," sõnas neiu pilku Lucy võlukepile viies. "Ja teiseks küsi parem Kalinilt, miks siin koolis iga viimne kui müstiline olend on enda eksistentsi talle paljastanud. Ma tegin, mida vaja," sõnas Ivy. Vampiiridel on ka omad seadused ja enda olemuse varjamine kuulub sinna alla.

"Esiteks ma juhtumisi tean seda juba, vähemalt osa sellest." ütles Luce "Teiseks, kuidas saab olla Sebastiani teesklemine asi, mida sa tegema pidid?" Prefekt üritas ennast veenda, et ravenclaw'lane polnud mõistuse juures või midagi - midagigi mis tolle tegu õigustaks. Ei saanud ju olla, et ta õpetas kellelegi, kes teeks midagi nii alatut, nii ründe kui kaitseloitse. "Ja kolmandaks ei olnud kumbki mu väidetest mõeldud ähvardusena... pigem reaalse võimalusena, kui sa enda käitumist ei seleta."

Imogen hingas sügavalt sisse ja välja, sammudes siis otse Lucy nina alla. See pakkus talle küll nalja, et ta tollest pikem oli. Aga mitte neiu kohal kõrgumine ei olnud tema eesmärgiks. "Kui sa nii väga teadma pead, siis ma kaitsesin enda rassi. Ja selleks pole ükski võte liialt hull. Kui on vaja, siis on vaja," lausus Ivy üsna vaiksel toonil.

OT. Su tegelane on siis üsna pikk

Tüdruku vastust kuuldes Lucy noogutas, aru saades, millest ravenclawlane rääkis. Pealegi ei tahtnud ta vampiiri siis? viha enda peale tõmmata. "No sel juhul ei hakka ma mingit kära tõstma. Aga ära Kalinile enam kunagi niimoodi tee." ütles Lucy, endast pikemale tüdrukule silma vaadates. Inimesi, kes teda kaitsesid, kaitses ka Luce. Kasvõi viimse veretilgani - ja poiss oli tema ustavuse ära teeninud. Nii lihtne see oligi. Võibolla just mitte kõige arukam ja veidi naiivne otsus, muidugi.